Teie Pühadus,
metropoliit Stephanos,
Karjala ja kogu Soome peapiiskop Johannes,
Filadelfia metropoliit Meliton,
väga austatud ülempreestrid,
mu daamid ja härrad,

Konstantinoopoli ja Uue Rooma peapiiskopi, Oikumeenilise Patriarhi külaskäike maailma eri nurkadesse on alati saatnud üldsuse eriline tähelepanu. Selle põhjuseks on teie isiku pühendumine maailma mitmete probleemide lahendamisele. Ka teie visiit Eestisse on üheks oluliseks märgiks, mis on kantud armastusest ja hoolivusest siinse rahva ja kultuuri vastu. Teie hoolitsus Eesti õigeusklike eest on leidnud paljukordselt kinnitust. Olete saatnud siinsele raskele põllule oma kõige parema piiskopi, ja ma võin vaid tänuga kinnitada, et ta on tänaseks saavutanud olulisi läbimurdeid kiriku ülesehitamisel.

Niisamuti on kultuuritraditsiooni järjepidevuse tunnetamine väljendunud märterpiiskop Platoni pühakukskuulutamises, kes on esimene eesti soost pühak meie kultuuritraditsioonis üldse. Õigeusklikud tänavad teid selle eest ja tänan ka mina. Kiriku eest hoolitsemine seisneb eelkõige selle vaimse palge kujundamises. Traditsioonide kinnitamine läbi kanooniliste ja liturgiliste aktide on kui usklike palvetele vastamine, mille läbi saame näha Jumala igapäevast tööd oma kogudusega. Tean, et Eesti õigeusukirik on märterpiiskop Platoni mälestuseks asutanud teenetemärgi - püha Platoni ordeni, millega oma hiljutisel Eestimaa visiidil sai austatud Kreeka president Constantinos Stephanopoulos. Eesti pühak ja ühes temaga siin tegutsevad õigeusklikud on selle aktiga jõudnud maailma teadvusesse. Ma tean, see on uhke tunne.

Konstantinoopoli patriarhaat, kes on tuntud oma edukate keskkonnaalaste sümpoosionite poolest, on rõõmustanud eestlasi sooviga pühendada järgmine neist Läänemere küsimustele. Kinnitan siinkohal veel kord oma nõusolekut olla nimetatud sündmuse patrooniks. Väljendagu see minu tänu teile ja kogule patriarhaadile hoole eest, mida olete Eesti suhtes üles näidanud. Kaasajas tegutsev kirik tunnetab ühiskonnavajadusi, mis ei jäta puudutamata ka koguduse üksikliikmeid, olgu selleks keskkonnaprobleemid või sotsiaalsfäär, haridus või kirikupoliitika. Kirik on just nii ühiskondlik, kui ühiskondlikud on tema üksikliikmed. Mitmed majanduslikud, kanoonilised ja poliitilised kitsaskohad, mida Eesti õigeusklikud on pidanud viimaste aastate jooksul ületama, on muutnud teie kiriku paindlikuks ja elujõuliseks. Teabe oma olemasolust ja võitlustest olete suutnud viia ühiskonna kõikidele tasanditele alates kohalikest omavalitsustest kuni peaministri ja presidendini, pannes nad muret tundma kiriku käekäigu ja kasvamise eest. Ja nii see ju peabki olema. Meie põhiseadus sätestab, et riik on kirikust lahutatud, kuid kusagil pole öeldud, et kirik peaks olema riigist lahutatud. Kirik on riigi üks osa. Ta kasvab koos temaga, hoolitseb koos temaga oma liikmete eest. Vajadusel astub ta kasvõi sir Thomas More'i või Canterbury peapiiskop Becketi kombel ebaeetilise riigi diktaadi vastu välja. Kui riigiametnikud kipuvad unustama eetika, siis on kirikujuhid need, kes peavad seda neile meelde tuletama.

Niisamuti on suured religioonid kutsutud maailmas rohkendama ususallivust, et ükskord saaksid Aabrahami ja Muhamedi, Jeesuse ja Buddha järgijad üheskoos rääkida vennalikust ligimesearmastusest ilma, et käsi pigistaks mõõgapead. Oikumeeniline liikumine peaks olema oikumeenilisele patriarhaadile olemuslikult südamelähedane ja olen veendunud, et Uus Rooma saab olema selle viljakaks lätteks.

Teie Pühadus,

teenete eest, mida te olete juba osutanud ja kahtlemata veelgi osutate Eesti riigile, on mul suur au anda teile üle Maarjamaa Rist. Selle ordeni nimi osutab omakorda 829 aasta tagusele ajale, mil meie maa Jumalaema järgi oma nime sai. Seepärast on vägagi sobiv, et see autasu antakse nüüd Konstantinoopoli ja Uue Rooma peapiiskopile, Oikumeenilisele Patriarhile.

Tänan Teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele