Kallid külalised, mu daamid ja härrad ja armsad kaasmaalased!

Kõik on juba öeldud. Ütleksin ainult nii palju, et lennujaam kuulub nende kummaliste ehituste hulka, mille kvaliteeti mõõdetakse selle järgi, kui vähe inimene oma aega seal veedab. Olen täiesti nõus sellega, mida härra Rein Loik ütles, sest kui ma ühel vaiksel laupäeval mõned kuud tagasi käisin siin ehitustandril, võisin veenduda, et see kest siin on saanud täiesti uue sisu. Ma olen veendunud, et poole tunni pärast ja ka poole aasta pärast võime kogu südamest õnnitleda meie ehitajaid. Hoone on kindlasti funktsionaalne, täidab neid ülesandeid, mida me lennujaamalt ootame.

Kõige rohkem tahaksin aga juhtida teie tähelepanu sellele, et see hoone on ehitatud võlgu ja seda võlga tuleb nüüd hakata tasa teenima. Eesti tagamaad on väikesed, järelikult peab lennujaam juba praegu mõtlema sellele, kuidas me oma majanduslikke tagamaid saaksime avardada. Üks sõna on muidugi transiit ja siit on väga lihtne edasi minna järeldusele, et transiit toetub kolmele vaalale: usaldus ja usaldus ja usaldus. Usaldus Eesti täpsuse vastu, usaldus Eesti asjalikkuse vastu ja veel midagi, mida ma tahaksin eriti rõhutada (ja mitte niiviisi nagu Osakast tagasi tulles, kui ma rõhutasin muid asju).

Ma tahaksin, et selle lennujaama personal õpiks inimesi teretama. Õpiks klientidele naeratama ja näitaks, et personal teab, et selle võla tagasimaksmine, selle lennujaama tagamine, sõltub ennekõike sellest, kas inimesed tahavad siia tulla või mitte.

Need on Tallinna väravad, selles mõttes on teie käes palju rohkem kui ainult jaam. Teie käes on ka see värav, mille kaudu Eesti püstipäi ja - ma loodan - uhkelt astub Euroopa Liitu. Õppige naeratama. Õppige viisakust. Aitäh.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele