Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President kooliaasta alguse puhul Eesti Televisioonis 31. augustil 2000
31.08.2000

Armas Eesti koolirahvas,

kui ma esimest korda kooli läksin, oli mul seljas suur nahast ranits. Ranitsast ulatus välja jupp nööri, nööri küljes rippus niiske roheline käsn. Milleks käsn? See oli nii ammu tagasi, üle 65 aasta tagasi, et tol ajal me läksime kooli ja koolikotis oli krihvel ja väike, umbes koolivihiku suurune must tahvel. Me harjutasime kirjutamist tahvli peal ja kui midagi viltu läks, siis pühkisime selle väikese rohelise käsnaga maha. Ma mäletan, et mida lähemale koolile, seda rohkem ma nägin lapsi, kellel see käsn rippus selja taga.

Ma mäletan, kuidas ma hoidsin ema käest kõvasti kinni, kui ma klassi uksele jõudsin. Ja kui siis õpetaja tuli, ta pani vaikselt ja õrnalt ukse kinni ja kõik emad, kes lehvitasid ukse tagant, olid äkki jäänud ukse taha. Nii algabki kool. Nii algab kool, mis õieti kunagi ei lõpe. Aga ma tahan teile sellest esimesest koolipäevast rääkida just selle tõttu, et see on niisugune päev, mille kõik peensused jäävad alati meelde. See on päev, mida me kanname iseendas ka siis, kui me juba vanad oleme. See on võib olla kõige pikem päev ja ometi on ta nii uskumatult lühikene ja nii uskumatult särav, et ta särab ja saadab teid läbi kogu elu.

Homme läheb kooli 210 000 õpilast, iga neljas Eesti perekond saadab kedagi kooli. Ligi 16 000 last läheb esimest korda kooli. See on päev, mida te kannate endaga kaasas. Ja ma tahaksin nüüd kogu kooliperele öelda: vanemate klasside õpilased, näidake, et kool on meile kõigile see kodu, mis meid saadab oma tarkusega, mis võtab meid vastu nagu päris kodu. Ma tahaksin öelda vanemate klasside õpilastele: vaadake, et te näitate ilusat eeskuju, et te ei lase väikestele teha ülekohut ega kurja – astuge vahele. Me peame juba koolis seda õppima, et me läheme noortele appi. Sest kui me koolis seda ei õpi, siis me ei tee seda ka tänaval, siis me ei tee seda ka riigi enda suhtes.

Koolil on palju saladusi. Üks saladus on see, et esimene koolipäev on võib olla kõige pikem, aga tegelikult on ta kõige lühem. Ka kool ise on inimese elus ta väga lühikene suur päev. Kasutagem seda päeva täielikult. Sest see päev ei tule kunagi tagasi. Tehkem nii, et see päev astuks meie ellu naeratustega. Et see naeratus ei kustuks, et see naeratus püsiks, et me õpiksime koolist kaasa võtma mitte ainult tarkust, vaid õiglust ja ausust ja hoolitsust nooremate eest, nagu ma juba ütlesin. Võtkem koolist kaasa veel asju, mida igakord ei kirjeldata õpikutes. Võtame koolist kaasa oskuse öelda tere.

Kui te kooli astute, ja ma räägin just teile, kes te lähete esimest korda kooli, ütelge tugeva ja kõlava häälega oma õpetajale tere, ütelge politseinikule tänaval, kui ta teid aitab üle tänava minna, kõlava häälega tere ja kas teate, nii te hakkate õpetama ka neid inimesi, kes on teist palju vanemad, kes juba võib olla on unustanud selle lihtsa kunsti naeratada, öelda tere ja soovida inimestele head.

Ma tahaksin teile kõigile öelda, et see koolipäev on eriline ka selles mõttes, et kõik esimese klassi lapsed saavad oma koolikotti, mis ei ole nüüd enam ranits, kaasa midagi, millel on eriline tähendus, see on Eesti Raamatu Aasta kingitus teile.

Eesti Raamatu Aasta ja teie esimene koolipäev, nad põimuvad läbi. See, mida kool peab teile kaasa andma, on tunne, et kui raamatut avada, tuleb enne käed alati puhtaks pesta. Raamatut tuleb hoida, raamatut tuleb lugeda mitte sellepärast, et näidata, et te oskate lugeda, vaid sellepärast, et need trükitähed, mis on sõnadeks kokku pandud ja sõnad, mis on omakorda lauseteks kokku pandud, need muutuvad teie mõtetes maastikeks ja kõnedeks ja tunneteks. Te õpite mustast trükikunstist endale uut, paremat maailma looma. See on suur oskus. Ma loodan, et kool õpetab teid just raamatut armastama ja raamatu kaudu ka seda maailma, milles me elame. Kui teil raamat on alati sõbrana kaasas ja koolitarkus saadab teid sõbrana läbi maailma, siis see ja ainult see teebki teid tugevaks.

Eestimaa ja Eesti riik on Euroopa üks kõige väikesem maa ja kõige väikesem rahvas. Aga kui me oleme targad ja kui me oskame tarkusi koolist endaga kaasas kanda ja neid panna edasi arenema, kui me mõistame, et kool on ainult algus, millel ei tule mitte kunagi lõppu, siis me aega mööda muutume ka haritud rahvaks ja haritud rahvas ei ole mitte kunagi väikerahvas. Haritud rahvas suudab ennast kaitsta, ennast maksma panna, oma keelt kaitsta, oma kirjanikke, oma dirigente, oma heliloojaid kaitsta ja nad tulevad tagasi ja teevad meie maast, meie peredest, meie maastikust ja meie koolist ühe ilusa maa, mis saab meid kõiki rõõmustama ja mis rõõmustab teid, mu kallid väiksed lapsed, ka siis, kui te juba olete sama vanad kui mina praegu.

Aitäh ja head kooliaastat teile kõigile!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud