Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Max Schmidheiny Fondi Vabaduse auhinna üleandmisel St. Gallen'i ülikoolis 19. mail 2001
19.05.2001

Väikeriikide roll Euroopa kultuuriruumis


Lugupeetud härra Esimees,
lugupeetud härra Schmidheiny,
daamid ja härrad!

Kõigepealt lubage tänada härra Stephan Schmidheinyt ja Max Schmidheiny Fondi Freiheitpreisi (Vabaduse auhinna) eest, mis seekord on antud Euroopa ühe kõige väiksema maa riigipeale. Kõik teie eelnevad laureaadid seavad mind vägagi auväärsele kohale. Eriti rõõmustas mind Raadio Vaba Euroopa, teie laureaat aastast 1990. Võin teile rõõmuga tunnistada, et Eesti välisministrina esitasin ka mina 1992. aastal selle vabaduse ruupori Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Kommunistliku diktatuuri aastakümnetel tõi ta läbi raudse eesriide ja sovetliku raadiosegamiste Eestisse teateid kaugelt planeedilt, Vabaduse planeedilt. Meie kuulsime seda häält nagu teie kuulsite Kuu pealt Armstrongi häält. Teade oli sama: seal kaugel on elu! Tõsi, seda teadis Eesti, nagu ka Läti ja Leedu, niikuinii. Kuid igapäevases elus on kõige olulisem lihtsate tõdede kordamine. Olen õnnelik ja teile, mu daamid ja härrad, tänulik, et olete mind kutsunud seltskonda, kellega meid on rasketel aastakümnetel ühendanud sarnased aated ning, mis veelgi tähtsam, kindel veendumus, et me need ühised aated oma kodumaal Eestis ka teoks teeme.

Härra Esimees, eileõhtusel vastuvõtul küsiti mu käest, kui suurel määral on Eesti sõltuv Venemaast. Mu vastus oli lühike: Eesti sõltub Venemaast vähem kui Šveits. Ma olen tänulik selle küsimuse eest, sest ta tõestas, kui suur on Euroopa ja kui vähe teda tuntakse. Lubage mõne sõnaga Eestil peatuda. Mu kodumaa asub Läänemere ääres. Teda eraldab Soomest Soome laht, Venemaast Peipsi järv ja Rootsist tuhat viissada saart ehk umbes 150 kilomeetrit. Me esivanemad asustasid Eesti ja seejärel ka Soome umbes 12 000 aastat tagasi pärast viimast jääaega ning oleme sealt alates jäänud oma kodumaale truuks. Rahvasteränded ei ole meid puudutanud, mistõttu eestlasi ja keeleliselt meile lähedasi soomlasi võib pidada Euroopa kõige vanemaks asustuseks. Kolmeteistkümnendast sajandist alates oleme olnud Saksa-Rooma keisririigi ja Taani krooni all ning kodus kõnelnud eesti keelt, linnas saksa keelt. Keel oli ühiskondliku, mitte rahvusliku päritolu tunnus. Mul on siin ülikoolis meeldiv märkida, et ma ise pärinen Tartu ülikoolist, mille asutas Rootsi kuningas Gustav Adolf 1632. aastal kõrgema hariduse levitamiseks eestlaste ja soomlaste hulgas. Eesti on akadeemiline vabariik. Meie riigi rahvuslipp, sinine, must ja valge sündis Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna ja võeti kasutusele enne, kui sõltumatus 1918. aasta veebruaris välja kuulutati. Pidasime kaks aastat, 1918 – 1920, sõda Eestisse tunginud Punaarmee vastu, kogesime Vabadussõjas terrorit, massihaudu ja küüditamisi ning suutsime sõlmida Tartu rahu Nõukogude Venemaaga. Riigivapi oleme saanud Taani kroonilt. Need on kolm kuldset lõvi, mis on Taanist rännanud ka Inglise kuningakoja vapile. Niisiis kuulub Eesti nende riikide hulka, mis sündisid Otomanide, Habsburgide, Hohenzollernite ja Romanovite impeeriumide lagunemisest. Tõsi, Teine maailmasõda ja vastupanuliikumine lõppes Eestis alles aastal 1990, esimeste vabade valimistega. Riik ja omandisuhted taastati järjekestvuse põhimõttel: Teise maailmasõja eelsed lepingud, õigused ja kohustused astusid uuesti ellu. Eesti ei rajanud diplomaatilisi suhteid, vaid taastas need Šveitsiga, või ka USA või Saksamaaga, kes ei olnud kunagi tunnustanud meie riigi okupeerimist Teises maailmasõjas. Selle pöördküljeks on olnud eestlaste pöörane idealism tasa teha kommunistliku diktatuuri aastakümnetel kaotatud aeg. Tänaseks võime öelda, et Eesti on olnud edukas. Meie krooni kurss on seotud Saksa margaga ja on olnud stabiilne, sest Põhiseaduse alusel on meil kohustus vastu võtta tasakaalustatud eelarve. Kogu meie majandus on erastatud. Eesti majanduspartneriks on 80% ulatuses Euroopa Liit, ülejäänud eksport läheb Jaapanisse, Ühendriikidesse, Hiinasse, Singapuri. Me toodame elektroonikat, arvuteid, mööblit, kemikaale. Viie aasta eest käivitasime tiigrihüppeprogrammi mille eesmärk on kiirendada meie koolide, ettevõtete ja valitsuse liitumist internetiga. Tänane Eesti on internetiühenduste arvult elaniku kohta mööda läinud Prantsusmaast ja jõudnud Saksamaaga ühele tasemele. Ka minu praegune ettekanne on mõnekümne minuti möödumisel loetav presidendi koduleheküljel. Mobiiltelefonide suhtarvu poolest oleme Euroopa esimeste hulgas, äsja võitsime Eurovisiooni lauluvõistluse ning autosid on Eestis suhtarvu poolest rohkem kui Prantsusmaal. Oleme truuks jäänud liberaalsele majanduspoliitikale ning selle tulemusena loonud soodsa keskkonna investeeringutele. Investeeringute mahult ühe inimese kohta oleme Euroopas juhtivad ning esikohal piirkonnas, mida täna kutsutakse Kesk-Euroopaks ja mis raudse eesriide aegu oli Ida-Euroopa. Eesti on muutunud kümne aastaga tundmatuseni, ning kõige paremini iseloomustab seda kuus miljonit turisti möödunud aastal, mis on Šveitsi silmis vähe, kuid ühemiljonilise elanikkonnaga riigi jaoks palju. Eesti riigil ja Eesti rahval on olnud kiire. Miks? Eesti arvates ei ole Euroopa veel valmis.

Härra Esimees, tänavuse sümpoosioni peateemaks on Jõudude Tasakaal, The Balance of Power, nagu te mulle inglise keeles teatasite, ja minu ettekande pealkirjaks on ''Väikeriikide osa Euroopa kultuuriruumis''. Näiliselt võiksid need teemad olla omavahel vastuolus. Jõudude tasakaal sisustas juba 1815. aastal toimunud Viini kongressi ning 1919. aasta Versailles' rahulepingu järgset aega, kuid mõlemal juhul tasakaal hälbis. Hitleri-Stalini pakti kaudu loodud tasakaal tõi enesega kaasa Poola okupeerimise totalitaarsete liitlaste poolt ning Eesti ja meie naabrite okupeerimise Nõukogude Liidu poolt, teiste sõnadega Teise maailmasõja koos sellele järgnenud Euroopa poolitamisega ja arvukate väikeriikide kadumisega raudse eesriide taha. Ka see oli tasakaal, kuid tasakaal, mis toetus hirmule, võidurelvastumisele ja külmale sõjale. Jätkem siiski meelde, et kõige aktiivsemalt kõneldi maailmarahu kindlustamisest vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist. See on minu arvates Euroopa kõige mõrum õppetund, sest jõudude tasakaalu püüti säilitada põhimõtete ohverdamisega. Euroopa kõneles demokraatlikult, kuid tegutses imperiaalselt. Mõelgem natsistliku Saksamaa taasrelvastumisele, Austria Anschluss'ile, Tšehhoslovakkia tükeldamisele, Leedule kuuluva Meemeli liitmisele Kolmanda riigiga ning arvukate riigijuhtide siirale veendumusele, et niiviisi šantažeeritud Euroopa astub vastu muretule rahuajale. Seda usuti väikeses naiivses Eestis, seda usuti Soomes ja Rootsis ning kui Chamberlain tagasiteel Münchenist maandus Inglismaal, tõotas ta ''peace for our time''. Seda õpitakse Euroopa koolides, seda õpitakse Šveitsi koolides, kuid Eestis ei ole see õppetükk, vaid kõige kaalukam osa meie tänasest identiteedist, nimelt: julgeolek on kallis kaup. Selles kogemuses toetub Eesti oma demokraatlikele traditsioonidele ja määratu suurtele inimkaotustele, mida ta pidi maksma kommunistliku ja natsistliku okupatsiooni ajal nii Teises maailmasõjas kui ka järgneva niinimetatud rahu ajal. Siit tulenevad ka tänase Eesti prioriteedid – liitumine NATOga ja Euroopa Liiduga – ja tänase Eesti dilemma: poolehoid liitumiseks NATOga on suurem kui liitumiseks Euroopa Liiduga. See ei valmista mulle muret. Mainin seda ennekõike näitena, kui kõrgelt Eesti hindab oma suveräniteeti. Eesti kulutab praegu 1,8% riigieelarvest riigikaitsele ja järgmisel aastal tõstab kaitsekulutused kahe protsendini. Kommunistliku diktatuuri ajal, mis tõi Eestile inimohvrite kõrval kaasa tugeva venestamislaine, suutsime oma identiteeti kõige edukamalt kaitsta ühisväärtuste kaudu, mis meid läbi sajandite on sidunud Lääne-Euroopa kultuuriruumiga. Ka praegu on meile selge, et kui me euroliitu ei taha, siis me NATOsse ei saa. Kuid väikeriigi ja väikese rahva identiteedi juurde kuulub veel midagi, mis teda eristab suurtest rahvastest. Nimelt teadmine, et ta on väike. Ja et tal on järelikult suurtest rahvastest palju imperatiivsem kohustus oma keelt, kultuuri ja eluharjumusi kaitsta.

Kas see on sentimentaalne hoiak? Ei, otse vastupidi. Heites pilgu Lääne-Euroopale näeme, et see on vaid pisike poolsaar Euraasia kontinendi tipul, tänapäeval peaaegu ilma tooraineteta, ja siiski mootor tehnoloogia arenguks, uute ideede sepikoda. Ta on tekkinud kultuuride, keelte ja rahvaste erisuste tulemusena. Seega oleks mõttekas tugevdada koostööd, säilitada ka ühinenud Euroopas tasakaal suurte ja väikeste rahvaste vahel.

Mul on kahju, et tahe Euroopa kiireks ühinemiseks on viimasel ajal vähenenud. Ma mõistan Euroopa Liidu uue institutsionaalse tuleviku ja selle üle käiva diskussiooni vajalikkust, aga see ei tohiks viia uute liikmete vastuvõtu edasilükkamisele. Ma pooldan ka kahekojalise Euroopa parlamendi ideed, kus alamkojana säiliks praegune Europarlament, kus riigid on esindatud proportsionaalselt. Ülemkojas aga oleks iga liikmesriik esindatud ühe häälega. See ülesehitus annaks nii suuremate kui väiksemate liikmesriikide kodanikele kindlustunde, et ka nende soovidega arvestatakse.

Daamid ja härrad, lubage mul sellega seoses peatuda neljal punktil.

Esiteks. Meie maailm ei kasva, kuid riikide arv kasvab. Ei ole mingeid märke, et see tendents lakkaks. Väikeriikide hulk suureneb ka edaspidi, ja maailm oleks kergemeelne, kui ta selle realiteedi ees silmad kinni pigistab. Väikeriikide hulk võib suureneda üksnes suurriikide arvel. Demokraatliku elukorraldusega maailmaosades see suurenemine lahendab pingeid ja äratab uut loomispotentsiaali, maailma ebademokraatlikes osades aga kasvatab pingeid ja äratab kriisikoldeid. Viimane kehtib eriti nende piirkondade suhtes, kus kolonialistlikud vahekorrad toidavad totalitarismi või, vastupidi, kus totalitaristlik elulaad on säilitanud kolonialistlikke vahekordi.

Teiseks. Maailma viies kõige väiksemas riigis elab kokku vähem kui pool miljonit inimest, mis on umbes kuus tuhat korda vähem kui elanike arv viies kõige suuremas riigis. Siit tekib küsimus: kas on olemas mingi alampiir, millest väiksem riik lihtsalt ei ole suuteline riigina toimima? Ja selle küsimuse peegelpilt: kas on olemas ka mingi ülempiir, millest suurem riik ei ole võimeline efektiivselt toimima?

Kolmandaks. Üheaegselt uute (väike)riikide esilekerkimisega, mis on vahest kõige iseloomulikum tendents kogu möödunud sajandile, toimib ka vastupidine tendents, mida me nimetame globaliseerumiseks ja supranatsionaalsete struktuuride kujunemiseks. Kas esimene lahustub teises? Kas väikeriik kujutab endast mingit embrüonaalset vaheetappi, millest tuleb pärast ilmaletulekut loobuda? Selle küsimusega, mu daamid ja härrad, on seotud Eesti lootused ja mured, mida me tunneme Euroopa Liidu sisereformide kulgu jälgides. See tänaseks nii aktuaalseks kerkinud küsimus viibki mind viimase ning minu jaoks kõige olulisema küsimuse juurde, nimelt:

Neljandaks. Väikeriigi omahind on kõrge. Väikeriigi põhiseaduslike institutsioonide, diplomaatiliste esinduste, riigikaitse, rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksude, õigussüsteemi ja loendamatute muude struktuuride ülalpidamise ja rahvusvaheliste kohustuste hind on maksumaksjale hoopis suurem koormus kui suurriikides. Mis on siis see tegelik põhjus, mis sunnib väikese rahva liikmeid eelistama näiliselt irratsionaalset lahendust: eelistama suveräänset, ehkki kulukamat eluviisi?

Mu daamid ja härrad, mu vastus on lihtne. Inimene on surelik. Inimesele on talumatu mõte, et ta on oma rahva, oma keele, oma eluviiside, oma harjumuste, oma väärtushinnangute, oma ajaloo ja kõigi oma põlvkondade viimane esindaja. Inimene elab üksnes omas kultuuris, ta sünnib sellesse ja lahkub sealt teades, et oma elutöö kaudu on ta sellele lisanud surematust.

Inimene teostab ennast süvendades oma identiteeti ja oma riigi identiteeti. Veelgi enam: mutrite ja poltide standardiseerimine, mõõtude, kaalude, bensiini oktaanarvu või inimõiguste standardiseerimine on vabastanud inimese loovuse rutiinist ning andnud talle võimaluse loominguliseks tööks, sellise identiteedi kujundamiseks, mis on omane ennekõike või ainult temale endale, tema kultuurile, tema keelele, tema riigile. Mõtlemisviiside paljusus, kui see toetub Euroopa demokraatlikele ühisväärtustele, on Euroopa tugevus ja arengumootor. Niisiis kui Euroopa tahab Euroopaks jääda, peab ta hoolt kandma selle eest, et ta toetab ja süvendab Euroopa kultuuride paljusust, teiste sõnadega Euroopa sisemisi erinevusi.

Selles avaldubki väikeriikide missioon Euroopas. Väikeriik on haavatavam, järelikult tundlikum ja kiiremini reageeriv Euroopale võõra hegemonismi suhtes. Väikeriikide osa on olla Euroopa tasakaalu baromeeter. Väikeriiki saab määratleda ainult suhteliselt. Eesti on Soome suhtes väikeriik, Soome on Rootsi või Poola suhtes väikeriik ning Poola on Saksamaa suhtes väikeriik. Ja Venemaa Hiina suhtes. Me võime järelikult kõnelda üksnes tendentsidest. Kui Euroopa areng võtab kasvõi kõige väiksema väikeriigi suhtes paternalistliku hoiaku, võib seesugune tendents lõpptulemusena hävitada Euroopa fenomeni. Väikeriigid võivad olla tülikad, aga nad on Euroopa tasakaalu kandjad. Kui Euroopas poleks väikeriike, tuleks suurriikidel need välja mõelda. Ja ei ole juhus, et Euroopa Liit ongi oma alguse saanud kolme väikeriigi algatusest.

Euroopa fenomen on tasakaalu hoidmise kunst ja veel midagi: kunst seda tasakaalu nihutada väikeriikidele soodsas suunas Euroopa kui idee säilitamise huvides.

See ongi Euroopa Liidu sisereformide kõige raskem pähkel, mille me Eestis, nagu näete, oleme vähemalt sõnastanud.

Tänan tähelepanu eest!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud