Austatud härra president,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad!

Lubage mul kõigepealt tänada teid sõbraliku vastuvõtu eest Tšehhi Vabariigis. Mul on olnud korduvalt võimalus kõnelda eestlaste erilisest sümpaatiast teie maa ja rahva vastu. Tahan ka täna rõhutada, et mingitel rahvuspsühholoogilistel põhjustel on kõik see, mis teie juures toimub, eestlastele vähemalt viimase sajandi jooksul äärmiselt oluline olnud. Mitte kui võõras lugu. Vaid lausa kui iseenda saatus.

Lõppeva sajandi alguskümnenditel püstitas Noor-Eesti hüüdlause: olgem eestlased, saagem ka eurooplasteks.

Meie põhjanaabri Soome kõrval on just teie maa see, kellele kaasa elades, kellega kaasa mõeldes on Eesti tundnud oma Euroopa-sidemete loomulikkust ja vältimatust. See puudutab nii Esimese maailmasõja järgset riigiehitamise aega, kolmekümnendate aastate lõpul alanud traagilist perioodi kui ka viimast aastakümmet.

Teie suur poeg Masaryk oli ideaaliks Eesti mõtlejatele ja teotsejatele.

Teie mehisus Teises maailmasõjas liigutas, teie eneseksjäämine totalitaarse surve all oli eeskujuks kogu Kesk-Euroopale, ja ma mõtlen selle all kõiki vägivaldselt nõukogude sfääri haaratud maid. Seisatades Vįclavi väljakul, kus Jan Palach astus surematusse, mälestasime kõiki selle pimedusaja ohvreid. Me mäletame teie vaimu vastupanu.

Teie sametrevolutsiooniga käis käsikäes Eesti laulev revolutsioon.

Nii oleme jõudnud tänaseni, mil võime iseseisvate riikidena kohtuda ja kaaluda oma võimalusi.

Need on kõigepealt kahepoolsete suhete probleemid.

Oleme neid, härra president, oma kohtumistel käsitlenud ja teeme seda ka käesoleva visiidi ajal.

Poliitilises valdkonnas saame rääkida vaidlusküsimuste puudumisest.

Niiviisi peaksid olemas olema kõik eeldused tihedaks majanduslikuks läbikäimiseks.

Loodan, et mind saatva äridelegatsiooni liikmed kasutavad visiidi päevi meie kaubandussuhete edasiarendamiseks, sest Tšehhi osakaal Eesti impordis ja ekspordis ei ulatu isegi ühe protsendini või – nagu on viisakas öelda – sisaldab suurt potentsiaali.

Toidu- ja keemiakaupadele ning transpordivahenditele lisaks on meil vastastikku pakkuda palju kaubaartikleid.

Eeskuju võib anda aktiviseeruv turism. Üha enam eestlasi leiavad tee teie maale.

Veelgi enam võib eeskujuks olla kultuurivahetus. Meil on hea meel, et tšehhi keeles on ilmunud eesti tähtsaima kirjandusteose, Anton Hansen Tammsaare ''Tõe ja õiguse'' kõik viis köidet ja tänase suurkirjaniku Jaan Krossi raamatud. Mäletame tänulikult kadunud Vladimir Macura aastakümneid armastusega tehtud tööd, eesti kirjanduse tõlkimist tšehhi keelde ja analüüsivat tutvustamist.

Samamoodi on ka vastupidi.

Eesti keel oli neljas võõrkeel, millesse kahekümnendate aastate lõpul tõlgiti ''Švejk''.

Heal meelel meenutasin Teile, härra president, juba Teie visiidi ajal Tallinnas, et 1968. aastal ilmus eesti keeles tiraažiga 20 000 eksemplari Teie näidend ''Teade''.

Tšehhi kirjanduse tõlkimine on traditsioon, mis kestab, tänu viljakale tõlkijale, minu sõbrale, Leo Metsarile ja mitmele teisele. Mul on hea meel, et Leo Metsar oma kohalviibimisega tänavust riigivisiiti kaunistab.

Eestis ei möödu ühtki hooaega ilma tšehhi muusikata.

See on tõsine vastastikune vaimu, mentaliteedi, kultuuri vahetus. Veel kord rõhutan, et majandusmeestel tuleks seda eeskujuks võtta, seda enam, et kõik põhilised majandusalased raamlepingud on Eesti Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahel sõlmitud.

Oma olemuse poolest on see kõik lõpuks ka poliitiline küsimus. See on küsimus loomulikest sidemetest tänases Euroopas, tervikliku Euroopa kujundamine.

Arvan, härra president, et kõige peamises on meil põhjust asjade arenguga rahul olla. Euroopa Liit on tunnustanud meie püüdlusi ja me liigume liikmekssaamise poole. Eksivad need, kes näevad seda protsessi ainult ühe külje pealt.

Me ei tule Euroopasse. Nii Tšehhi kui Eesti on alati Euroopas olnud. Tänased arengud ei ole Euroopa armulik käeulatus, vaid Euroopa enda vajadus taastada oma terviklikkus. See on olnud meie traagika, et stalinistlik agressioon kasvas nagu vähktõbi üle oma maa piiride. Aga see oli ka Euroopa traagika, sest Euroopa elas amputeerituna, ühe jalaga, teeseldes, et ta seisab kahel jalal, ja sai selle enesepettusega hakkama peaaegu pool sajandit. Mõtleval ja vastutustundlikul Euroopal on meid sama palju vaja kui meil Euroopat. See on vastastikune protsess.

Seepärast on äärmiselt oluline, et integreerumise käiku ei toodaks juurde kunstlikke lisatingimusi, et iga riigi üle otsustataks nende kriteeriumide järgi, milles on algselt kokku lepitud; et juba tehtud kodutööle ei lisataks uusi väljamõeldud ülesandeid. Uute gruppide moodustamine iga riigi valmidusastme hindamiseks muudab hindamiskriteeriumid häguseks. Siin, mu daamid ja härrad, ei saa unustada ka lihtsat psühholoogilist aspekti. On üks asi, kui riik ei ole astunud Euroopa Liitu, sest pole seda lihtsalt soovinud. See on Norra näide, vabalt ja sõltumatult oma otsustusi tegeva riigi näide. On hoopis teine asi, kui eemalejäämine integreerunud, ühtsest Euroopast on olnud sunniviisiline, ette dikteeritud Molotovi-Ribbentropi pakti ja Jalta suvaliste lepetega.

Mida kiiremini Euroopa ja kogu maailm sellest halvamaigulisest pärandist lahti saab, seda parem. Niikuinii on see kestnud talumatult kaua.

Aga XX sajandi lõpuks on midagi siiski korda saanud. Olen alati uskunud mõistuse võitu. Ikkagi on tähendusrikas, et oma tänasel presidendivisiidil Tšehhi Vabariiki külastan teie maad kui NATO täisliiget; et homme lendame Česky Krumlovisse, et kohtume seal tšehhi kaitseväelastega, kes on ka NATO sõjamehed.

Tõesti – maailm liigub ja muutub.

Olen väga rahul, et Tšehhi suhtub mõistvalt ja toetavalt Eesti taotlusse ühineda NATOga. Nii kaovad hallid tsoonid, mis, nagu teame, ei ole iialgi stabiilsust ja rahu teeninud.

Härra president, daamid ja härrad.

Tšehhi on meid ümbritsenud oma südamliku külalislahkusega. Tänan Teid veel kord selle eest.

Lubage proua Helle Meri ja iseenda poolt soovida Teile, president Havel, ja Teie abikaasale jõudu, tervist ja kordaminekuid.

Tõstkem klaasid president Vįclav Haveli ja kahjuks eemal oleva proua Dagmar Havlovį terviseks.

Tšehhi Vabariigi eduks ja õitsenguks!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele