Armsad emad,
armas Eesti rahvas!

Jälle on aasta möödunud ja jälle on ''Ema süda'' meid üle Eesti ja üle kogu maailma kokku toonud, et mõelda kõige tähtsamale: armastusele. Aitäh laulupoistele, aitäh pillimängijatele ja aitäh nende juhendajatele! Aitäh Eesti lastele, kes on nii ilusaid soove saatnud minu e-maili kirjakasti palvega neid Emadepäeval teile kõigile siit edasi anda. Ma tsiteerin ainult ühte, mille saatis mulle Saaremaa noormees Veiko ja mis kõlab nõnda:

''Kaunimad sõnad sulle on mõeldud,
tundub, et need on kõik juba öeldud.''

Aitäh, Veiko. Kuid Emadepäeval olen püüdnud kõnelda mitte ainult kauneid sõnu. Kolm aastat tagasi kõnelesin kodukaunistamisest. See äratas komsomolimeelsetes tegelastes pilkeid ja rahva hulgas poolehoidu. Puhtus, kord ja ilu ei ole rikaste privileeg. Kodu on meie armastuse ja Eesti perekonna alusmüür. Ma olen uhke ja tänulik teile kõigis Eesti maakondades, et kodukaunistamisest on taas saanud tugev Eesti komme, millest me teeme kokkuvõtteid Võidupühal, sel aastal Pärnus.

Kahe aasta eest rääkisin siit kõnetoolist Eesti tänavalastest, narkomaania kasvust ja vägivallast. See kõik kokku on põgenemine elust, mida ei tajuta inimväärsena. Pöördusin teie kaudu Riigikogu, kiriku, omavalitsuste ja ajakirjanduse poole veendumuses, et Eesti suudab kodust ilma jäänud lastele pakkuda uut kodu. Tänavalaste arv on tühiselt väike ja Eesti Vabariigi jõud käib juba praegu nende õnnetusest üle. Kodu kujundab lapse tuleviku, järelikult Eesti tuleviku. Pean täna mõrudalt tunnistama, et tehtud on ikka veel väga vähe. Me ei tea isegi kodutute laste arvu. Meie valitsusel jääb puudu armastusest ja vastutustundest.

Möödunud aastal kõnelesin lastest, kes seisid Balti ketis ja kes täna on ehk ise juba emad-isad. Ma küsisin: mis viis neid Balti ketti? Muidugi ema-isa eeskuju. Ma küsisin: kas nad oskavad seda eeskuju säilitada ja edasi anda? Kas te leiate päevas veerand tundi lastele õhtujuttude vestmiseks voodiserval? Kas te külvate emaarmastust? Kas te teate, et lapsepõlv on lapse põld? Külvake raamatuid, ütlesin, ärge vahetage ema häält elektroonika ja televiisori külma hääle vastu. Igas ilma sündinud lapses on armastuse seemned, uudishimu seemned, hea ja halva äratundmise seemned, kuid need tuleb lühikese ajaga idanema panna ja kaitsta öökülmade eest, mille varjus hiilivad ligi ükskõiksus, julmus ja omakasu.

Ka täna on mul teile oma teade.

Ühel ainsamal korral õnnestus mul Vene ajal viia oma perekond suvepuhkuseks Raekülla Pärnumaale, kus ma käisin neid nädalalõppudel vaatamas. Nii kohtusin ka majaperemehega, kolhoosi esimehega, kes oli kolhoosist koju linna tulnud ja küttis parajasti pliiti. See oli kuuekümnendate lõpp, kui küla elas hoopis jõukamalt linnarahvast. Peremees rääkis, et eelmisel päeval sõitis ta ringi ja ajas rahvast heinatööle. Tal oli raskusi, sest traktoristid olid purjus. Ta rääkis külarahva heast teenistusest, mille eest sai alati viina osta. Ta rääkis mitmest perest, kus kõik olid purjus, kaasa arvatud voodis aelevad lapsed. Ta rääkis pikalt, täpselt, piinarikkalt ja puhkes lõpuks nutma. Ta küsis: kas te seal Tallinnas ka mõtlete vahel, kelleks need purjus lapsed kolmekümne aasta pärast saavad?

Kuu aega hiljem okupeeriti Tšehhoslovakkia. Sellest raskest jutuajamisest on tänaseks möödas niisiis 32 aastat, ja mul on kohustus kunagise kolhoosiesimehe küsimusele vastata. Lääne-Euroopas käsitletakse alkoholi kui narkootikumi ühes reas heroiiniga. Saksamaa on uhke, et alkoholitarbimist on viimase kümne aastaga poole võrra vähendatud. Eesti riigieelarves seevastu on sissetulek alkoholist auväärsel kohal. Mitte selle pärast et rahandusministeerium armastab juua, vaid selle pärast, et riik, see ''halb peremees'', nagu meil lihtsameelselt väidetakse, on ikka veel liiga nõrk sala-alkoholi vastu võitlemiseks. Ja nii me sellest ei räägigi ning eesti ajakirjandusele on see võib-olla koguni uudis, et viin on Lääne-Euroopas narkootikum. Eestis, kus me nii murelikult kurdame oma rahvaarvu kahanemise üle, hukkub vigastuste, õnnetuste ja vägivalla läbi aastas 2300 inimest, neist 60% alkoholi tõttu, ning alkoholimürgitusesse sureb 269 inimest aastas. See ongi meie troostitu vastus tollele tublile mehele, kes ka rasketel Vene aegadel mõtles Eesti tuleviku peale. Täna on Eesti maailmas esikohal alkoholi tarbimise poolest, – see haarab 97% meestest ja 86% naistest. Ning, mis veelgi koledam, – see kommunismi majandusviletsusest sündinud pahe on pärandatud meie lastele: alla 13 aasta vanuses on Eestis purjus poisse 24% ja tüdrukuid 10%.

Mu kallid kaasmaalased, ka mulle on kingitud viina. Kingitust on piinlik tagasi lükata. Meie pere peseb viinaga aknaid. Üks meie poliitikuid ütles mehiselt, et ta võtab viina lojaalsusest riigitulude kasvatamise vastu. Mõned aastad tagasi kasutati ühe poliitiku perekonnanime alkoholimõõduna. Võin selle peale üksnes kosta, et Eesti poliitilise juhtkonna eetiline pale on talumatult määrdunud.

Lubage tänasel Emadepäeval öelda järgmist: ükski ühiskond ei toimi ainult kohtu ja politsei abil. Eesti on läbi aegade püsinud moraalil ja vastutustundel. Ei ole olnud ega tohigi olla niisugust Eestit, kus inimene istub ausalt ametis või ausalt vangis. Kujutlus, et ametist saadakse priiks ainult juhul, kui kohus määrab vangi, on pahupidi pööratud kommunistliku diktatuuri kujutlus kõrge riigiametniku ilmeksimatusest.

Kallid emad, armastus on elu kõige vägevam hoob. Eesti on sündinud teie armastusest, Eesti tulevik toetub meie vastuarmastusele. Lisagem sellele nüüd ka nüüd oma nägemus tulevikust, kus tahame näha terveid lapsi ja turvalist elu, lisagem oma armastusele nõudlikkus. Te olete pool Eesti rahvast. Tajuge oma määratut jõudu, pange see maksma me oma riigis meie endi laste nimel. Teie hoiate armastust Eesti vastu, meie hoiame teid, kallid Eesti emad, ja koos hoiame lootust puhtamale Eestile!

Soovin teile kõigile head, õnnelikku ja tulevikku suunatud Emadepäeva!

Aitäh!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele