Proua president.
Härra Pentti Arajärvi.
Ekstsellentsid.
Daamid ja härrad.

Tänane päev ja õhtu on täidetud eesti-soome tunnetega. Siin on kokku põimitud harjumuspärane ja esmakordne. Kogu pidulikkuse ja südamlikkusega tervitan Soome Vabariigi presidenti Tarja Halost riigivisiidi puhul Eesti Vabariiki. Me mõistame hinnata seda sümbolit, et oma teise riigivisiidi sihtkohaks valisid Soome lahe lõunakalda. Sama südamlikult ja soojalt tahan öelda: tere tulemast taas Eestisse, armas Tarja. Sinu kohtumisi siin iseloomustab järjekestvus: meie suhted omavahel ja maailmaga on pidevalt olnud Sinu töölaual ja meie läbirääkimiste aineks. Niisiis me jätkame koostööd, mis on alanud juba ammu, kuid me jätkame seda nüüd juba riigipeadena.

Soome asjad on ikka olnud ka Eesti asjad. Pärast iseseisvuse taastamist elavad Eesti inimesed põhjanaabrite juures toimuvale kaasa erilise tugevuse ja koduse poolehoiuga. Soome ei ole ju enam kauge maailm, millest okupatsioon meid ära oli lõiganud. See ei ole enam riik, millest püüdsime lootust ammutada ja õppust võtta üksnes televisiooni tumma kalasilma kaudu. Ühtekuuluvus Soomega ei ole enam fennougristide nostalgiline unistus, vaid Euroopa vajadus. Just sellise osadustundega jälgiti Eestis Soome äsjaseid presidendivalimisi, nende demokraatlikku avatust ja põhjamaist vaoshoitust. See ei olnud uudishimu, see oli õppimine, et suudaksime kiiremini vabaneda postsovetlikust saastast ja mõista demokraatliku riigi võimalusi ja vajadust.

Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel vahendas Soome Eesti televaatajatele ja üksikutele üle-lahe-käinutele unistust sellest, missugune oleks võinud olla Eesti ilma okupatsiooni ja anneksioonita. Nüüd, aastatuhande künnisel, võime rääkida vastastikku kasulikest suhetest, milles arusaadavalt ei puudu ka konkurentsi edasiviiv toime. Vastastikune austus toob kaasa vastastikuse kasu. Võime rahul olla meie riikide majandussuhetega.

Meie kultuurikontaktid ulatuvad mitmesse sajandisse. Lydia Koidula, Gustav Suitsu, Friedebert Tuglase, Villem Ridala, Oskar Kalda, Ilmar Talve ja mõnegi teise Eesti kultuuri suurkuju eluloos on Soomel tähtis koht. Ja ka ümberpöördult: ''Soome sild'' on ju kahesuunaline kultuuritee. Aino Kaldast üle Martti Haavio, kes oma kirjanikunime Mustapää sai siitsamast majast, kuni Jaakko Kaurinkoseni välja. Tahaksin siin tunnustada seda tööd, mida teeb Eestis Soome Instituut – ta näitab, kuidas Eestis paljuräägitud Soome silda tegelikult rajada ja kindlustada. Soome kultuurielu uudised, kaasaja poliitika- ja eetikaprobleemide süvakäsitlus ja kasvõi nii praktiline asi nagu kutsehariduse probleemide arutelu – niisugused ja paljud teised ettevõtmised toovad instituuti sadu Eesti Soome-huvilisi.

Proua president, Sinu riigivisiit annab järjekordse võimaluse võrrelda meie hoiakuid ja hinnanguid maailmapoliitika küsimustes. XXI sajandisse astudes võtame eelmisest sajandist kaasa hulga lahendamata asju. Kahju, et Euroopa Liidu laienemine kohtab ikka veel status quo pooldajaid, kelle jaoks Külma sõjaga jõhkralt poolitatud Euroopa tundus lõplikuna. Olen veendunud, et Euroopa Liidul on uusi liikmeid vaja just niisama palju, kui uutel liikmetel on vaja Euroopa Liitu. Ainult niiviisi saab Euroopa jõuda stabiilsuse juurde, mis pärast XX sajandi sõdu oli siiski vaid näilik ja valikuline.

Soome, kes Euroopa Liidu liikmesriikidest ilmselt kõige tundlikumalt saab aru uute astujate meeleoludest, on juba etendanud teedrajavat osa liitumisprotsessi kujundamisel. Selle eest kuulub Soomele Eesti rahva sügav tänu. Loodan Soome jätkuvale tahtekindlusele. Me tunneme Soome toetust. Ma kinnitan, et Eesti on teie taga, et edaspidi seista Soome kõrval.

Proua president, ehkki üks meie riikidest on suur ja teine jälle väiksem on, nagu ütleb Eno Raua laulusalm, oleme maailmakaardil ometi mõlemad väikeriigid. Ka selles on omad võimalused, mida Eesti on püüdnud kasutada. Väiksus on kohustus ja võimalus olla dünaamiline. Eesti on viimase kümne aastaga seda tõestanud. Et väikese riigi hääl kõlaks, ja kõlaks valjusti, peab tema poliitika olema eetiline. Samas moodustavad väikeriigid ikkagi enamuse maailmast. Soome kõrge rahvusvaheline autoriteet on ilmekas näide väikeriigi rahvusvahelistest võimalustest.

Lõpetades tahan rõhutada, et meie rahvad oskavad hoida oma ajalugu ja ammutada sellest tulevikukindlust. Mis puutub Soomesse, siis minu jaoks ei ole see entsüklopeediatõde, vaid isiklikult kogetud ja läbitunnetatud Soome-kogemus.

Ka Sina, proua president, armas Tarja, ja Pentti, te teate Eestist palju ja mul on hea meel, et teil on siin oma paik, kuhu alati tulla, ja oma tuba, kust avaneb lõunapoolt vaade meie ühisele lahele, meie elu teljele.

Luba soovida Eesti Vabariigi, siinolijate, Helle ja iseenda poolt Sinule, armas president, ja Penttile õnne ja kordaminekuid töös Soome Vabariigi hüvanguks!

Daamid ja härrad.

Tõstkem klaasid meie külaliste terviseks.

Soome õnneks ja õitsenguks!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele