Kümme aastat Külmast sõjast


President Ahtisaari,
armsad kolleegid,
daamid ja härrad!

Kümme viimast aastat on olnud suurte muutuste ajaks, mida oma dramaatilisel kombel sümboliseerib kõige paremini Berliini müüri varisemine. See oli tõepoolest ajalooline sündmus. Kuid ta tähistas pigem lõpu võidukat algust kui uue alguse võidukat lõppu. Igal totalitaarsel süsteemil on oma hoolikalt peidetud pöördkülg - inimese vaikne vastuseis totalitarismile. Täna me avaldame lugupidamist saksa tööliste ülestõusule Ida-Berliinis 1953, Ungari revolutsioonile 1956, Praha kevadele Tšehhoslovakkias 1968 ja Poola vastupanule kõigi aastakümnete kestel. Inimese vabadusjanu on olnud ka kõige raskematel aegadel inimese kõige veetlevamaid tunnuseid, mida ei ole ka kõige rängem totalitaarne terror mitte kunagi suutnud lämmatada.

Seepärast pean siin vajalikuks avaldada lugupidamist nendele kümnetele tuhandetele leedulastele, lätlastele ja eestlastele, kes erinevatel aegadel erineva taktikaga võitlesid Nõukogude ülemvõimu vastu. Balti rahvaste võitlus leidis poolehoidu ja toetust vene demokraatide hulgas eesotsas akadeemik Andrei Sahharoviga. Balti rahvaste ja vene demokraatide ühine võitlus sovetliku totalitarismi vastu valmistas ette müüri langemise. Märguanne, mis läkitati Euroopale, tuli kurjuse impeeriumi müüride tagant ja see kõlas nõnda: see, mis varem tundus võimatu, on ometi võimalik, ja on võimalik just nüüd ja ainult nüüd.

Millest see kõneleb?
See kõneleb paradoksaalsest järeldusest: leedulaste, lätlaste ja eestlaste südames ei olnud müüri. Või kui oli, siis oli see Kremli müür. Meid juhtis aja täpne taju, vastutus, mida rahvas ise kandis eneses ja mis andis meie tegevusele selle raudse distsipliini, mida eestlased, lätlased ja leedulased mäletavad Rahvarinde aegadest. Ning samas tunnistagem, et enne Berliini müüri langemist seisime silmitsi üheainsa lihtsa eesmärgiga, mille nimi oli vabadus.

Euroopa salgas maha iseenda. Niisiis on tänane päev kõike muud kui pidu, kus võime kõnelda eesmärkide saavutamisest. Inimest jälitab alati inimlik kiusatus öelda: oleme saavutanud eesmärgi. See võib paika pidada ühe inimese elus, ühe põlvkonna elus, kuid mitte rahvaste, riikide ja kultuuride elus. Tõdegem ka tänasel olulisel tähtpäeval, mis ei ole pidupäev: Nõukogude Liidu lagunemine iseenesest ei garanteeri, et külm sõda ei tule tagasi. Lubage juhtida teie tähelepanu asjaolule, et praegu me tähistame kolme lähestikulist aastapäeva. Eile tähistati kaheksakümne kahe aasta möödumist Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist, mis ei olnud suur, ei olnud sotsialistlik, ei olnud oktoobris ega olnud revolutsioon, vaid käputäie terroristide kontrrevolutsioon. Sümboolsem on selle sündmuse teine külg: tähtpäeva tähistas Moskvas miiting, millest võttis osa kuus tuhat inimest, kuid see miiting toimus pahaendelisel Lubjanka väljakul, Nõukogude terrorirežiimi peastaabi ees. Kui paljud eurooplased märkasid seda? Teine tähtpäev on homme: kuuskümmend üks aastat Kristallöö korraldamisest Saksamaal. Küsigem taas: kui paljud märkasid seda pahaendelist sündmust tookord? ''New York Times'' tõi selle kohta ära lühikese teate oma kaheksandal leheküljel. Mu daamid ja härrad, vahest olen endise kirjanikuna liialt kiindunud ajalukku, aga ma meenutan tuntud tõetera: need, kes unustavad mineviku on määratud seda teist korda läbi elama. (''Those who forget the past are condemned to relive it.'').

Pöördugem siis olevikku, lootuses, et suudame mitte unustada minevikku, mitte unustada külma sõda, mitte unustada inimõigusi.

Balti riigid on taas demokraatlikud, vaba turumajandusega riigid, ning osa Põhja- ja Kesk-Euroopast. Ma usun, et see on märkimisväärne saavutus, mida vähesed pärast Berliini müüri langemist võimalikuks pidasid. Võitlus on olnud karm. Aga ma võin uhkusega öelda, et Eestist otsiksite te asjata poolehoidu kommunistliku ideoloogia suhtes, mida võib kohata Kesk-Euroopas. Olles kogenud mitte üksnes kommunistlikku diktatuuri vaid ka riikliku suveräänsuse täielikku kaotust, ei tee eestlased endale mineviku suhtes mingeid illusioone. Eestlased on otsustavalt pööranud pilgu tulevikku.

Daamid ja härrad,

meid ootavad uued väljakutsed. Töötame selle nimel, et taasluua suhteid, mis on Läänemere kallastel toiminud sajandeid, ning mille nõukogude okupatsioon jõhkralt katkestas. Oleme taasloomas suhteid idanaabritega. Lubage mul pikemalt peatuda kolmel kõnepunktil.

Kõigepealt meie eesmärk ühineda Euroopa Liidu ja NATO-ga. On õiglane, et meilt nõutakse vastavust teatud kriteeriumidele, et oleksime võimelised liikmesriikidena tegutsema, kuid samas on meil omalt poolt õigus oodata, et laienemisprotsess oleks nii pikk kui vajalik ja nii lühike kui võimalik. Kümme aastat pärast Berliini müüri langemist peaksime kõik tegutsema selle nimel, et jagatud Euroopa võimalikult kiiresti ühte liita.

Teiseks, Läänemere kogukonna taasloomine. President Ahtisaari juba viitas meie riikide sarnasele ajaloole. Siiski oleme me kõik kuulunud Läänemere rahvaste kogukonda, mis on olemas olnud aastasadu. Nõukogude ülemvõimu lõpp Balti riikides tegi võimalikuks traditsiooniliste majandus- kultuuri- ja poliitiliste sidemete taaselustamise. Olen veendunud, et need ajaloolised sidemed arendavad Läänemere regiooni kui ärivõimalust Euroopa Liidu laiemas kontekstis.

Kolmandaks on Nõukogude Liidu kokkuvarisemine andnud meile kõigile ainulaadse võimaluse luua täiesti uutel alustel suhteid Ida-Euroopa riikidega, eelkõige Venemaa ja Ukrainaga. Meie - ja tegelikult kogu Lääne-Euroopa - oleme korduvalt kinnitanud, et soovime tugevaid ja sõbralikke sidemeid kõikide oma naabritega. Me ei soovi ega kavatsegi ehitada uusi müüre laienenud Euroopa Liidu ja meist ida pool asuvate riikide vahele. Ma loodan siiralt, et vaatamata kõikidele Venemaa ees seisvatele raskustele saab see meie võrdsusel, õigusriigil ja pikaajalistel koostööprogrammidel põhinevate suhete aluseks.

Venemaal tuleb alles mõista võimalusi, mida uus ajastu pakub. Näib, et paljude Moskva poliitikute arvates külm sõda jätkub. Ikka veel usuvad nad, et konflikte saab lahendada üksnes jõuga, ning et kõigis kahepoolsetes suhetes on olemas võitja ja kaotaja pool. Piisab ühestainsast näitest: Tšetšeenia.

Lugupeetud kolleegid,
Daamid ja härrad,

Tähistades müüri langemist, nimetame tihti vajadust vältida uute tõkete ja uute eraldusjoonte loomist. Tõepoolest, rahvaste vaba tahe ei ehita iial uusi Berliini müüre. Need, kes propageerivad uute eraldusjoonte vältimist, tahavad nii mõnelgi puhul säilitada vanu mõjusfääre. Meie uus maailm peab olema vaba säärasest mõtteviisist. See on uute võimaluste maailm. Euroopa Liidu laienemisprotsess jätkub. Ja Läänemeri on taas saanud koostöö ja kaubavahetuse teljeks kõikide oma kallaste ja sealsete rahvaste vahel.

Tahaksin president Ahtisaarit ja teisi tänase ürituse korraldajaid tänada, et nad meid kõiki siia kokku on toonud - see on uue, Soome juhtimisel edasi liikuva Euroopa kaunis sümbol.

Tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele