Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika - uued sammud NATO liikmeks saamise teel


Lugupeetud härra esimees,
lugupeetud direktor,
daamid ja härrad,

tänan teid võimaluse eest taas kord kõnelda Ühendatud Väeliikide Kuninglikus Kaitseuuringute Instituudis, mis on üks mu lemmikpaiku Londonis. Meeliülendav on näha publiku seas nii paljusid tuttavaid nägusid. Tahaksin täna rääkida teile NATOst, eelkõige sellest, missugusena mina näen alliansi arengut järgmise tippkohtumise eel, mis on kavandatud aastaks 2002. Kuid enne selle teema juurde asumist tahaksin teile lühidalt tutvustada Eesti tegemisi pärast meie eelmist kohtumist kaks aastat tagasi.

Paari viimase aasta jooksul on Eesti majandus tugevnenud. Oleme tõepoolest suuri edusamme teinud, muuhulgas ka infotehnoloogia alal, mis mulle erilist huvi pakub. Eksport on tõusuteel ja see omakorda avaldab positiivset mõju majanduse üldisele tasakaalule ja tervisele.

Kahe viimase aastaga on Eesti veelgi enam integreerunud maailmamajandusse. Näiteks ekspordi suhtelt sisemajanduse kogutoodangusse oleme Euroopas esikohal. Nagu meil on kombeks juba sellest ajast peale, mil see 1991. aastal võimalikuks sai, jätkame kurssi liberaalsele majanduspoliitikale. Enam kui 60% Eesti kaubanduskäibest on seotud Euroopa Liidu maadega ning Euroopa Liidu osa otsestes investeeringutes Eestisse on suuremgi. Me ei liialda, kui ütleme, et Eesti toimib globaalse majanduse normaalse osana, ning ennekõike osana arenevast Euroopa Liidust.

Meie ühinemiskõnelused Euroopa Liiduga sujuvad hästi. Meil on olnud häid ja halvemaid hetki, ning kahtlemata võib õigusega öelda, et Eestil seisab ees veel tublisti kodutööd. Aga kui me 1998. aastal olime alles oma tee alguses, siis täna paistab tunneli lõpus juba valgus.

Lisaks tegi Eesti möödunud aastal teoks oma pikaajalise välispoliitilise eesmärgi: me ühinesime Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Selle liikmetena on meilgi nüüd hääleõigus globaalse majanduspoliitika kujundamisel; mängus, mida me kuni 1999. aastani üksnes kõrvalt jälgida olime saanud.

Need majanduslikud ja poliitilised edusammud annavad kujutlusvõimele tiivad ja äratavad minu rahvas suuri lootusi. Aga ma olen alati arvanud, et minu kui presidendi töö on ennekõike suurendada Eesti elanike heaolu. See tähendab ka turvalisema keskkonna loomist meie lastele ja lastelastele. Teisisõnu - meie kavas on veel üks väga oluline punkt ja see on NATO.

Daamid ja härrad,

kui ma 3. märtsil 1998 viimati siin viibisin, kõnelesin muuhulgas ka Eesti lootustest seoses NATO Washingtoni tippkohtumisega 1999. aastal, ning meie veendumusest, et Balti riikide küsimus seal olulisena arutuse alla tuleb. Samuti ütlesin ma, et Eesti soov saada alliansi liikmeks põhineb samadel kaalutlustel kui praeguste liikmete soov liikmeks jääda. Nimelt annab transatlantiline side meile parima - ei, ainsa võimaluse Euroopa julgeoleku tagamiseks.

Tänaseks ei ole kaks vahepealset aastat meie soovi NATO-ga liituda sugugi vähendanud. Washingtoni tippkohtumine andis meile tõesti põhjust kindlustundega tulevikku vaadata.

Ka NATO ise tundub täna oma valikut selgemini tajuvat ning end selles kindlamini tundvat. NATO laienemise strateegia, mis keskendub kandidaatriikide kaitsevõimelisusele, on õige. See on loogiline. Ka NATO liikmesriigid teevad Kaitsevõimelisuse Initsiatiivi raames läbi teatavad mõõtmisprotseduurid. Laiemalt võttes tähendab keskendumine kaitsevõimele seda, et NATO laienemine annab alliansile jõudu juurde, mitte ei nõrgenda seda, nagu mõned laienemise kriitikud on väitnud.

Washingtoni tippkohtumise üheks uueks ja dünaamiliseks tulemuseks olid ka Liikmelisuse Saavutamise Tegevuskavad (Membership Action Plan) ehk MAP-id. Kui NATO tegevuskavade idee välja käis, väitsid kriitikud, et tegevuskavad võivad kujuneda ülearu poliitilisteks. Nagu viimane aasta on näidanud, oli tegevuskavade edu tohutu. Need võimaldavad alliansil hinnata kandidaatriikide valmidust tegelike, asjalike kriteeriumide põhjal, ning seavad kandidaatidele selgepiirilisi ülesanded Liikmelisuse Saavutamise Aastaprogrammide ANPde (Annual National Programme) kaudu.

Eesti igatahes käsitleb MAPi kui teedekaarti, mis tõepoolest juhatab teed NATO-sse. Me võtame väga tõsiselt nii seda dokumenti kui ka sellesisulisi arutelusid NATOga. Kahe nädala pärast kohtub peaminister Mart Laar suursaadikute tasemel Põhja-Atlandi Nõukoguga formaadis üheksateist-pluss-üks, et arutada meie Liikmelisuse Saavutamise Aastaprogrammi. Eesti on kandidaatriikide seas üks esimesi, kelle ANP hindamisele tuleb - ja meie meelest on see hea märk.

Eesti on astunud kaalukaid samme oma kaitsekulutuste suurendamiseks. Ma pean silmas meie kaitsekulutuste tõstmist kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, mis on NATO liikmestaatuse saavutamiseks nõutav tase. Valitsusel ei olnud kerge säärast eesmärki püstitada, veel vähem saavutada - ja seda nii rahanduslikus kui poliitilises mõttes. Kuid möödunudaastaste parlamendivalimiste eel, vastusena minu

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele