Lugupeetav härra president Constantinos Stephanopoulos,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad!

Osalesime koos Kreeka presidendiga äsja liigutaval jumalateenistusel. Mälestasime esimest eestlasest pühakut, piiskop Platonit, nüüdsest peale siis püha Platot. Koos tema kahe saatusekaaslase, pühakute Nikolase ja Mikaeliga andis ta usu nimel ülima ohvri, kui ta koos oma kaaslaste ja teiste süütute inimestega enamlaste poolt Tartu Krediitpanga keldris jaanuaris 1919 mõrvati. Mälestagem ja austagem enamlaste ohvreid vaikse püstiseismisega.

Härra president, mul on väga hea meel teid Eestis tervitada.

Saame jätkata otsesidemeid, mis põimusid minu möödunudkevadise riigivisiidi ajal Kreekasse. Saate nüüd oma silmaga vaadata Läänemerd, mille avastajaks peame kreeklast Pytheast. Nii ulatub mõttesild kahekümne nelja sajandi tagusesse aega.

Meil on võimalus taas kõrvutada oma hoiakuid ja suhtumisi, vaadata hindava pilguga maailmale aastal 2000. Väikeste riikidena – üks suurem, teine väiksem, aga ikkagi väikeste riikidena – on integratsiooniprotsessi käik meie jaoks väga oluline. Meie positsioonid ei ole selles valdkonnas võrdsed. Olümpia vaimu kasutades võiks öelda, et Kreeka on juba meister, Eesti alles õpipoiss. Kuid te olete võinud kogeda meie tahtekindlust ja sihipärasust. Usun, et ka Eestis veedetavad päevad veenavad teid selles. Kreeka selge toetus meie liitumisele Euroopa Liidu ja NATOga on Eestile väga oluline, oleme selle eest teie maale väga tänulikud.

Integratsiooniprotsessis on käes oluline ajahetk. Berliini müüri ja Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud vaimustus demokraatliku Euroopa ühendamisel on saanud rea tagasilööke. Eufooria asemele on tulnud kõhklusi, poliitiline otsustavus mattub mõnikord regulatsioonide bürokraatiasse. Ametnikele võib kõik see pakkuda tööd ja leiba, kuid me ei ehita ju ametnike Euroopat, vaid rahvaste ja inimeste Euroopat. Usun, härra president, et meie riigid saavad olla siin mõjutajaks. Meie riigid on keerukate regioonide riigid ja seepärast tunneme eriti vajadust harmoonilise ja tugeva Euroopa järele. Eesti on oma kohustuste täitmiseks valmis. See puudutab nii astumist Euroopa Liitu kui ka ühinemist NATOga.

On mõistagi selge, et pool sajandit kestnud okupatsiooni mõrad ja armid ei saa kaduda üleöö. Ka mitte üheksa aastaga, mis augustikuus said täis meie iseseisvuse taastamisest. Kuid kogu selle aja on Eesti silmas pidanud ajategurit. Usun, et põliste meresõitjate vaim on meid arengus aidanud ja meie ettevõtlikkust ergutanud. Loodan, austatud külalised Kreekast, et tajute Tallinnas viibides ka ise seda, ja mitte ainult Tallinna vanalinna katustelt ja müüridelt, vaid ka tänase eestlase toimekusest ja asjalikkusest.

Loodan, et suudame selle märgi all omalt poolt korraldada ka kaubandussuhteid meie kahe maa vahel, milleks mõlemapoolne poliitiline tahe ilmselt olemas on.

Austatud härra president, armsad külalised.

Tahaksin püüda täna siin sõnastada ka seda tunnet, mis tungib läbi ülemaailmsetest päevakaalutlustest ja Euroopa aktuaalsest probleemistikust. See tunne on seotud ainult teie maaga, teie pärimustega, teie fantaasia ja eetikaga.

Eestlastel on oma iidne rahvaluule, rahvalaulu rafineeritud vormistruktuur. Aga niipea kui eestlaste seas hakkas levima kirjaoskus, hakkasid rahva vaimu harivad kirjamehed ka kreeka mütoloogiat eestlastele ümber jutustama.

Justkui märkamatult said kreeka kultuuri killud ka eestlaste omaks. See on võimsa kultuuri elujõud.

Palju kordi on eestlastel ajaloo vältel tegemist olnud allesjäämisega. Allesjäämisega ja endaks jäämisega.

Meie maa kohta on öeldud: tuulemaa, sest tõepoolest, nii paljud tuuled, nii paljud vallutuskired on sellest väikesest maalapist üle käinud.

Härra president, mul oli meeldiv võimalus anda Teile täna hommikul Teie Eestis-käigu mälestuseks kunstnik Sirje Raudsepa siidimaal, mille on inspireerinud üks Juhan Liivi luuletus. Juhan Liiv on meie kõige rahvuslikum, eestlaste keerukat elu kõige valulisemalt kujutanud luuletaja. Sajandi alguses, aastal 1908, kui eesti rahvast oli tabanud järjekordne surve lainehari ja jälle oli meie ees ainult väikesele rahvale mõistetav küsimus – olla või mitte olla – sel 1908. aastal vormib Juhan Liiv oma traagilise karjatuse mõistuluuletuseks pealkirjaga ''Helleenlane ja pärslane''. See luuletus juhtiski Sirje Raudsepa meeleolusid. Selle luuletuse lõpuvärssideks on kreeklase sõnad, mis ei vaheta vabadust millegi vastu, ja need on järgmised:

''Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra,
ma olen kreeklane – mind lase nõnda surra!''

Kreeka eetos oli jõudnud ka lihtsa eesti luuletajani, kes kunagi ei jõudnud kaugemale Eestist. Aga Kreeka oli temani jõudnud.

Niisiis on meie tunnet teie vastu sõnastada õige lihtne.

Meie siin põhjas, teie lõunas, kumbki oma mere ääres ja kumbki avatud kogu maailmale: meie tunne teile on tänutunne.

Massalia Pytheas ja Juhan Liiv kõrgete sümboolsete kaartena meid ühendamas.

Härra president.

Enda ja proua Helle Meri poolt, Eesti Vabariigi rahva, parlamendi ja valitsuse poolt lubage soovida Teile ja Kreeka rahvale kõige siiramalt õnne ja edu.

Tõstkem klaasid Kreeka presidendi terviseks, Kreeka Vabariigi auks ja õitsenguks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele