Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Iirimaa presidendi Mary McAleese'i pöördumine riiklikul õhtusöögil Tallinnas Eestis neljapäeval, 24. mail 2001
24.05.2001

Härra President, proua Meri, austatud külalised, daamid ja härrad, tere õhtust (eesti keeles)

Mul on erakordne au olla täna õhtul siin Iirimaa Presidendina esimesel meie kahe riigi vahel toimuval riigivisiidil. Sellist lävimist meie rahvaste vahel, kelle ajalookaardil on sarnaseid tähiseid, oleme juba kaua oodanud ja sellele järgneb varsti veel üks visiit - sedakorda on tulemas meie jalgpallimeeskond.

Suurepärane hoone, kus te seda vastuvõttu korraldate, on renessanssarhitektuuri silmapaistvamaid näiteid ja linnale suureks aardeks. Olen kuulnud, et see ehitati ümber XVI sajandil tolleaegse organisatsiooni, Tallinna Mustpeade Vennaskonna poolt ja XVIII ja XIX sajandil "võeti linna kõige auväärsemaid külalisi vastu Mustpeade majas". Mulle on suureks rõõmuks teada, et meid tõepoolest peetakse auväärseteks külalisteks, ja on meeldiv nii sügavalt osa saada Eesti ja Tallinna külalislahkuse kauaaegsest traditsioonist.

Meie, härra President, esindame kaht vana rahvast ja kaht kaasaegset sõltumatut riiki. Eesti ja Iirimaa rahvad nägid alles möödunud sajandil demokraatliku riiklusega seotud vabaduse koidikut. Iirimaa jaoks oli see vägivaldne ja valulik sünd, mille arme ravitseti veel kaua. Teie rahvale on see samuti olnud sügavalt traumaatiline ja hiljuti läbitud teekond, mille vältel demokraatiat ja sõltumatust mitu korda maha suruti, enne kui Eesti võttis 1991.aastal sisse õigusega talle kuuluva koha vabade rahvaste Euroopas. Meie eripäraste ja traagiliste mälestuste panipaik võimaldab meil sügava empaatiaga ja spontaanselt mõista teineteise südant ja hinge. Kuid õnneks kohtume täna sellest hoopis erineval ajal privilegeeritud põlvkonna esindajaina, kelle riikide rikkused on pimeduse varjust esile kerkinud, põlvkonnana, kel mitte üksnes ei ole võimalus vabaduses särada, vaid kes särab nii eredalt, et see õigustab kogu vaeva, kõiki mineviku ohvreid.

Teie enda elu, härra President, on selle vaeva ja ohverduse kehastuseks ning peegeldab teie rahva edukat võitlust ületamaks ebaõigluse pärandit. Teie jaoks ei ole midagi uut perekonna lahutamise, pagenduse ja isolatsiooni tragöödias. See on tuttav lugu paljudele Teie eesti vendadele ja õdedele. Teie isiklik paindlikkus, leidlikkus ja meelekindlus on legendaarsed ja muidugi Teile väga isikupärased, ja ometigi peegeldavad ka need teie rahva võitlust - võitlust mitte mingi kitsa negatiivse natsionalismi, vaid tõelise demokraatliku enesemääramise eest. Niisiis, härra President, kui ma tervitan Teid täna õhtul kui kogu eesti rahva esindajat, siis teen seda äärmise lugupidamisega ning imetledes nii Teie enda isiklikku suurt võitu halva saatuse üle kui ka eesti rahva võitu.

Kolmkümmend aastat tagasi oli Iirimaa oma tuleviku suhtes nõutu riik. Me ei olnud siis Euroopa Ühenduse liikmed, kuid arutelu liikmeksastumise üle tekitas palju hingelisi otsinguid parima edasiliikumistee osas. Me otsustasime liituda ja võime täna tagantjärele tarkusega kindlalt öelda, et me tegime hea valiku, sest liikmeksolek on andnud suure panuse meie eelmise aastakümne märkimisväärsele edule majanduse, sotsiaalelu, poliitika ja kultuuri vallas.

Nüüd on kandidaatriigid nagu Eesti ja praegused Euroopa Liidu liikmed leidnud end meie kontinendi ajaloo ühes harvaesinevas võtmehetkes, kus me piltlikult öeldes lülitume ühest ajajärgust teise. Me hakkame nüüd liikuma palju laiema, mõjukama ja kultuuriliselt palju mitmepalgelisema Liidu poole. Iirimaa peab laienemise järgmist faasi eriti positiivseks, sest me tervitame uut majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist dünaamikat, mida kandidaatriigid Liitu toovad.

Palju tööd on veel teha ja raskeid küsimusi läbi rääkida, kuid me usume, et ei ole ületamatuid takistusi Liidu edukaks ja harmooniliseks laienemiseks ja me loodame tervitada teid oma uute partneritena sõbralike rahvaste peres - Euroopa Liidus.

Iirimaa astus Liitu vaese riigina koos oma paikkonnale omaste suure emigratsiooni ja kõrge tööpuuduse probleemidega. Täna vaadatakse meid kui Liidu üht silmapaistvalt edukat esindajat, ja tõepoolest - Iirimaa suur majanduslik edu viimase aastakümne jooksul illustreerib võimalusi, mis on Liidus olemas teistelegi väikestele, paindliku majandusega riikidele. Tooksin mõned näited: Iirimaal on viimase kuue aasta jooksul olnud kõige kiirem majanduskasv OECD riikide hulgas; üldine tööhõive on kasvanud 1980-ndate aastate pisut rohkem kui miljonist kuni praeguse umbes 1,7 miljonini - see on 70%-line kasv - ja tööpuudus on langenud 1980-ndate aastate keskel olnud 17%-lt kuni vähem kui 4%-ni praegu; Iirimaa on järele jõudnud USA-le maailma juhtiva arvutitarkvara eksportijana; meie elatustase on tõusnud 60%-lt EL-i keskmisest tasemest 1973.aastal suuresti üle keskmise praegu.

Kuid edusamme on ka väljaspool majandusstatistika kataloogi. Me oleme väike riik, kuid EL liikmeksolek on meile andnud vahendid ja võimalused oma mõjusfääri laiendamiseks kaugele omaenese rannikust, andes tõhusa panuse Liidu ja tema poliitika arengule, ei karda me kunagi tõstatada oma küsimusi ja neid läbi suruda, pidades samal ajal silmas Liidu ja selle üksikliikmete üldist heaolu. Liikmeksolek võimaldas meil võrdsetena istuda teineteise kõrvale oma naabritega Ühendatud Kuningriigist, kellega meil on ajalooliselt olnud raskeid suhteid, kuid kellega meid täna seob kollegiaalne ja pingevaba sõprus, mis on olnud otsustava tähtsusega vajalike tingimuste loomisel rahuks Põhja-Iirimaal.

Suhete väljakujunemine Ühendatud Kuningriigiga on iseäranis õpetlik, sest üks kartustest, mida üldiselt väljendati enne meie astumist tolleaegsesse Ühisturgu, oli tõeline mure, et meie rahvuskultuur ja traditsioonid, see, mis teeb meid eriliseks, stub löögi alla. Meie kogemus on olnud tegelikult täiesti vastupidine. Euroopa Liit on andnud meile platvormi, millelt me võime näidata tohutu suurele auditooriumile, mida tähendab olla iirlane. See pole üksnes andnud meile majanduslikku ja poliitilist energiat, vaid elustanud meid taasleitud eneseaustuse ja enesekindlusega sotsiaalselt ja kultuuriliselt. Meie kultuurielus on tunda tohutut värskust ja värelust, kui hea haridusega ja ennast maksma paneva põlvkonna - ühtviisi nii iiri kui euroopalik - vaim tulvab takistamatult läbi kõigi kunstialade. Veelgi enam, me oleme uuesti avastanud oma iidsed ajaloolised juured eurooplastena, oma ühise kelti päritolu, oma ühise kristliku pärandi, meie jõudmise Euroopasse inimeste kaudu, kes on lahkunud Iirimaalt vaesuse või poliitika tõttu põlvkond põlvkonna järel ja jätnud jälje üle kogu selle suure mitmekesise kontinendi aga ka üle Ameerika Ühendriikide. Tänapäeval, EL liikmeksoleku tulemusena on meie vanad sidemed mõlema mandriga muutunud uueks ja värskeks. Iirimaast on nüüd tõepoolest saanud sild Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel - tundes end mõlema juures koduselt, jäädes ometigi unikaalseks oma identiteedis.

Nagu Iirimaal, on ka Eestis tugevad kirjandus- ja muusikatraditsioonid, mis mängisid tähtsat rolli teie rahvuslikus ärkamisajas üheksateistkümnenda sajandi lõpus. Samuti andis muusika tõesti dramaatiliselt suure panuse ka teie hiljutisse vabanemiss. See visa kultuur, mille jõud käis üle halva saatuse, kuulub põhiolemuselt Euroopasse ja on vaieldamatult meie ühise Euroopa pärandi oluline osa kas Euroopa Liidu sees või sellest väljaspool. Siiski on Euroopa Liidu mitmekesisuses võimalusi leida uusi kuulajaskondi, tekitada lai huvisfäär, tunda võidurõõmu, kui võõrad teie lummusesse langevad, sest teie poeedi Marie Underi sõnadega "toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd."

Täna õhtul, härra President, oli mul privileeg saada Maarjamaa Risti teenetemärgi kett. Te andsite lahkesti Maarjamaa Risti teenetemärgi ka minu abikaasa Martinile. Me mõlemad täname soojalt Teid ja eesti rahvast nende kõrgete autasude eest, mille me suure uhkuse ja tänutundega Iirimaa rahva nimel vastu võtame. Nüüd oleme väga ilusasti põimitud kaasaegsesse 21.sajandi Eesti arengulukku.

Ma loodan, et sellest visiidist jääb alles ühine mälestustekogum, mis tugevdab ja süvendab sõprussidemeid iiri ja eesti rahva vahel. Üks meie armastatumaid poeete John Hewitt on kirjutanud, et "me ehitame, et täita sajanditetagust". Ajaloo vandenõu on hoidnud iirlasi ja eestlasi sedavõrd hõivatuna, et meil ei ole olnud piisavalt aega üksteise tundmaõppimiseks nii hästi, nagu oleks pidanud - seda siiani. Nüüd on meil võimalus ehitada üles rõõmsamate mälestuste sajand, lootuse sajand, ja me võime ehitada seda koos.

Ma ootan seda tulevikku kindlustundega. Ja selles vaimus palun ma meie külalistel tõusta, sest ma teen ettepaneku tõsta toost Eesti ja Teie terviseks, härra President ja proua Meri.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud