Härra president Mark Edwards juunior,
lugupeetud professorid, daamid ja härrad!

Ma tänan teid mulle osaks saanud au eest.

Valisite mind oma ülikooli õigusteaduste audoktoriks. See valmistab mulle rõõmu, kuid seab mulle ka kohustusi. Kõigepealt püüan teie otsust näha õiges ajaloolises perspektiivis. St. Olaf on pärast Teist maailmasõda avanud oma uksed paljudele neist, kellel õnnestus põgeneda totalitaarse rõhumise eest ja alustada Ühendriikides oma akadeemilist elu. Selles seoses tahan teid eriti tänada selle eest, et teie ülikoolis on seitseteist aastat töötanud kirjandusteadlane ja luuletaja Ivar Ivask ja nelikümmend kolm aastat psühholoogia emeriitprofessor Olaf Millert, mõlemad mu kaasmaalased ja sõbrad.

Teiseks valmistab mulle iseäralikku rõõmu, et teie ülikool kannab Norra kuninga Püha Olafi nime ja skandinaavia traditsioone. Kui te mere poolt lähenete Eesti Vabariigi pealinnale Tallinnale, kerkib Läänemerest keskaegse hansalinna siluett oma paljude kiriku- ja müüritornidega, millest kõige kõrgem on Oleviste kirik, – varakeskajal kõige kõrgem ehitus Euroopas. See on meie ühise mineviku võimas sümbol. Esimene õpetatud eesti munk tõi ristiusu Eestisse Trondheimist, Norrast. Järelikult oli kristlik misjonitöö Eestis lahutamatu meresõidust. Nii on Eestis läbi sajandite püsinud ka pärimus Olavist, Olavi-kultus, ning põhjus, miks Tallinna linn endale nii kõrge kirikutorni püstitas, ei peitu mitte linna uhkuses, vaid linna praktilises meeles: Oleviste kirikutorn oli meremärk, mis suunas meremehi, kaupu, ideid ja teadust ka ilma kompassi ja täpsete kaartide abita Tallinnasse. Sellest kaugest ajast oleme Tallinna väikeses vapis säilitanud valge risti punasel põhjal, millest on sündinud Danebrog, Taani rahvuslipp. Ja ka vastupidi: meie riigivapis leiate needsamad kolm lõvi, mis on teile tuttavad nii Taani kui Ühendatud Kuningriigi vapis.

Ning kolmandaks on mu kohustus teile kinnitada, et õigusteaduste audoktori kõrge tiitel paneb mind tänulikult mõtlema oma Alma Materile, 1632 Rootsi kuninga Gustav Adolfi poolt asutatud Tartu Ülikoolile. Õppisin selles ülikoolis ajalugu ja lõpetasin oma stuudiumi kolm kuud pärast Stalini surma. Olen endalt sageli küsinud, kas mul on õigus väita, et olen ülikooliharidusega. Statistiliselt kulus kümnest ülikooli semestrist kaks sõjalisele õpetusele, kaks vene keelele ja umbes kolm kuni neli semestrit marksismi-leninismi ebateadusele, ja loengute külastamine oli niisama kohustuslik nagu käsu täitmine sõjaväes. Nii ei jäänud mulle muud üle, kui õiendada kõik ebateaduste eksamid kogu ülikooli programmi ulatuses esimesel semestril, mis andis mulle viieks aastaks vabaduse õppida raamatukogus ja külastada neid loenguid, mida hindasin. Ma ei ole sellegipoolest kindel, et õppisin ajalugu. Kuid ma õppisin midagi olulisemat, midagi, mille väärtus on ka vabas maailmas püsiv – õppisin valima. Õppisin õppima.

Selles üksinda olemises ja eneseleidmises aitasid mind sosinal mu Tartu ülikooli õppejõud, nõukogude tsensuuri kiuste. Totalitarismil on mitu nägu ja ta oskab ennast moondada. Vabadusel ja vabal mõttel on ainult üks nägu. Tarvitseb teda kord ära tunda, ja ta ei kao enam. Selle kõige veenvamaks tunnistuseks on mu siinolek ja teie tunnustus.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele