Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses Washington D.C-s 15. juunil 2000
16.06.2000

Daamid ja härrad,

mul on hea meel viibida Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses, asutuses, kes minu Washingtoni-visiitide puhul ikka oma aja ja ruumiga nii helde on olnud. Pean seda foorumit siin väärtuslikuks ennekõike seetõttu, et see enamasti toob kohale hästi informeeritud, mõtlemisvõimelise ja mõjuka kuulajaskonna, kelle sarnast igal pool ei kohta.

Minu seekordse külaskäigu eesmärgiks on tähistada üht olulist aastapäeva Ameerika Ühendriikide ja Baltimaade suhetes. Järgmisel kuul kuuskümmend aastat tagasi talitasid Ameerika Ühendriigid õigesti, vaatamata nende püüdlustele Euroopas käärivas sõjas erapooletuks jääda: Washington teatas, et keeldub tunnustamast Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.

Selle idee jõud oli tähelepanuväärselt püsiv läbi kogu külma sõja pikkade, süngete päevade, ja seda ühel lihtsal põhjusel. Sellel ideel oli kahe partei laialdane toetus.

Alates 1940. aastast oli põhimõttekindel seisukohavõtt Baltimaade iseseisvuse küsimuses mõlema Ameerika Ühendriikide suurema poliitilise partei jaoks uhkuseasi. Selle poliitika algatas president Roosevelti administratsiooni nimel Ühendriikide riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles, ning Truman järgis tema eeskuju. Kuid sama tegi ka Eisenhower ja kummagi partei järgmised presidendid. Ka Kongress toetas seda üritust.

Mittetunnustamispoliitikal oli palju kritiseerijaid. Nende väidete kohaselt ei nõudnud valitsuselt ega Kongressilt mingit vaeva korrapäraste vaheaegade tagant kinnitada, et Balti riikide iseseisvus on oluline. See poliitika, väitsid kriitikud, oli lootusetult sinisilmne, kuigi samas oma pelgalt deklaratiivse iseloomu tõttu kahjutu.

Eestlased, lätlased ja leedulased arvasid teisiti. Meie nägime mitmel puhul selle programmi tegelikku mõjujõudu. Mittetunnustamispoliitika kõige tugevam mõju tuli ilmsiks alles viiskümmend aastat hiljem. Gorbatšovi-aegse Nõukogude Liidu sisemistest muutustest virgunud Baltimaade rahvad koos Venemaa demokraatidega jätkasid lammutustööd, kuni impeerium viimaks kokku varises.

Selles töös oli mittetunnustamispoliitika meie esmaseks intellektuaalseks tööriistaks. Samal ajal oli see aluseks ka Ühendriikide poliitikasuundadele, mis võimaldasid teil meie iseseisvuse taastamisel toetada.

Niisugune on minu sellenädalase visiidi ajalooline tagapõhi. Aga eestlased eelistavad minevikus elamise asemel pigem tulevikku vaadata. Meie regiooni läbinägelikumad analüütikud kinnitavad, et just NATO liikmestaatus on võti, mis tagab meile liikumise tõusuteel. Püüame anda oma panuse selle julgeolekukeskkonna heaks, milles me elame. Ajalugu on ikka ja jälle kinnitanud, et just Euroopa Liit ja NATO on tegusaimad organisatsioonid, mille kaudu me seda teha saame. Ei ole ime, et Eesti soovib liituda mõlemaga neist. Ja kõik märgid kinnitavad, et Ameerika Ühendriikide üllas traditsioon toetada Balti riikide iseseisvust – mille sümboliks minevikus oli mittetunnustamispoliitika – kestab edasi. Nimelt jätkavad Ühendriigid jõupingutusi, et saavutada meie vastuvõtmist NATOsse.

Viimane märk USA kahe suurema partei tugeva toetuse jätkumisest jõudis meieni möödunud kuul Leedumaa pealinnas. Vilniusse kogunesid üheksa Kesk- ja Ida-Euroopa riigi, sealhulgas ka Eesti juhid, et rääkida NATOst. Vilniuse Üheksa, nagu neid on hakatud nimetama, esitas Alliansile üleskutse kutsuda neid kõiki NATOga ühinema NATO järgmisel, 2002. aasta tippkohtumisel.

Nii kuberner George W. Bush, kelle isa ma hästi tunnen, kui ka mu vana sõber asepresident Al Gore saatsid Vilniuse kohtumisele oma tervitused ja kinnituse, et toetavad NATO jätkuvat laienemist.

Vilniuse kohtumine oli oluline veel sellegi poolest, et kõik kandidaadid jäid seal esmakordselt avalikult nõusse ühise nägemusega sellest, kuidas peaks toimuma NATO järgmine laienemine.

Ma viitan lähenemisele, mida tuntakse “Suure Paugu” nime all. Oleme kuulnud mitmeid laienemist puudutavaid metafoore, on räägitud ka kontsentrilistest ringidest ja lainetest. Suur Pauk aga näeb ette, et NATO kutsub järgmisel tippkohtumisel ühinema kõiki kandidaate.

Suur Pauk on idee, mille aeg on tulnud. Ja ma ütlen teile, miks.

Esiteks oleks kõikide tulevaste liikmete üheaegne kutsumine meie arvates NATOle soodne. Veel üks järk-järguline laienemiste seeria oleks äärmiselt pingeline nii aja kui töömahu seisukohalt. Kõikide kutsumine ühekorraga aga vähendaks miinimumini katkestusi ja suurendaks maksimumini võimalust edasi liikuda ja tõelise tööga algust teha.

Oleme kuulnud kõhklusi, et Suure Paugu idee eirab NATO suutlikkuskriteeriume. Lühidalt, mõnedel ringkondadel on hirm, et mitte kõik kandidaadid ei suuda aastaks 2002 jõuda vajalike standarditeni. Kuigi ma räägin Eesti nimel, usun siiski võivat julgesti öelda, et ühes küsimuses on kõik kandidaatriigid ühel meelel: ühegi riigi huvides ei ole ühineda nõrgenenud Alliansiga. Me ei taha mingit allahindlust liikmelisuse saavutamisel. Just sellepärast usun ma, et kõiki tuleks kutsuda ühinema aastal 2002. Iga kandidaatriigi enda kohus on hoolt kanda, et ta ühinemiseks valmis oleks.

Suur Pauk on NATOle kasulik ka sellest aspektist, et kõnealune regioon toob kaasa tohutu arengupotentsiaali ja tegeliku võime julgeoleku tugevdamiseks. Viimane aastakümme, ja ennekõike Balkani kurb kogemus, on ümberlükkamatult kinnitanud, et julgeolek on jagamatu.

Just sellepärast on kõik kandidaatriigid teinud kooskõlastatud jõupingutusi selleks, et muutuda julgeoleku tootjateks, edendades stabiilsust ja heanaaberlikke suhteid regioonis ning tagades kõikide regiooni riikide aktiivseima osalemise ÜRO ja NATO juhitavates operatsioonides. Lubage mul tuua veel üks näide. Eesti võtab väga tõsiselt vajadust täiendada mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide rahuvalvepotentsiaali. Seepärast andsime möödunud kuul teada, et kavatseme viiekordistada oma panust ning kohustuda maksma 100% meile määratud ÜRO rahuvalvemaksudest. Tänini oleme katnud 20% meile pandud maksudest, nii nagu meie kategooria riikidelt tavapäraselt nõutakse.

Ometi peab Eesti rahuvalvet sedavõrd oluliseks, et me oleme nüüd otsustanud vabatahtlikult loobuda hinnaalandusest nende maksude puhul. Ei ole võimalik toota või tarbida julgeolekut väljamüügihindadega ning loota sealjuures, et meid NATO kandidaatriigina tõsiselt võetakse.

Daamid ja härrad,

lisaks sellele, et laienemise Suure Paugu idee on kasulik NATOle, on see kasulik ka Venemaale, ja seda mitmel põhjusel.

Üks põhjus on sama, mis NATO puhul – see Venemaa jaoks ehk valulikki protsess mööduks kiiremini. Võrdleksin seda ujumisega jahedas kliimas. Läänemere vesi on võrdlemisi külm. Minu kodu lähedases lahes on keskmine veetemperatuur praegusel aastaajal umbes 50 kraadi Fahrenheiti järgi. Minu meelest on palju lihtsam korraga sisse hüpata kui end tasahaaval märjaks kasta. Lõpuks on vesi igal juhul mõnus – aga mina lihtsalt eelistan kiiret üleminekut.

Me räägime tihti NATOst kui julgeoleku- ja stabiilsustsooni loojast. Peame tegelikult enesestmõistetavaks, et NATO laienemine laiendab ka seda tsooni kõigile kasulikul viisil. Kutse, mis hõlmaks kõiki Vilniuse avaldusele alla kirjutanud riike oleks heaks eeskujuks ning looks samas soodsad tingimused poliitilisteks ja majanduslikeks reformideks Venemaal.

Tahaksin siinkohal märkida, et nendest üheksast riigist, kes möödunudaastasel tippkohtumisel Washingtonis NATO kandidaatriikidena esile tõsteti, neistsamast üheksast, kes olid esindatud ka Vilniuses, on seitse ühtlasi tulevased Euroopa Liidu liikmed. Mõned neist, nagu Eesti, võivad seista Euroopa Liiduga ühinemise künnisel juba järgmise NATO tippkohtumise ajal või lühikest aega pärast seda. Tundub olevat selge, et need kaks laienemisprotsessi on omavahel orgaaniliselt seotud ning paistavad ka ajastamise kontekstis olevat sama mündi kaks erinevat külge. Nende kahe ühendus tähendakski uut stabiilsuse ja õitsengu tsooni, mis pärast laienemise Suurt Pauku hõlmaks kogu uut, ühendatud ja terviklikku Euroopat.

Daamid ja härrad,

Ameerika Ühendriikide Balti riikide poliitika ja Euroopa julgeolekule suunatud poliitika kui niisugune paistab silma oma tähelepanuväärse teravapilgulisusega. Üksteisele järgnevad administratsioonid on alustanud ja järginud põhimõttekindlaid poliitilisi suundi, mis on kaitsnud julgeolekut ja õitsengut Euroopas. Selle näide oli mittetunnustamispoliitika, ja samuti ka NATO loomine. Täna arutame me Alliansi laienemist ning peaksime meeles pidama, et siin pole tegu iludusvõistlusega. Siin on tegu sajanditevanuse unistusega muuta Euroopa terviklikuks, niisuguste põhiväärtustega nagu demokraatia ja vabadus, stabiilsus ja kollektiivne julgeolek. Nagu ütles Dean Acheson Harvardi vilistlaste kokkutulekul viiskümmend aastat tagasi: ''… [Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon] on arendanud rahvusvahelist koostööd, et hoida rahu, et edendada inimõigusi, et tõsta elatustaset, ning et suurendada austust rahvaste võrdsete õiguste ja enesemääramise põhimõtte vastu''. See, ma usun, ongi kogu tõde NATO laienemisest.

Tänan teid.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud