Lugupeetav esimees,
mu daamid ja härrad!

Aastal 1964 oli Eesti Vabariik 24 aastat okupeeritud. Ameerika Ühendriikide president oli Lyndon B. Johnson, Nõukogude Liidu liider oli Nikita Hruštšov, peaminister Alec Douglas-Home loovutas oma koha Harold Wilsonile, Winston Churchill külastas enne oma 90. sünnipäeva viimast korda alamkoda, Franēois Mauriac avaldas raamatu ''De Gaulle'' ja Jean Paul Sartre raamatu ''Les Mots'', ''Sõnad'', Inglismaa andis loa nafta ja gaasi tootmiseks Põhjameres, kinodes esitati James Bondi filmi ''Goldfinger'', Vietnamis käis sõda ja Tokio olümpiamängudel võitis Nõukogude Liit 41 kuldmedalit, jõudes, nagu alati, esimeseks. Need näited märkisin välja raamatust ''Ajaloo ajatabelid'', mille ostsin käesoleval suvel Washingtonis. Teos, mis kaalub üle kahe kilo, algab Mesopotaamia esimeste linnadega ja lõpeb Eduard Ševardnadze tagasiastumisega Nõukogude Liidu välisministri kohalt. Raamat hõlmab niisiis 7000 aastat, kuid Soome esineb selles vaid korra, aastal 1919, ning Eesti mitte kordagi. Igal rahval ja igal põlvkonnal lasub kohustus oma ajalugu ise kirja panna, ka täna.

Aasta 1964 kujunes Eestile oluliseks kahel põhjusel. Sügisel võttis Hiina Rahvavabariigi liider Mao Tse-tung vastu Jaapani sotsialistliku partei delegatsiooni Pekingis ning teatas neile, et Hiina ei kavatse leppida Nõukogude Liidu hegemooniaga Eesti ja kõigi teiste Kesk- Euroopa riikide üle. See avaldus ei äratanud Eestis ega Eesti pagulaste silmis välismaal kuigi suurt tähelepanu. Seda peeti Nõukogude Liidu ja Hiina Rahvavabariigi halvenevate suhete avalduseks, mida see kahtlemata ka oli. Ometi väärib see kolmel põhjusel mainimist. Esiteks, Hiina Rahvavabariigi valmisolek kõnelda aastal 1964 Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest oli esitatud ühemõtteliselt ning sisaldas endas moraalset probleemi. Teiseks, ka pärast suhete normaliseerumist Nõukogude Liiduga jälgis Hiina Rahvavabariik tähelepanelikult arenguid Eestis ning avaldas teateid näiteks Tartu üliõpilasrahutustest. Ning kolmandaks, diplomaatiliste suhete sisseseadmisel Eestiga 1991 oli Hiina Rahvavabariik küll 21. kohal, kuid esikohal nende riikide hulgas, kes esmakordselt oma saatkonna Tallinnas avasid.

Sootuks erinevates värvides tahaksin kirjeldada president Kekkose külaskäiku Eestisse sama aasta kevadel, niisiis märtsis 1964. Olen sellest korduvalt kõnelnud ja seepärast loen teile ette oma teksti Juhani Salokandle raamatust ''Sielunsilta'':

''See, et Kekkonen tuli Varssavist riigivisiidilt tagasi Eesti kaudu, oli meie jaoks väga oluline. Ta mängis elegantse triki Nõukogude Liidu välisministeeriumiga. Tavaliselt on visiidi tekstid ammu eelnevalt kooskõlastatud. Kui Kekkonen Tartu ülikooli aulas kõnet pidas, siis eestlaste rõõmuks ja venelaste õuduseks rääkis ta puhtas eesti keeles.

Ükski Nõukogude Eesti leht kõnet ei avaldanud. Mul on olemas selle kõne tekst. Ma tean, kes selle tõlkis, aga ma olen vaadanud ka Kekkose enda parandusi käsikirjas. Kõik parandused rõhutasid neid kohti, kus kriipsutati alla vajadust säilitada Eestit, Eesti kultuuri, eesti keelt, Eesti identiteeti.

Poliitikas ei saa mitte midagi lihtsalt niisama. Poliitika on alati kauplemise kunst. Kekkonen pidi oma sõnade eest midagi maksma, midagi, mis venelaste silmis oli eriti ohtlik – ta pidi nimelt lõpetama ametliku Soome kontaktid Rootsis asuvate eesti pagulasorganisatsioonidega. Kekkonen tegigi seda.

Aga ainult Kekkonen ja mitte näiteks Pertti Virtaranta, käis Julius Mägiste matustel Stockholmis ja tuli tagasi Julius Mägiste avaldamata teaduslike töödega ja arutas minuga pikalt, mida Soomes võib avaldada.

Lühidalt öeldes: see hind, mida Kekkonen maksis, oli hind ainult venelaste silmis ega katkestanud Soome akadeemiliste ringkondade ja soome noorte sidemeid Rootsis elevate pagulaseestlastega. Tulemusena hakkas Tallinna ja Helsingi vahel käima praam. See oli see, mida Kekkonen venelastelt välja kauples.

Venelased ei võinud arvata, et turismiliikumine Eesti ja Soome vahel kujuneb niisuguseks sotsiaalseks fenomeniks, millel ei ole Euroopa ajaloos võrdset. See oli ühesuunaline tee, aga see oli väga kummaline tee.''

Tsitaadi lõpp.

Lubage, et ma ülalöeldut kommenteerin eestlase vaatevinklist.

Ma ei tea, kui mitmel korral tulevane Soome president oli Eestit külastanud enne Teist maailmasõda. Soomes sündinud, Turus ülikooli lõpetanud ja praegu Tartu ülikooli muuseumis töötav Helena Sepp oma artiklis ''Soome patrioot ja Eesti'' läheb sellest küsimusest mööda. Ma jätan ta lahtiseks, sest kavatsen piirduda üksnes Kekkose sõiduga okupeeritud Eestisse.

Lubatagu siia juurde märkida asju, mida tuleb korrata. Kõigepealt, president Kekkonen viibis Poolas ametlikul visiidil, kuid kolmepäevane peatus Eestis tagasiteel Varssavist Helsingisse oli mitteametlik visiit. Seda rõhutasid nii Soomes kui Nõukogude Liidus ilmunud lehed. Teiste sõnadega, Soome pidas kinni demokraatlike riikide otsusest mitte tunnustada Eesti okupeerimist Ribbentrop-Molotovi pakti põhjal.

Teiseks. Tallinna lennuväljal president Kekkonen tänas Eesti NSV Presiidiumi esimeest Aleksei Müüriseppa kutse eest külastada Eestit. Selle kutse oli Aleksei Müürisepp üle andnud president Kekkosele eelmisel suvel, kui Müüriseppa lubati Soomet külastada. Kujutlus, nagu oleks Eesti võimuladvikul – nomenklatuuril – olnud õigus välismaalt riigipead külla kutsuda, kõneleb totalitaarse korra naiivsest mittemõistmisest. Siit järeldubki küsimus, miks pidas Kreml oluliseks president Kekkonen Eestisse lubada?

Ma näen siin kolme põhjust. Esiteks, Nõukogude Liit tundis maniakaalset hirmu, et eesti pagulased Rootsis, Ühendriikides ja Kanadas võivad oma mõju laiendada Soome. Teiseks tajun president Kekkose poliitilist vaistu Kremli hirmu ära kasutada Soome ja Eesti huvides. Ning kolmandaks, tema noorusaegade huvi Eesti vastu, mida Nõukogude pool hästi tundis. Juba esimesel riigivisiidil Nõukogude Liitu 1958 oli Kekkonen palunud võimalust külastada Eestit, kuid Eesti asemel viidi ta tookord Usbekimaale. Õigupoolest alustas ta silla ehitamist Eestisse kohe pärast presidendiks valimist 1956 kevadel, saates Tallinna akadeemik Kustaa Vilkuna ja professor Väinö Kaukoneni Friedebert Tuglase 70. sünnipäeva pidustustele. Seda tagasihoidlikku ja ometi erandlikku austamisõhtut Eesti Raadio suures stuudios võibki pidada Kekkose külaskäigu sillapeaks. ''Suletud ENSV oli tema jaoks väljakutse, mitte loodusseadus,'' ütleb Helena Sepp oma peatselt ilmuva artikli teises jaos, ning selle hinnanguga olen ma ühel meelel.

Enne Eestist lahkumist andis president Kekkonen intervjuu Eesti Televisioonile, milles ta pidas soovitavaks laevaühenduse taastamist Helsingi ja Tallinna vahel. Olen veendunud, et laevaliikluse alustamine oligi hind, mida Nõukogude Liit oli lihtsameelselt valmis maksma pagulussuhete lõpetamise eest. Laevaühenduse taastamist kordas Kekkonen veel sama aasta detsembris ja järgmise aasta veebruaris, ning 7. juulil 1965 oligi asi nii kaugel: algul ''Vanemuine'', siis ''Tallinn'', lõpuks Poolas ehitatud ''Georg Ots'' hakkasid soomlasi vedama Helsingist Tallinna ja tagasi.

Siia võikski punkti panna, kui laevaliikluse taastamine oleks olnud Soome riigipea Eesti-visiidi eesmärk. Kuid president Kekkose pilk ulatus kaugemale. Kaks kuud pärast Eesti-visiiti kutsus ta oma residentsi Tamminiemi kokku soome estofiile ja ütles neile järgmist: ''Kui soovime tegutseda nii, et tahame ehitada eestlusele head tulevikuväljavaadet, ei näe me mingit muud võimalust kui ühenduse hoidmist Eestis elavate eestlastega.''

Olen püüdnud selle lihtsa lause siduda statistikaga: kahekümne viie aasta kestel külastas Eestit üle kolme miljoni soomlase, neist pooled külastasid Eestit kaks või enam korda ja neist jällegi pooled külastasid Eestit kord aastas ja neist pooled enam kui kord aastas. See ei olnud enam raudne eesriie ja see oli märksa enam kui turism. Tallinnas levisid Soome raamatud, ajakirjad ja ajalehed, Põhja-Eesti jälgis Soome televisioonist Kennedy mõrva, Armstrongi samme ja Soome parlamendivalimisi, Eesti muutus. Eesti ei muutunud avatud ühiskonnaks, kuid ta muutus järjest vähem totalitaarseks. Ta hakkas mõtlema, endale küsimusi esitama ja neile tegelikkuses vastuseid otsima. Ning kui me oma tagasi võidetud vabaduse üheksandal aastal peame vastama küsimusele, miks Eesti on osutunud nii edukaks Euroopa Liidu kandidaatriikide hulgas, on vastus kõigest hoolimata lihtne: ''Meie ühistöö on alati osutunud mõlemale kasulikuks.''

Need on president Kekkose sõnad Tartu ülikoolis 12. märtsil 1964. Neil oli kaalu rasketel aegadel, neil on veelgi enam kaalu kergematel aegadel.

President Kekkonen, lugupeetud daamid ja härrad, on tänagi meiega!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele