Härra president,
proua Alma Adamkiene,
ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Esmalt lubage nagu kord ja kohus tervitada Teid, härra president, proua Alma Adamkienet ning kogu Leedu delegatsiooni Eestis. Oleme – presidendid isekeskis – kohtunud kümnel korral, kuid tänane ja homne päev, mu lugupeetav sõber, on Teie esimene riigivisiit Eestisse. Seepärast lubage joonelt minna asja juurde. Mul on kaks põhilist sõnumit.

Esiteks, ma loodan, et hoolimata eestlase flegmaatilisest iseloomust, mis on nii erinev leedu omast, Te tajute eesti rahva lähedust ja poolehoidu Leedu riigile ja leedu rahvale. See poolehoid on sügav ja kestev. Seda ei suuda väärata välised tegurid, meie poliitikute sõnavõttude sihilikud väärtõlgendused ega meie endi kogenematus, sest ta põhineb lihtsal tõel: ühe Balti riigi edu on Leedu, Läti ja Eesti ühine edu, ühe riigi kaotus on Eesti, Läti ja Leedu ühine kaotus. Oleme Hitleri-Stalini kuritegelikust paktist tulenevat viiekümneaastast võõrvõimu okupatsiooni kasutanud ennekõike viigilehena, et selle taha varjata oma oskamatust ja selle abil äratada kaastunnet oma rahvaste kaotuste ja kannatuste vastu. Tahtmata seda kuidagiviisi alahinnata, tuleb möönda, et isegi viigilehel on kaks poolt. Hitleri-Stalini pakti pöördkülg peab meile sisendama selget pilku, et mitte korrata neid vigu, mis viisid Euroopa jagamisele ja ümberjagamisele maailma kõige ohvriterohkemas sõjas. Või veelgi lühemalt: ühe Balti riigi suveräänsuse piiramine, poliitilise või majandusliku iseseisvuse kaotamine toob sellesama tagajärje kaasa kahele ülejäänule. Ma ei taha sellega öelda, et hirm on Balti solidaarsuse aluseks. Tahan sellega öelda, et Balti ühtsustunde aluseks on meie ühine ajalooline kogemus. See kogemus peab toitma ka kõiki meie kahepoolseid suhteid, lepinguid ja koostööd päevast päeva. Ta peab püsima igihaljana, tema eest tuleb päevast päeva aedniku kombel hoolt kanda, ta peab jääma enesestmõistetavaks ka neile põlvkondadele, kes tulevad pärast meid ning ei ole läbi käinud väikerahvaste surmaveskist. Seepärast hindan kõrgelt Teie tänahommikust mõtet, et peame niihästi Eesti, Läti kui Leedu koolides õpetama meie riikide ühisjooni: oma ajalugu, kultuuri, suurmehi, ühist maailma. Kui puudub algkool, kaob ülikool.

Mu teine sõnum tuleneb esimesest. Meie prioriteedid on maailmale teada. Tahame saada Euroopa Liidu liikmeks ja NATO liikmeks. Mulle teeb muret, et seda kujutatakse sageli võidujooksuna olümpiastaadionil koos sellest tuleneva järeldusega: hõbemedali võitja on esimene kaotaja. See on algeline mõtteviis ja ta on ohtlik. Sellel mõtteviisil ei ole midagi ühist aruka poliitikaga. Keegi meist ei saa olla võitja teise arvel. Meil lasub vastupidine kohustus: teineteist ja üksteist toetada, tajuda meie ühist vastutust teineteise ja üksteise eest. Siis ja ainult siis oleme – kõik Balti riigid koos ja igaüks eraldi – ühiselt võitjad. Staadioni ja võidujooksu lihtlabane kujund, igaühele mõistetav ja veenev, võib kujuneda meie enese rumalusest sünnitatud ohuks, mille pantvangiks me võime kõik jääda. Sest: tähtis ei ole finiš. Tähtis on see, mis tuleb pärast finišit.

Mis siis ootab meid pärast finišit?
Uus finiš.

Me toome Euroopa Liitu ja NATOsse kaasa väärtusi, mida maailmal ei ole kunagi ülearu palju olnud. Me ei ole ometi palujad, me oleme samal määral andjad. Meie ajalookogemuse väärtus ei ole meile enestelegi veel selge ning oleme olnud üsna kobakäpad oma kogemuse maailmale jagamisel. Näiteks väikeste kultuuride kogemus sulatada endasse suurte kultuuride mõjusid ja sellest tugevneda, aga mitte lahustuda. Euroopa, Ameerika Ühendriigid, Kanada ja muud meie partnerriigid seisavad alles selle avastamise künnisel. Mõtteviiside erinevus on igas laboratooriumis viljakas, kuid maailma ulatuses on mõtteviiside erinevus suurim tootlik jõud. Sest mõtteviiside nivelleerimine on tehnoloogia, kultuuri ja loomingu surm, nagu seda ohvriterohkelt tõestasid selle sajandi kaks kõige võimsamat totalitaarset riiki.

Või – teise näitena – Leedu, Läti ja Eesti-suguste väikeriikide integreerimine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse toob loodetavasti kaasa suurema põhimõttekindluse nende tegevusse ja sunnib taganema egoismil, mida nimetatakse viisaka sõnaga Realpolitik. Väikeriigid reageerivad mistahes ohtudele suurriikidest kiiremini, sest väikestena on nad kergemini haavatavad ja seepärast tundlikumad. Väikeriigid on poliitilise ilmastiku baromeetrid. Baromeetrid, kui õigesti mäletan, sündisid koos Torricelli tühjusega. Torricelli tühjus tänases maailmas on julgeoleku puudus, mis ei ole loodusnähtus, vaid puudulikult rakendatud demokraatiaprintsiibid rahvusvahelistes suhetes, – võrdõiguslikkus, suveräänsus, õigus valida endale oma tee, omad partnerid ja omad institutsioonid eneseteostuseks.

Ning mõistagi toovad nii Eesti kui Leedu kaasa Euroopa Liitu ja NATOsse oma kapitali. Selleks on meie parem Venemaa-tundmine, meie kaastunne sealsetele eneseotsingute vaevadele ja valudele ning meie veendumus, et Venemaa rahvad suudavad ise kujundada oma tulevikku. Erinevalt meie läänepartneritest ei arvanud meie, et demokraatlik eneseleidmine võiks toimuda dekreedi korras ja kiiresti. Täna on aeg öelda, et erinevalt meie läänepartneritest me ei arva, et demokraatia ja turumajanduse mehhanismid oleksid Venemaale fataalsed võõrad. Oskame Kesk-Euroopa väikeriikidena paremini arvestada ajategurit Ida-Euroopas, ja ka see on meie panus stabiilse ja turvalise Euroopa tulevikku.

Härra president,
proua Adamkiene,

tänasel pilvisel taeval ei ole kujundi väärtust. Taevas Eesti ja Leedu kohal on pilvitu ning soojus, millega Eesti Teid vastu võtab, kiirgub meie südametest. Ma tean, et Te seda teate, ja ma olen Teile selle eest tänulik.
Teie terviseks, härra president, Leedu Vabariigi terviseks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele