Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Eesti Raamatu Aasta avamisel Eesti Televisioonis 22. aprillil 2000
22.04.2000

Kallid kaasmaalased,

Eesti Raamatu Aasta toimkond palus mind raamatuaastat avada ja ma teen seda suurima heameelega. Ma teen seda kõigi teie pilkude all lootuses, et raamatuaasta sõnum jõuab igasse Eesti perekonda, igasse südamesse.

Mis siis on raamatuaasta sõnum?

Seda ma ei hakka teile ette ütlema. Seda te ütlete ise – aasta pärast, kui raamatuaasta on lõppenud. Kui raamatuaastad üldse lõppeda saavadki. Praegu, avamise hetkel, siin televisioonikaamera ees, tahan teile üksnes öelda, et me kõik oleme Eesti raamatu lapsed. Eesti raamat sündis 1525. Poleks ta sündinud ja läbi sajandite vaevaliselt jõudu kogunud, oleksime täna sakslased või rootslased või venelased ja maailm ise oleks meie võrra vaesem. Niisiis, raamatuaasta on kõigepealt meie ühine sünnipäev. Raamat on meie ema ja isa, – ka nendele vähestele, kes raamatut võõristavad või raamatut ei ole kunagi kätte võtnudki. Üks mu sõber kirjutas mulle nii: ''Avatud raamat on nagu targa isa jutt oma poegadele, aga ka vendadele. Avatud raamat on nagu ema kaitsvad põlved, mille vahel väikene inimene tunneb ennast sama julge, tugeva ja rõõmsana nagu teda hoidja ema. See on suur ja soe usalduse tunne.''

Miks on raamat nii vägev ja armas? Ma arvan sellepärast, et raamatul on alati kaks loojat: kirjanik, kellest raamat sünnib, ja lugeja, kes raamatu najal sünnitab oma maailma, omad maastikud, omad tegelased, kellele ta kingib oma armastuse või keda ta endast eemale tõrjub. Nii valmib raamat lõplikult alles lugejas ja raamat on ka tema kujutlusvõime vili. See salapärane oskus kujutleda, uudishimu tunda, raamatule küsimusi esitada ja vastuseid kuulda ehk lühidalt – raamatuga kahekõnet pidada, ei tule iseenesest. Seda tuleb õpetada ja õppida. Ma kasutangi raamatuaasta avamist selleks, et paluda lastevanemaid: leidke õhtuti kümme minutit aega ja lugege omaenda lapsepõlve lemmikraamatust oma lapsele ja oma häälega ette seda, mis kunagi ammu teile endale meeldis. Ärge pange tähele neid valeprohveteid, kelle arvates teie lapsepõlve muinasjutud pole enam moes. Vahetegemine hea ja halva vahel pole moeasi. Mina igatahes oleksin õnnelik ja teile kõigile tänulik, kui raamatuaasta kinnistaks raamatuvajadust ennekõike laste hulgas, kelle õlgadele jääb ju Eesti 500-aastase raamatu peo pidamine.

Ja ma vist ei pea lisama, et tänavune raamatuaasta, kõigist peokõnedest hoolimata, tabab meid olukorras, kus peame raamatut kaitsma tarbimisühiskonna ahvatluste eest ja vastu. Me tuleme sellega toime. Oleme Eesti raamatut kaitsnud keiserliku ja bolševistliku venestumise eest. Oleme mõistnud, et väikerahvas saab suureks ja vabaks üksnes oma loovuse kaudu. Tõusime maailmasõdade vahel tõlkeraamatute arvult Euroopas esikohale. Okupatsiooni aastatel hävitati meil 30 miljonit raamatut, aga ka siis ja eriti siis püsis ja toimis Eesti raamat kui sidemees üksikisikute ja ajastute vahel. Tänane raamat on aupaik nendele, kes on elanud või kannatanud, või hukkunud nii, et nende nimed elaksid ajaloos.

Raamatuaasta tulemine on olnud nagu kevade tulemine. Alguses ilmuvad mõned märgid, siis ilmuvad maale kuldnokad ja lõokesed, merele merelinnud, siis jõuab pääsuke. Kevad ei hooli kalendrist ega segasest ajavööndist, ta ilmub ise, ja – ühel tunnil me peame ütlema ja otsustama: kevad on alanud.

Nii kuulutan nüüd minagi: Eesti Raamatu Aasta on alanud. See puudutab meid kõiki koos ja igaühte eraldi. Eesti raamatu ainus mõte on Eesti rahva ja riigi edendamine. Leidke siis igaüks endale ülesanne, olgu või väikene, aga jõukohane. Äratage oma lapses raamatuvajadus ja hoidke ka iseendas seda leeki üleval. Iga inimene on raamat, aga mõni raamat võib ka rahvas olla! Olgem avatud raamatute rahvas!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud