Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi Presidendi uusaasta tervituskõne
01.01.2000

Kallid kaasmaalased!

Täna oleme kõik üks suur pere. Täna surun mõttes teil kõigil kätt, vaatan silma ja küsin: kuidas läheb? Tänane aastavahetus on ju ikkagi nii sootuks erinev kõigist varasematest ja kõigist, mis veel tulevad. Ta on salapärane, vähemasti meie kujutluses. Ümmargustel numbritel on võimas mõju meie kujutlusele ja käitumisele, eriti veel, kui sellega seostatakse lisaks aastavahetusele ka sajandi ja aastatuhande vahetust. Üks mu sõber tahtis mind koguni intervjueerida kolmanda aastatuhande asjus. Ma küsisin talt: mida oleks osanud kosta aastal 999 Rävala või Saaremaa maaharija või kalamees teise aastatuhande kohta? Tähtede seisus, Päikese ja Maa liikumises ei muutu aastavahetusel ju mitte kõige vähematki. Muinaseestlasele oli ajavool terviklik ja tükeldamatu nagu voolav jõgi. Meid paneb ta klaase kokku lööma, rakette laskma ja juubeldama, sest kuulume kristlikku kultuuri. Aasta 2000 on advendiaasta, üleminekuaasta, mis juhatab meid kolmandasse aastatuhandesse pärast Kristuse sündi. Ja et oleme kärsitud, pühitseme uue aastatuhande ja uue sajandi algust juba nüüd, üheskoos, suure perena, sest meid muudkui kisub selle nähtamatu piiri poole, mille taga, nagu meile tundub, algab tulevik, uus, salapärane aga kindlasti parem. Tuleviku tajumine, tuleviku avastamine ongi vahest inimese määrav tunnus, mis teda eristab muust elavast loodusest. Aga sellest räägime mõni teine kord ja teises kohas.

Niisiis seisame piiril, mille taga on tulevik. Võiksin öelda ka teistpidi: piiri taga haigutab tühjus. Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kinnitab ka vana laulusalm. Kuid inimene, perekond, rahvas ja riik ei astu kunagi tühjusse. Tühjus täidetakse lootustega, kavatsustega, kindlate plaanidega. Kui täpselt oskame tulevikku ette näha? Ma loen teile ette mõned näited 1899. aastavahetuse Eesti ajalehtedest. Karl August Hermann teatab, et ta alustab ''üleüldise teaduse raamatu'', nagu ta ütleb, ehk entsüklopeedia väljaandmist ja lisab: ''palun kõiki, kellel Eesti rahva edu ja kasu südame pääl on, seda suurt ettevõtmist edendada.'' Ta tegi seda venestussurve kiuste ega võinud aimata, et sillutas teed Eesti iseseisvusele kaheksateist aastat enne manifesti välja kuulutamist. Tartu ''Postimees'' oma aastalõpunumbris nendib, et 19. sajand kaotas ''maakera päratumad kaugused'', sest inimlik töö ja loodustooted on ''tervel maakeral ostu- ja müümakaubaks saanud, üksikute rahvaste ja riikide turud on maailmaturuks muutunud,'' ja ka tiigrihüpe ei olnud ''Postimehele'' mitte tundmatu. ''Postimees'' kirjutab: ''Paber ja elekter kannavad inimlikku mõtte ja sõna ühest ilma äärest teise, ühendavad rahvaste suud ja pääd, valgustavad inimsugu vaimlikult ja ihulikult.'' Tartu ''Uus Aeg'' pani mind mõtlema sellele, mida Ain Kaalep vene ajal sapiselt nimetas meie ajaloo-idiotismiks. Nimelt teatas sajanditagune leht 31. detsembril, et nii Tallinnas kui Pärnus tähistati rahvarohke kirjandusõhtuga Friedrich Robert Faehlmanni sajandat sünnipäeva. Tänase tarbimisühiskonna pealiskaudsuse taustal puudutas see lugupidamine ajaloo vastu, see lugupidamine iseenese vastu kadedalt hinge. Juba siis – nii palju ajalugu! – oli esimene mõte, ja järgmine mõte viis mu vana sõbra Hando Runneli määratluse juurde: kahekümnes sajand on Eesti iseseisvuse kättevõitmise sajand ning üheksateistkümnes Eesti iseteadvuse kättevõitmise sajand. See on kaunisti öeldud, aga iseteadvust saab kätte võita ikka ainult siis, kui iseteadvus on käest antud, kui ajalugu on käest antud. Niisugust aega ei ole Eestis kunagi olnud. Kogu Eesti ajaloo mõte on läbi aegade olnud Eesti iseseisvus, aga ka sellest räägime üks teine kord. Et lõpetada minevikku vaatamisega, viimane ja õige sarkastiline tsitaat eelmise sajandivahetuse ''Postimehes'': ''mõned inimesed on arvamist välja laotanud, nagu ei oleks Eesti rahval tõsiseks edasielamiseks mitte küllalt jõudu, nagu oleks tema rahvuslikul iseolemisel varsti lõppu oodata, sest rahvusvahelisel elul õige aluspõhi puuduvat (…). Valeprohvetid katsuvad kõlavate sõnade ja kõnekäänude varal rahvalt usaldust võita, et alles siis aegamööda vähehaaval oma tõsist karva näidata.''

Esimesel pilgul tundub ju, et üllatavalt palju sajanditagustest hinnangutest ja plaanidest on ka praegu kehtivad. See oleks siiski pealiskaudne pilk. Kahekümnenda sajandi ajaraamatut sulgedes nentigem kõigepealt, et oleme suutnud teostada kõigi seniste põlvkondade peamise mõtte või igatsuse või nägemuse: oleme rajanud iseseisva riigi. Enesemääramine on ainukordne akt, see on riigi sünd. Riik, nagu inimenegi, sünnib vaid korra ja erinevalt inimesest peab oma kodanikule kestma igavesti.

Eesti Vabariik ei ole midagi niisugust, mis meil on ainult sellepärast, et oma riik on ka teistel, suurematel või väiksematel rahvastel. Eesti riik on vahend Eesti kodanike eesmärkide saavutamiseks, vahend Eesti kodanike ja kodanike huvide kaitsmiseks, meie keele, meie rahvuskultuuri, meie tavade säilitamiseks.

Sest, maailm muutub ja meie muutume igal juhul koos maailmaga. Nagu kasvav taim. Riik, nagu kasvav taim, vajab hoolitsust. Riik on poliitiline taim, mida peame kastma ja toitma. Aga riik ei ole mitte potilill, mille eest hoolitsemine annab esteetilist naudingut. Riiki hoides ja edendades hoiame ja edendame kõigepealt oma eesmärke ja kaitseme oma huvisid. Nagu iga inimene peab kogu elu tegutsema ja õppima, et olla võimeline tegutsema ka kümne või kahekümne viie või viiekümne aasta pärast –, ei ole ka Eesti riik mitte kunagi täiesti valmis, sest meie kõigi huvides on, et me saavutaksime oma eesmärgi ka muutunud ja muutuvas maailmas. Tänases Euroopas ei ole kodanike heaolu edendamine enam võimalik, kui riik on ennast oma teokarpi sulgenud. Me peame olema tublimad ja töötama paremini kui meie kontinendikaaslased, me peame end iga päev võrdlema nendega, kes on meist paremad, sest ainult nii suudame saavutada selle elukvaliteedi, mida me ihaldame. Enese võrdlemine nõrgematega on nõrkade eneselohutus.

Mida tähendab elukvaliteet? Elukvaliteet ei tähenda ainult kvaliteetseid asju. Elukvaliteet on kvaliteetne keskkond, milles me elame ja tegutseme. Ja mitte ainult keskkond puhta looduse mõttes. Keskkond elukvaliteedi tähenduses on eelkõige kodu. Hoolimata maailma globaliseerumisest sõltub see, milline on meie kodu sellest, millisena me seda näha tahame ja sellest, kus meie kodu on. Iga Eesti perekond vajab kodu, mille see perekond saab oma tahtmist mööda seada, ma ütleksin peaaegu piibellikult, oma näo järgi luua; kodu, mis sobib Eesti olude ja Eesti perekonna võimalustega, Eesti perekondade erinevate võimalustega.

Meie kodud ja meie perekonnad on meie tugevus. Kodust ja perekonnalt leiame tuge rasketel hetkedel, mille eest ei ole me kunagi päris kaitstud. Eesti tuleviku pärast peame aitama Eesti noortel jalule tõusta ja oma kodu rajada. Eesti riik ja Eesti valitsus tahab seda tuleval aastal aktiivselt toetada. Ja kui ma praegu aastavahetusel sellest räägin, siis ei ole see ühe aasta hoogtöö, vaid me alustame seda selleks, et seda mitte kunagi lõpetada.

Te näete, ma ootan palju Eesti Noorpere projektilt. Kõigepealt suunab see pilgud tulevikku, mis on käegakatsutav igaühele, kellel on piisavalt pealehakkamist ja eneseusaldust. Ta õpetab ka valitsust tulevikku planeerima ja sotsiaalseid vajadusi paindlikumalt arvestama. Eestil on võimalus tõusta oma saatusekaaslaste hulgas teenäitajaks. Ja mööngem sedagi: iseseisvuse majanduslikke vilju me ei ole veel maitsnud. Võime uhkust tunda Eesti kultuuriruumi taastamisest, Eesti Muusikaakadeemia omast majast, Tartu Biomeedikumist, Viljandi kultuurikolledžist, oma teadlaste läbimurdest maailmateadusse, kuid kindlus omas tulevikus peab jõudma igasse Eesti perekonda, iga Eesti kodanikuni. Ainult niiviisi me sõlmime kokku oma ajaloo oma tulevikuga Euroopa Liidus, taastame aja sideme.

Vanasti, kui ma veel filme tegin kalastajatest ja küttidest, pidin alati imetlema nende oskust aega tajuda aja jagamatuses. Nad liikusid vabalt mineviku ja tuleviku vahet. Olevik oli neil mitte just teisejärguline, aga ajutine, umbes nagu hülgele jääauk, kus ta käib hingamas. Meie tsivilisatsioon on selle aegade sideme kahjuks kaotanud ja kipub aega mõõtma arssinapuuga, jupikaupa, siit siiani, nagu minagi siin teie ees praegu.

See ei ole hea ega halb, aga ta on paratamatu. Inimene elab omas kultuuris ja ajalugu elab inimeses. See paratamatu aja tükeldamine minevikuks ja olevikuks on ju õige mugav, aga ennekõige on ta ohtlik. Milles ma näen ohtu? Eks ikka selles-samas ajasideme lõdvenemises. Igapäevases elus kõnnib meie kõrval kiusatus olevikku venitada mitte kunagi lõppevaks igavikuks, et sel kombel hoobilt pääseda vastutusest nii tuleviku kui mineviku ees. Mõelge sellele, kui uduselt me kujutleme kasvõi Euroopa Liitu. Ja kuidas me naudime laisa tarbimisühiskonna olevikku, iseäranis veel oleviku varjukülgi. Jätkem siis vähemasti tänaseks meelde: mida sügavamalt oskame vaadata minevikku, seda kaugemale ulatub silm seletama tulevikku.

Ma loodan, et te ei oodanud minult kokkuvõtteid, numbreid ja statistikat. Viimastel nädalatel on seda tulnud nagu külluse sarvest. Täna tahtsin teile lihtsalt silma vaadata ja julgustada. Öelda, mida harva öeldakse: oleme hakkama saanud ja homme saame veel paremini hakkama tingimusel, et teeme vähem sõnu ja enam tegusid.

Ja ongi aeg teile soovida jõudu tööle ja head Uut aastat, head Uut aastat, kus te iganes ka ei oleks. Head Uut aastat, kallid kaasmaalased! Head Uut aastat, sa mu kallis väike Eesti Vabariik!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud