Austatud Tartu Ülikooli rektor,
austatud promovendid ja akadeemiline pere,
austatud peaminister ja ministrid,
ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Meie kolmesaja kuuekümne seitsme aastane ülikool tähistab oma kaheksakümnendat aastapäeva, omistades viiele väljapaistvale isikule ülikooli auliikme ja ülikooli audoktori kõrge tiitli. Lubage Eesti Vabariigi nimel õnnitleda sel puhul meie armast alma mater'it ja tema uusi auväärseid liikmeid, tähestikulises järjekorras Madis Kõivu, Endel Lippmaad, Bengt von zur Mühlenit, Felix Oinast ja Pekka Oinost!

Tahaksin peatuda esimeses lauses sisalduval paradoksil: kolmesaja kuuekümne seitsme aastane ülikool pühitseb kaheksakümnendat aastapäeva. Arvan, et see väärib lähemat eritlemist kasvõi juba seetõttu, et minu põlvkond ja minust vanemad on osalenud ka ülikooli saja viiekümnendal aastapäeval, ja nii vana ma nüüd küll ei ole.

Ülikooli kaheksakümnendat aastapäeva seostatakse, nagu teada, eestikeelse akadeemilise tegevusega siin sammaste all; meie emakeele võiduka jõudmisega akadeemilisele parnassile. Sellegi maa keel oli igavikku endale otsinud ning selle ka leidnud, kui kasutada üheksateistkümnenda sajandi alguse luuletaja ja visionääri Kristjan Jaak Petersoni sõnu. Ometi tundub, et tänase aastapäeva rõhk ei asu mitte sellel uskumatul lingvistilisel finišil, vaid mujal. Esimesel detsembril 1919 võitlesid Eesti mehed ja naised Vabadussõja rinnetel; vaenlasel oli õnnestunud tungida üle Narva jõe; maa ja rahvas olid kurnatud kuuendat aastat kestvast sõjast. Ma usun, tänase aastapäeva sõnum peitub nimelt siin: meie riigiisade silmis oli ülikooli avamine Eesti eneseteostamine, sarnane ja võrreldav isamaa kaitsega. Teisisõnu, tänase tähtpäeva sõnum on hariduse väärtustamine tingimustes, mis olid tänastest raskemad, ning Eesti Vabariigi kodanike täielik toetus sellele poliitikale.

Tänases globaliseeruvas maailmas võib emakeelse ülikooli esiletõstmine tunduda anakronismina. Ta ei ole seda. Tõsi on see, et teadusekeeleks on saanud inglise keel ning informatsiooni avaldamine ja vahetamine toimub mõnel alal valdavalt või üksnes inglise keeles. Ma ei näe selles ohtu rahvuskultuurile ega emakeelele. Vastupidi, tahaksin osutada täna seigale, millele me ei ole osanud piisavalt tähelepanu pöörata. Mitmekesisus ehk diversiteet on nii looduses kui kultuurides olnud tegur, mille toime on olnud tugevdav ja arengut kiirendav. Euroopa kultuuri ja teaduse esiletõus maailmas on ennekõike seletatav väikese Euroopa suure diversiteedimääraga. Ja ehkki iga kuu sureb maailmas välja keskeltläbi üks keel, söandan väita, et eesti keel ja eesti rahvuskultuur, millesse arvan nii matemaatika kui geneetika, füüsika ja keemia, on juba sealpool Rubiconi. Eesti on mõneti ainupärane, sest oleme Euroopas ja vahest ka maailmas kõige väiksem populatsioon, kes on loonud ja edasi arendanud akadeemilise oskuskeele, mis peegeldab täpselt ehk adekvaatselt meie vahekorda muu maailmaga. Ma ei muretseks eesti keele pärast, pigem muretsen inglise keele pärast, mida igas maailma nurgas räägitakse isemoodi. See on iga lingua franca kurb saatus. Siin on meil veenev võrdlus võtta varakeskaegsest Euroopast, mille teaduslik suhtlemiskeel oli teatavasti ladina keel. Ladina keelest ei sündinud Ladina superriiki, mida mõned meist oma hiljutiste ajalooliste kogemuste tõttu nähtavasti pelgavad. Euroopa vanimates ülikoolides Sorbonne'is ja Oxfordis oli loengute ajal ladina keel üliõpilastele kohustuslik. Pärast loenguid kogunesid üliõpilased oma maakondade ja hõimude kaupa ja kõnelesid isekeskis maa keeles. Kolmeteistkümnendal sajandil hakati neid rühmi esmakordselt nimetama nationes, sõna, mis meile nii palju tähendab. Nii on toimunud areng, ja meil pole vähimatki põhjust oletada, et ta edaspidi vastupidiselt toimuma hakkab. Kõik, mis on liiga suur, on liiga suur.

Eesti on paras, ja eesti keel, eesti kultuur, eesti rahvas jääb, küsimus, nagu alati, on ainult kvaliteedis. Nagu ka kaheksakümmend aastat tagasi. Ja selle tõdemusega oleme paradoksiringi sulgenud. Quod erat demonstrandum.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele