Lugupeetavad kohtunikud,
lugupeetav justiitsminister,
lugupeetavad külalised!

Eile keskpäeval andsin Kadriorus viiele kohtunikule nende ametikoha patendi. Täna, selle ilusa kohtuhoone avamise ajal, on kohtunike üldarv Eesti Vabariigis kakssada nelikümmend kolm. Kümme kohtuniku ametikohta on veel täitmata. Kohtusüsteemis töötab kokku tuhat kuussada teenistujat. Oleme jõudnud sellele piirile, kus kohtute käsutuses olev ressurss lähematel aastatel märkimisväärselt kasvada ei saa. Peame rohkem tööd tegema. Vahendid selleks on inimeste oskuste täiendamine ja töökorralduse tõhustamine. Olgu see täna avatava maja peamine teade.

Iseseisvuse väljakuulutamine aastal 1918 ja iseseisvuse taastamine aastal 1991 olid Eestile murrangulised otsused, kuid nende aktide vastuvõtmised ei võtnud palju aega. Nad eeldasid ennekõike poliitilist tahet. Sootuks erineva ülesande ees seisime siis, kui pidime rahva poliitilise tahte sisustama õigusriigi sisuga. Aastal 1918 astusime Vene keisririigi õigussüsteemist Eesti Vabariigi õigussüsteemi. Aastal 1991 astusime nõukogude totalitarismist, nõukogude ebaõigusest Euroopa demokraatiasse ja Euroopa õigussüsteemi. Riigiõiguslikult on need sammud võrreldavad, õigusriigi loomise seisukohalt nad võrreldavad ei ole. Ka täna, Eesti Vabariigi kaheksakümne kolmandal eluaastal oleme alles õigusriigi loomisel.

Meil on sellega kiire.

Eesti Vabariigi püsimine sõltub Eesti ühinemisest Euroopa Liidu ja NATOga. Nii see kui teine eeldab õigusriigi niisugust taset, mis sulandub Euroopa õigusriigi nõuetega. Niisiis ei ole ühinemine üksi valitsuse ja parlamendi teha, vaid ühinemine seab uued eesmärgid ja ülesanded ka kohtusüsteemile kui kolmandale võimule. See tähendab euroopalike kohtupidamistavade omaksvõtmist ja Euroopa õiguse rakendamist meie kohtutes. Siinkohal tahaksin südamest tänada Schleswig-Holsteini ja Mecklenburg-Vorpommerni liidumaid Saksamaal ning Stockholmi ülikooli, kes on enda peale võtnud meie kohtunike koolitamise, kohtunike hoiakute ja mõtteviiside kujundamise.

Edaspidises arengus – lubatagu lootust avaldada – peab kohus rohkem tunnetama ühiskonnas valitsevaid meeleolusid, muutmata seejuures kohtualust ühiskondliku arvamuse või näidisprotsesside ohvriks. Kohtunikule soovin sotsiaalset närvi, mis tagaks nii ühiskonna ootuste kui ka isiku põhiõiguste kaitsetasakaalu. Ja lubatagu mul kui kunagisel õpetajal lisada siia ka pedagoogiline põhitõde: kohtumõistmine on siis mõjus, austus riigi ja kohtu vastu on siis suurem, kui õigusemõistmine toimub kiiresti.

Lugupeetavad kohalviibijad, lubatagu mul lõpetada sõnadega, mida kasutasin selle aasta algul Tartus Riigikohtu 80. aastapäeval. Ja nimelt: ''Mu tervituse ainus sõnum on lootus, et te tänast päeva kasutate tõsiseks ja koosmeelseks analüüsiks Eesti õigusriigi praegusest asendist. Oleme kõik tulnukad totalitaarsest süsteemist ja kiiresti ära õppinud demokraatliku riigi sõnavara ja välised vormid. Mind aga huvitaks sootuks rohkem teie vastus küsimusele, miks õigusriigi mitmed põhimõtted nii visad on juurduma Eesti Vabariigis ja miks täna, aastal 2000, peame ühiselt tõdema, et päevakorda on tõusnud meie kohtusüsteemi usaldatavus.''

Kohtukoda, mille me täna avame, on positiivne vastus - üks paljudest - sellele küsimusele. Ma loodan, et siinsed seinad kuulevad ka vastust küsimusele õigusemõistmise õiglusest. Selle positiivne mõju Eesti õiguskorrale avaldub pikkade aastate jooksul. Ja ometi olen optimistlik: uued seinad ehitati vägivalla kantsiks, tänasest peale kaitsevad nad Eesti Vabariigi kohtuvõimu, õigust ja õiglust, Eesti Vabariigi kodaniku kindlust ja turvalisust.

Tänan teid, ja jõudu tööle!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele