Eesti kui Euroopa integratsiooni proovikivi?


Lugupeetud Härra Bunz,
Lugupeetud Härra Dr. Stabreit,
Lugupeetud Härra Dr. Zumpfort,
Ekstellentsid,
Mu daamid ja härrad,

juba 1993. aasta alguses, kui ma alles alustasin oma esimest ametiaega Eesti Vabariigi Presidendina, pidasin ma Stuttgartis sarnase pealkirjaga kõne. Tookordne pealkiri oli ''Baltikum – Euroopa Ühenduse proovikivi''. Siis olid Eesti ja meie Balti naabrid selleks proovikiviks, mis pidi tõestama, kas Venemaa ja Euroopa vahel on võimalik luua uutel põhimõtetel rajanev suhe. Olime proovikiviks Euroopa ja USA suutlikusele panna maksma ühised väärtused kogu Euroopas. Siis see õnnestus. Nüüd, mil minu teisest ja ühtlasi ka viimasest ametiajast on järele jäänud vähem kui üksteist kuud, on sobilik ring sulgeda ja jälle selle teema juurde tagasi pöörduda.

Täna, mu daamid ja härrad, seisame me uue väljakutse ees. Täna ei ole enam küsimus Venemaa ja Euroopa vahelistes suhetes, vaid eelkõige Euroopa suhetes iseendaga. Küsimus on Euroopa riikide suutlikkuses ja tahtmises võtta vastu kindlaid otsuseid ja uute väljakutsetega hakkama saada. Küsimus on Saksamaa tahtes neid protsesse juhtida. Minu tänane kõne hõlmab seetõttu kolme punkti:

Esiteks, EL-i sisereformid Eesti perspektiivist.
Teiseks, kuidas laienemisprotsess edasi läheb?
Kolmandaks, NATO laienemine.

Eesti soovib tugevat Euroopa Liitu. Miks me muidu peaksime üldse tahtma liituda? Kui meie eesmärk oleks vaid vabakaubandus, siis võiksime jääda meie suhete praegusele tasandile – me ekspordime juba praegu üle 70% EL-i riikidesse. Me soovime tugevat ja tegusat Euroopat, mis on suuteline vastama uue sajandi väljakutsetele. Minu nägemus Euroopast on riikide Euroopa, aga kus Komisjonil on tähtis osa. Euroopa Komisjon on lepingute valvur, ta on mootor, mis on ühisturu arengu taga seisnud ja seda tiivustanud. Ta on ka tasakaalustav jõud väikeste ja suurte liikmesriikide vahel. Ta on see organ, mis kindlustab, et Euroopa Liit, kus on riik nagu Luxembourg ja varsti riik nagu Eesti ja samas ka riik nagu Saksamaa, toimiks nii, et ka väikeriigid tunnetaksid nende huvidega arvestamist. Seetõttu on ka Eesti avalikult välja öelnud oma soovi, et tulevikus oleks ka üks eestlane Euroopa Volinike seas.

Samas on ja jääb Euroopa Liit ka riikidevaheliseks ühenduseks. Ka eestlased ei soovi, et nende rahvusriik kaoks, et meil ei oleks enam oma valitsust, oma kombeid, oma keelt. Oleme liialt palju võidelnud nende nimel, et nendest nii lihtsalt loobuda. Riikide vahelistes suhetes EL-i raames peame nõustuma tõsiasjaga, et on olemas Saksamaa ja on olemas Eesti, et meie ei ole võrdse suurusega. Ja seega peame ka nõustuma Saksamaa õigustatud sooviga kujundada ümber hääletamismehhanismi, et suurusvahekordadel oleks senisest olulisem kaal. See on keeruline ülesanne: ühest küljest on suurtel riikidel õigus, kui nad soovivad, et nendega senisest rohkem arvestataks, kuid teisest küljest ei tohi see toimuda väikeriikide arvel. Ei tohi tekkida suurriikide kolleegiumit, kus otsuseid tehakse teiste, väiksemate riikidega kooskõlastamata. Keeruline ülesanne, kuid olen veendunud, et seda on võimalik lahendada ettenähtud ajakava raamides.

Euroopa Liidu kandidaatriigid on ja ka selle arutelu osa – ma jõuan teise punkti juurde.

Laienemine ei ole tähtsam sisemisest arengust; sisemised reformid hõlmavad ka laienemist. Ent siiski peab tõdema, et laienemisprotsess seisab paigal. Näen saalis juba rahulolematuid nägusid, sellepärast lisan ma kohe juurde: Ma ei väida mitte mingil juhul, et Euroopa Liidu laienemisprotsess üldse edasi ei liigu, aga ta ei arene enam sama enesestmõistetavusega nagu mõni aasta tagasi. Täna on liiga tihti sellega seoses kuulda ''Jah, aga…''. Kui mõni aasta tagasi veel enesekindlalt kuulutati, et laienemine hakkab toimuma, siis täna räägitakse ikka rohkem vajadusest teha seda ja toda enne kui on võimalik esimesed uued liikmed vastu võtta. Mõned on äkitselt ka avastanud, et tegelikult ei ole kõige parem võtta riike vastu vastavalt nende ettevalmistusele üksteise järel või väiksemate rühmade kaupa, vaid et parem oleks lasta esimestel oodata ja seejärel väga palju kandidaatriike korraga vastu võtta.

Mu daamid ja härrad, selline diskussioon tuletab mulle meelde lugu Revali/Tallinna linna valvurist, Vanast Toomasest, kes tänapäevalgi valvab Revali linna üle Raekoja torni tipust, ja Ülemiste järve vanakesest, ühest vetevaimust. Ülemiste järv, teile, kes seda ei tea, on järv, mis asub Revali lähedal, aga linnast kõrgemal ja kust linn on juba aastasadu oma joogivett hankinud. Lugu aga käib nii: Kord aastas tuleb Ülemiste järvest välja järvevana, koputab linnaväravale ja küsib, kas Reval on valmis saanud. Vana Toomas, kes värava avab, peab vastama, ei, linn ei ole veel valmis ja ei saa nii pea veel valmis, mispeale vanake pahuralt ja rahulolematule oma järve tagasi läheb. Kui Toomas ütleks, et linn on valmis, siis avaks vanake järve lüüsid ja uhaks meie ilusa pealinna merre.

Kogu Europa Liidu laienemise diskussioon tuletab mulle seda lugu meelde just sellepärast, et sarnaselt Revaliga on ka Euroopas alati võimalik leida midagi, mis veel valmis ei ole. Ja see jääb alati nii. Sest Euroopa areneb, ta ei ole staatiline. Kui ta oleks staatiline või kui ta ühel päeval peaks stagneeruma, oleks meil kõigil põhjust karta Ülemiste järve vanakest. Aga see on hea, et Euroopa areneb ja et ta ei ole staatiline ja see just ongi põhjus, miks me soovime Euroopa Liiduga liituda. Kuid fakt, et ta areneb ja et alatasa tekib uusi mõtteid, samas kui mõned vanad ideed ka maha kantakse, ei saa olla põhjenduseks, miks laienemist pidurdada. Euroopa areneneb dünaamiliste jõudude pideva mõju all. Nagu meil on vaja Euroopa Liiduga liitumist, on Euroopa Liidul vaja seda värsket õhku ja uut verd, mida laienemine endaga kaasa toob.

Eesti on selles küsimuses just sellepärast Saksamaa ja Euroopa jaoks proovikivi, et Eesti on üks nendest riikidest, keda kõige enam mainitakse kontekstis ''Jah, aga…''. ''Jah, te olete üks kõige kaugemale jõudnud Ida-Euroopa riikidest, aga...''. Olen veendunud, et selline lähenemine on väär. See ei ole väär mitte üksnes meie suhtes, kes me oleme aastaid pingutanud selle nimel, et olla Euroopa Liiduga liitumiseks valmis. Mängureeglid pandi ju kord täpselt nii paika. See on ka vale praeguste liikmesriikide suhtes, kelle endi huvides on, et liituvad riigid oleksid reaalselt suutlikud Acquis communautaire'i ülevõtma ja rakendama, et nad oleksid valmis toimima EL-i liikmetena. Suur grupiviisiline laienemine kunagi tulevikus eirab seda põhimõtet. Selline lähenemine paneb edukamad reformiriigid nagu Eesti mõtlema, kas ikka oleks pidanud maksma seda poliitilist hinda kulutades hulgaliselt raha ja vaimseid resursse investeerides nii varakult ja nii palju EL-i seaduste ja määruste ülevõtmisse. Sest Eesti valitsus on ju investeerinud poliitiliselt sellesse, et seada Eesti 1. jaanuariks 2003 valmis Euroopa Liiduga liitumiseks. See kuupäeva on ja ka Euroopa Liidu endi juhtfiguuride poolt väljaöelnud kui päev, mil EL peab olema valmis uusi liikmeid vastu võtma.

Euroopa Komisjon tõdes oma täna avaldatud raportis veelkord, et Eesti on endiselt üks juhtivaid riike liitudasoovijate seas. Komisjon selgitas ka oma nägemust, kuidas laienemisprotsess peaks edasi minema. Eesti omakorda tahab 1. jaanuaril 2003 liitumiseks valmis olla. Ma tahaks väga loota, et ka Euroopa Liidu liikmesriigid on siis valmis uksi avama.

Mu kolmas punkt, mu daamid ja härrad, puudutab NATO laienemist. Eesti jaoks ei ole NATO vähem tähtis kui meie soov saada EL-i liikmeks, töötame mõlemal suunal paralleelselt. Meie jaoks on mõlemad osa sellest, mis tähendab olla Euroopa riikide ühisuse täisliige.

Me arutame mõlema organisatsiooniga juba tehnilisi üksikasju; Euroopa Liiduga läbirääkimiste raames, NATOga MAPi raames. Aga, arvan mitmeid siin saalis mõtlevat, et NATO ei ole erinevalt Euroopa Liidust üldse meid kutsuda otsustanud. Ma arvan, et ma ei eksi.

Kuid samas usun, et teie eksite. Sest tegelikult on NATO palju enamat jõudnud teha, kui paljud on tähele pannud. Tegelikult kestab NATO seekordne laienemisprotsess juba peaaegu kümme aastat, alates 1992. aastast, mil toonane peasekretär ja minu hea sõber kadunud Manfred Wörner ütles, et endised idabloki riigid võivad Alliansiga liituda. 1995 alustas NATO Laienemisuuringut (Study on Enlargement), mis kutsus kõiki liitumisest huvitatud riike osalema laienemisprotsessis. 1997. aasta Madriidi tippkohtumine otsustas kutsuda Poolat, Ungarit ja Tšehhit liituma Alliansiga, kuid avaldas samas ka tunnustust mitme teise riigi pürgimustele, sealhulgas Eestile, rõhutades, et riikide edusamme hinnatakse sõltumata nende geograafilisest asukohast. Möödunud aasta Washingtoni tippkohtumine iseloomustas Eestit juba ametlikult NATO kandidaatriigina. Ja MAPi, ehk Membership Action Plan'i, mis Washingtonis vastu võeti ja mis peab meid aitama valmistuda liikmeks astumiseks, ma juba mainisin. Nii et näete, mu daamid ja härrad, Alliansi laienemise puhul on tegemist pikkaajalise protsessiga, mis on arenenud üle mitme aasta ja mis on toonud Eesti partnerriigi kohalt tunnustatud kandidaatriigi positsioonile.

Mida see tähendab? See tähendab eelkõige seda, et NATO liikmesriigid on käinud välja veksli. Nad on ühest küljest käinud välja veksli, et Allianss laieneb edasi, et ''uks on avatud'' ja teisest küljest on nad öelnud, et Eesti on selle protsessi osa. Oleme seda tõsiselt võtnud ja otsustanud töötada selle eesmärgi nimel, et oleksime valmis selleks, kui NATO oma järgmisel tippkohtumisel väljastab uusi liitumiskutseid. Meie kaitsekulutused on tõusuteel: See aasta moodustasid nad 1,6% meie rahvuslikust koguproduktist; järgmisel aastal on see number 1,8%, et siis aastal 2002 jõuda 2%-ni. Oleme loonud ja loomas infrastruktuuri ja tõhustamas väljaõpet selleks, et saaksime orgaaniliselt liituda NATOga. Oleme osalenud ja osaleme tulevikus rahuoperatsioonides Balkanil ja mujal. Eesti on langetanud oma poliitilise otsuse, lähtudes NATO liikmesriikide poliitilistest sõnumitest.

Me kõik teame, et on neid, kes ei pea Eesti ega teiste Balti riikide liitumist NATOga õigeks, ei täna, homme, ega ka ülehomme. Kuid minu vastuväide kõhklejatele on, et oleme üheskoos juba ammu jätnud selle hetke seljataha, mil NATO liikmeks saamine oli ühe väikse Põhja-Euroopa riigi suur ambitsioon. Täna on selle eesmärgi realiseerimine muutunud proovikiviks Euroopa jaoks - kas Euroopa viib ellu oma lubaduse, kas Euroopa peab oma sõna, et julgeolek on jagamatu ja et igal riigil on õigus vabalt otsustada oma liitudesse kuulumise üle. Taas on Eesti proovikiviks.

Meie ühine huvi eurooplastena, tulevaste partneritena Euroopa Liidus, on Euroopa poliitiline usaldusväärsus. Samuti on meie ühine huvi, et Euroopa kohal ei lasuks küsimärke. Kui Eesti võetakse Euroopa Liidu liikmeks, aga peaks NATO ukse taha jääma, mida see peaks tähendama? Mu daamid ja härrad, julgen väita, et isegi Moskva on järk-järgult hakanud aktsepteerima fakti, et Balti riigid peatselt liituvad NATOga. Vene analüütikud, kes seda väidavad, mainivad samuti, et Venemaa peab arvestama selle olukorraga ja tugevdama oma koostööd Alliansiga. See mõte võib teile tunduda radikaalsena, kuid tahaksin siiski väita, et Balti riikide kaasamata jätmine järgmises laienemiseringis tõstaks Moskvas rohkem küsimusi kui meie liitumine NATOga.

Igal juhul tekiksid küsimused seal, kus neid olla ei tohi, nimelt Euroopa Liidu ja NATO valmisolekus olla stabiilsuse garantii Euroopas. Tekiks kiusatus seda valmisolekut proovile panna. Seda, mu daamid ja härrad, ei tohi me lubada. Seda ei või Euroopa endale lubada. Eesti kutsumine NATO tippkohtumisel aastal 2002 on Euroopa julgeoleku proovikiviks.

Mu daamid ja härrad,

vaatasin teiega koos minevikku, olevikku ja veidi ka tulevikku. 1993. aastast on tõepoolest palju muutunud; Euroopa on arenenud, Eesti on väga palju arenenud. Väljakutsed on uued, kuid mitte vähem olulised. Kuid ega väljakutsetes ei ole küsimus, vaid selles, kas me suudame neile vastata. Aastal 1989, mil siin langes müür ja Eestis kogunesid 300.000 inimest, et laulda laulu vabadusest ja aastal 1990, mil kaks miljonit eestlast, lätlast ja leedulast ulatasid teineteisele käe Balti ketis, mis ulatus Revalist Vilniuseni ja Saksa rahvas otsustas taas ühineda, siis me suutsime kõikidest päevaprobleemidest kaugemale vaadata.

Olen veendunud, et Eesti ja Saksamaa suudavad ühiselt, eurooplastena, olemasolevatest väljakutsetest jagu saada, nii nagu me mineviku väljakutsetest jagu saime. Et siis üheskoos uutele vastu minna. Kuid see on juba mu järgmise kõne teema.

Tänan teid tähelepanu eest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele