Lugupeetav härra Esimees,
lugupeetavad Rahvuskongressi liikmed,
mu daamid ja härrad!

Üleeile ESTO avapidustusel esitasin järgmised teesid, mida lühidalt kordan, et neil lähemalt peatuda.

Esiteks. Okupatsiooniaastail rajanes Eesti Vabariigi juriidiline edasipüsimine Ameerika Ühendriikide mittetunnustamisdoktriinil, mille sõnastas Sumner Wells 1940. aasta suvel. See oli rajatud eitusele, teiste sõnadega, see ei tunnustanud manipulatsioone, mida Kreml ette võttis, et anda okupatsioonile legitiimset alust. Seda oli ohtlikult vähe, kuid see oli parem kui mitte midagi.

Teiseks. Pagulasorganisatsioonide ja välisvõitluse kustumatuks teeneks jääb see, et teie arendasite mittetunnustamispoliitikat edasi ja kirjutasite oma aktiivse tegevuse kaudu selle teise peatüki, nimelt: kui on öeldud A, tuleb öelda ka B. Teiste sõnadega, mittetunnustamispoliitikast tuletas Eesti välisvõitlus positiivse programmi, ja selleks oli Eesti Vabariigi suveräänsuse ja tema põhiseaduslike institutsioonide taastamine manipulatsioonide mittetunnustamise alusel.

Kolmandaks – ja kolmandat punkti ma nimetan siin koosolekul esmakordselt. Eesti Vabariigi õigusliku järjekestvuse püsimisele kujunes kõige ohtlikumaks peasekretär Gorbatšovi katse moderniseerida Nõukogude režiimi. See leidis teatavasti lääneriikides, iseäranis Ühendriikides ja Saksamaal vaimustatud toetust ja selle nimel olid paljud Lääne poliitikud valmis loobuma mittetunnustamispoliitikast ja vabanema tülikast Balti küsimusest.

Neljandaks. Selles kriitilises situatsioonis – ma räägin praegu aastatest 1989 kuni 1991 – omandas mittetunnustamispoliitika edasiarendamine eestlaste käes keskse tähenduse. Ühelt poolt oli teie järjekindel välisvõitlus täiesti ühemõtteliselt viinud teie asukohariikide poliitikute teadvusse tõsiasja, et mittetunnustamispoliitika loogiliseks järelduseks pidi saama Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine. Teiselt poolt suutis Eestis sündinud poliitikute uus põlvkond sovetliku režiimi moderniseerimise ahvatluse kõrvale heita ja uueks poliitiliseks programmiks püstitada üleminekuperioodi. Üleminekuperioodi sisuks oli toetumine mittetunnustamispoliitikale, rahvusvahelisele õigusele ja Eesti Vabariigi juriidilisele järjekestvusele, et sellelt aluselt taastada Eesti Vabariik de facto. Sarnaselt kujundasid oma taktika ka Leedu ja Läti. Välisvõitluse ja sisevõitluse eesmärgid langesid kokku ja viisid mitte üksnes Eesti Vabariigi taastamisele, vaid veelgi kaugemale, Nõukogude Liidu lagunemisele.

Mu daamid ja härrad, üleeile ESTO avamisel ma ütlesin ja täna, Rahvuskongressil, ma kordan: Eesti Vabariik on meie ühislooming.

Eesti tänab teid.

Kuid ma ei tulnud siia kõnelema ajaloost, vaid tulevikust.

Me kohtusime neli aastat tagasi Stockholmis ja Eestis. Ma ütlesin teile juba siis, et Eesti Vabariigil on kaks välispoliitilist prioriteeti, mille abil Eesti tahab põlistada oma riigi, rahva ja kultuuri püsimist. Nendeks on NATO liikmeks saamine ja Euroopa Liidu liikmeks saamine. Eestis on parlamentaarsel viisil vahetunud seitse valitsust, kuid need kaks eesmärki on sellest hoolimata püsinud meie välispoliitika prioriteetidena. See kõneleb Eesti küpsusest ja eesmärgikindlusest. See kõneleb selgest konsensuslikust poliitilisest programmist.

Mul ei ole kahjuks olnud võimalik tutvuda Eesti Rahvuskongressi poliitilise programmiga, kuid olen kindel, et Rahvuskongress ja kõik meie kaasmaalased asukohariikidest sõltumatult toetavad neid Eesti Vabariigi välispoliitilisi prioriteete.

Hoopis iseasi on aga, missuguste poliitiliste mehhanismide kaudu neid eesmärke toetada. Protestidemonstratsioonide ja loosungite aeg on lõppenud. Eesti vastuvõtmine NATOsse ja Euroopa Liitu otsustatakse ennekõike liikmesriikide parlamentides, parlamendiliikmete poolt, keda teie, lugupeetavad kaasmaalased, valite või jätate valimata. See ongi teie tänase välisvõitluse sisu, mis peab määrama ka teie tänase välisvõitluse vormid. Kui ajad muutuvad, peavad koos ajaga muutuma ka vormid, muidu kaotab välisvõitlus oma efektiivsuse.

Lubage, ma toon mõned näited, mis seda kinnitavad.

Kanadas elab suurim eestlaskond väljaspool Eestit, kuid Eesti kaubavahetuses on Kanada maht 0,1 protsenti, teiste sõnadega, see on olematu. Kümme või kakskümmend aastat tagasi niisuguseid probleeme meie välisvõitluses ei esinenud ega võinudki esineda. Kuid täna on see Eesti Vabariigi stabiilsuse eeldus ja järelikult meie välisvõitluse sisu.

Teine näide. Millega seletada tõsiasja, et investeeringutelt Eestisse on Kanada 26. kohal mingi täiesti armetu 3 miljoni Kanada dollariga, kui samas on Ameerika Ühendriigid Rootsi ja Soome järel investeeringute mahu poolest 3. kohal? Kanada on 26., Ühendriigid kolmas. Ka see, mu daamid ja härrad, on välisvõitluse tänane sisu.

Ja lõpuks kolmas, kõige lihtsam ja kõige murettekitavam näide. Enne NATO tippkohtumist Washingtonis 1999 toetas Kanada NATO laiendamist lisaks Poolale, Tšehhile ja Ungarile üksnes Sloveenia ja Rumeenia osas. See seisukoht ei ole muutunud. Ka täna, juulikuus 2000, toetab Kanada endiselt NATO laienemist üksnes Sloveenia ja Rumeenia osas. Eesti liikmekssaamine ei ole isegi diskussiooniteemaks kujunenud riigis, kus elab, töötab ja toimetab suurim eestlaste kogukond väljaspool Eestit.

Armsad kaasmaalased, ajad on muutunud ja välisvõitluse sisu ja vorm peab muutustega sammu pidama. Ka sellest kõnelesin ESTO avamisel ja kordan seda siin: olgu teile eeskujuks poola rahvusest Kanada ja Ühendriikide kodanike lobbytöö. Teie kui Kanada või Ühendriikide kodanike võimuses on pidada aktiivset ja nõudlikku dialoogi oma parlamendisaadikutega ja hoida need eesmärgid päevast päeva päevakorras. Teie dialoogipartner on Kanada parlamendiliige, Eesti valitsuse dialoogipartner on Kanada valitsus. Kaks erinevat partnerit, kaks teed, üks eesmärk. Ka see on juba öeldud, ja ka seda tahan siin uuesti korrata. See milleks ma teid, armsad kaasmaalased, üles kutsun, ei ole kampaania. Ma kutsun teid üles välisvõitluse uuele vormile, ja see on järjekindel igapäevane rutiinne töö Kanada ja teie teiste asukohamaade poliitikutega. Seda tööd võib teha mitmel viisil, kirjalike järelepärimistega, kohtumistega, ajakirjanduse kaudu. Eesti saatkond varustab teid meeleldi informatsiooniga, dokumentidega, lepingute täpsete paragrahvidega, kuid see, kas ja kuidas te Vabariigi Valitsuse ja saatkonna materjale kasutate, peab enesestmõistetavalt jääma teie otsustada. Tööd on palju.

Ma loodan, et teile ei jäänud märkamatuks kahe meie Kanada sõbra, kahe poliitiku esinemine ESTO avamisel. Võluv lätlannast parlamendiliige Sarmite Bulte tervitas südamest ESTO avamist ja kõneles sellest, et Lätit külastades oli ta oma energia pühendanud maamiinide vastasele võitlusele. Kuid Lätil ei ole maamiine, ja olematute maamiinide vastu võitlemine Lätis, kellel on hoopis suuremad mured Venemaa jultunud süüdistuste tõrjumisel, on kurb näide sellest, kui puudulikult võib poliitik olla informeeritud oma kunagise kodumaa tegelikkusest. Seepärast rõõmustas mind Toronto linna poolakast volikoguliige Chris Korwin-Kuszinski kõne. Chris kinnitas, kui suurt osa etendasid Poola päritoluga Kanada kodanikud Poola vastuvõtmisel NATO liikmeks, ja ta lubas omalt poolt Poola kogukonna täit toetust Eesti, Läti ja Leedu vastuvõtmisel sellesse organisatsiooni.

Kallid kaasmaalased! Topelt-kodakondsus on andnud teile kahekordsed õigused, aga ka kahekordsed kohustused. Kasutage neid julgesti, sest neis ei sisaldu lojaalsuste konflikti: julgeolek on jagamatu, ja Eesti julgeolek on ka Kanada julgeolek, Euroopa stabiilsus on ka maailma stabiilsus. Ütelge oma parlamendiliikmetele, et te tunnete häbi ja nördimust Kanada välisministeeriumi pärast, kes ikka veel tituleerib Eesti Vabariiki kui former Soviet Union ja peab kinni alandavatest viisa-eeskirjadest ajal, kui Eesti valmistub astuma Euroopa Liitu. Vahel tundub mulle, et Kanadas on maad võtmas illusioon, nagu oleks Euroopa kauge ja abstraktne manner ja nagu suudaksid Ühendriigid üksi garanteerida Kanada ja kogu maailma julgeolekut. Julgeolek, nagu ma ütlesin, on jagamatu, kuid sellest järeldub, et ka väikesel Eestil lasub kohustus julgeolekut toota. Me teemegi seda. Julgeolek on kallis kaup, ja teda ei ole kunagi üleliia. See on Eesti kogemus, ja asjade areng maailmas on Eesti kogemusele – kahjuks! – lisanud hinda.

Mu kokkuvõte on lühike: välisvõitlus peab jätkuma! Kaks teed, üks eesmärk!

Meid on kokku toonud ESTO, ja mõned teie hulgast on võib-olla pettunud, et ma ei ole kõnelenud Eesti kultuurist, eesti keele säilitamisest Kanadas ja mujal, globaalsest eestlusest.

Ma ei peatu sellel ühel lihtsal põhjusel: Eesti Vabariik on taastatud. Okupatsiooni ajal oli ESTO ainus Eesti hääl maailmas ja tsenseerimata eesti kirjanduse, kunsti ja muusika ainus vaba auditoorium maailmas. Tänaseks on ESTO kõrvale – kuid mitte ESTO asemele! – astunud kümned uued sidemed alates vabast läbikäimisest, võimalusest interneti vahendusel lugeda eesti lehti ja Riigikogu stenogramme ja lõpetades Kanada eesti noorte võimalusega astuda Eesti Vabariigi kaitsejõudude ajateenistusse. Kasutagem neid võimalusi, kasutagem kultuuri alal kõiki võimalusi, sest mitte kunagi ei ole maailm kultuuridele ja keeltele olnud nii avatud, nagu praegu.

Kuid selle optimistliku järelduse kõrval kõndigu alati teadmine: maailm on habras. Välisvõitlus peab jätkuma. Meil on kaks teed ja üks ülim eesmärk: Eesti vabaduse tagamine.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele