Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Ameerika Ühendriikide ringhäälingu Iseseisvustseremoonial Washingtonis 13.oktoobril 1999
13.10.1999

Rahvusvahelisel ringhäälingul on vara õhtale minna

Lennart Meri*)


Kui keegi peaks rääkima meedia tähtsusest siin Washingtonis, ei saa ta mööda ega ümber Thomas Jeffersoni mõtteavaldusest: kui temal tuleks valida vaba ajakirjanduse ja vaba parlamendi vahel, valiks ta esimese, sest vaba ajakirjanduse ja vaba parlamendi tulemuseks on vaba parlament, seevastu vaba parlament üksi ei tarvitse sugugi tulemuseks anda vaba ajakirjanduse.

Mina kahtlemata ei ole erand seesuguse hinnangu andmises. Et Ameerika Ühendriikide kolmanda presidendi ja Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni autori sõnad peavad jätkuvalt paika ka tänases maailmas, kõneleb tema teine tähelepanek veelgi selgemas keeles rahvusvahelise ringhäälingu tänastest ja homsetest ülesannetest. Vastates juunis 1807 kellegi Virginia elaniku järelepärimisele, kes tahtis alustada uut ajalehte, väitis Jefferson, et ''suurimat kasu'' tooks niisugune ajaleht, mis avaldaks ''üksnes tõeseid fakte ja arukaid põhimõtteid.''

''Paraku,'' ütles ta oma kirjavahetajale, ''kardan ma, et niisugune leht leiaks vähe tellijaid,'' sest ''on kurb tõsiasi, et ajakirjanduse piiramine jätaks rahva veelgi enam ilma ajakirjanduse hüvedest kui ajakirjanduse ennastunustav enesemüümine ebatõele.'' Ning mees, kes oli olnud demokraatiat teeniva ajakirjanduse suurimaid eestvõitlejaid nentis kurvalt, et ''nüüd ei saa enam midagi uskuda, mis lehes seisab. Ka tõde ise muutub sellesse räpasesse sõidukisse astudes kahtlaseks.''

Jeffersoni optimistlik, vaba ajakirjandust puudutav hinnang pärineb ajast, mil ta aitas teha revolutsiooni, mis andis maailmale uue näo; tema kriitilisemad märkused pärinevad pärast tema mitte just kõige õnnelikumat aega Ameerika Ühendriikide presidendina. Viimase poole sajandi jooksul kogetu põhjal mõistan tema vaadete muutumist ning võin seepärast kinnitada, et kui Thomas Jefferson viibiks täna meie hulgas, oleks ta rahvusvahelise ringhäälingu kõige innukamaid toetajaid just tänu oma kogemustele Ameerika vabariigi alguspäevist.

Olen elanud suurema osa oma teadlikust elust okupeeritud riigis, kus kommunistlik kord oli alla surunud sõna otseses mõttes kõik võimalused vabaks eneseväljenduseks. Selle tulemusena kuulasime rahvusvahelisi raadiojaamu, Raadio Vaba Euroopat, Vabaduseraadiot, Ameerika Häält ja BBCd, et mõista, mis maailmas sünnib.

Lubage, et lähen hetkeks tagasi oma mälestustesse. Eesti oli juba Punaarmee poolt okupeeritud, kui algas ''Battle of Britain'', üksildase Inglismaa üksildane võitlus totalitaarse maailma vastu. Nii vähemalt tajusin seda kaheteistaastasena, vahetult enne meie perekonna küüditamist Siberisse. Natslik Saksamaa teatas oma bombastilisel viisil võitudest, London oma kaotustest. Kuid iga Londoni saade lõppes inglise diktori kuiva, päevast päeva korduva teatega: ''Das waren die Nachrichten am 5. Juni , am hundert sechs und fünfzigsten Tage des Jahres, wo Hitler versprach, den Krieg zu gewinnen.'' ''Need olid 5. juuni uudised, saja viiekümne kuuendal sõjapäeval sellel aastal, kui Hitler lubas sõja võita.'' Selles ei olnud irooniat. Selles oli apteekri pedantne teadmine, kui mitu tilka tõtt hommikul, lõunal ja õhtul säilitab kuulajas võime kahtluseks. Teise maailmasõja lõpp tabas mind asumisel Venemaa sügavas sisemuses, paarisaja kilomeetri kaugusel lähimast raudteejaamast. Teie pühitsesite Võidupäeva omal viisil. Ka mina pühitsesin võitu omal viisil. Ostsin seleenikristalli detektorvastuvõtja ehitamiseks. Sõja ajaks olid Venemaal kõik raadiotarbed konfiskeeritud. Nüüd äkki hoidsin käes pöidlasuurust klaastoru, mille sees oli kristall ja jupike traati, mis pidi mu vabastama vangistusest. Kolmas vastuvõtja, mille ehitasin juba Eestis, Tallinnas, hakkas lõpuks tööle, ja alates sellest päevast olen viibinud teie hulgas. Me ei usu, et suudan Teile vaimset vangistust veenvalt kirjeldada. Kujutlege, et olete pime ja ei näe värve, valgust ega varju, teid ümbritseb kosmiline vaikus ühegi pidepunktita, ilma raskustungita, mis selles vaimses tühjuses mõjuks nagu emaarmastus. Kuid veerand tunniks, või pooleks tunniks, või koguni - missugune kuninglik kingitus! - terveks tunniks voolavad sellesse tühjusesse tagasi värvid, lõhnad, hääled, päikesesoojus ja kevadine värske lootus. Kes teist mäletab Moskva konverentsi aastast 1946, millega, me ei tea miks, olid paljudel eestlastel seotud lootused? Kuid mina mäletan härra Peter Petersoni BBCist, kes konverentsi kattis; mäletan Winston Churchilli häält, tema intonatsiooni, kui ta sellesama ''Battle of Britaini'' võitlejate kohta ütles: ''That was their finest hour''. Mäletan inglise kuulsa astronoomi Fred Hoyle'i loenguid laienevast universumist aastast 1947, mida nädalast nädalasse konspekteerisime. Nõukogude Liidus oli tema avastus keelatud kui ''idealistlik''.

Ja mis ime: paari aasta eest NATO peasekretäri Javier Solanat Tallinnas vastu võttes võrdlesin demokraatia saare ja NATO julgeolekustruktuuri laienemise paratamatust Fred Hoyle'i laieneva universumiga ning märkasin juba kõneledes, et see teda sügavalt ja isiklikult liigutas. ''Te ei võinud teada,'' ütles Solana ''et ülikoolis oli Fred Hoyle minu uurimisaine.'' Nii materialiseerub antennide kiirgus maailmavaateks, teoks ja maastikuks. Lubage veel kaks lisamärkust. Mu kohus on tänada teie eelkäijaid otsuse eest alustada Radio Libertys eestikeelseid saateid ja veel enam otsuse eest viia eestikeelsed saated üle Raadio Vaba Euroopa alluvusse täies kooskõlas Ühendriikide poliitikaga mitte tunnistada Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Ma ei tea, kuidas see otsus vastu võeti. Kuulsin Korea sõja ajal venekeelsetest VOA saadetest, et järgmisel päeval kell 18 saadetakse teele esimene eestikeelne saade. Olin siis veel üliõpilane ja elasin Tartus Tiigi tänava internaadis, mis mahutas umbes 500 üliõpilast. Nimetasin esimest eestikeelset saadet üheleainsale sõbrale. Eestis võimutses Stalini terror. Saate alguseks oli tuba täis inimesi ja neid tuli järjest juurde. Ma ei unusta seda päeva, neid kolmekümmet pidulikku minutit, aga ennekõike selle õhkkonda. Need olid mu sõbra tuttavate tuttavad sõbrad. Mõnda ma tundsin, enamikku mitte. Iga kuulaja seisis omaette, eri suundades kivistunud, mitte kellegi pilk ei ristunud teise pilguga, mitte ainsatki sõna ei langenud, laiali mindi vaikselt. Sovetlik režiim karistas sedalaadi kokkutulekuid kuni kahekümne viie aastase sunnitööga. Mitte keegi neist paarikümnest-kolmekümnest ei saanud kannatada, ja see kõneleb muu hulgas ka Eesti kõrgest moraalist.

Ning viimane märkus. Olen ise töötanud raadios ning tean, et kõige piinarikkam on kahtlus, täpsemalt teadmatus, kas teade on jõudnud pärale.Raadiomehe töö on nagu kahekõne tähtedega: kuuled omaenese häält, kuid mitte vastust. Kuulaja ahvatlus vastata on suur. Kevadel 1976 teatati Vabas Euroopas, et Kanadas oli äsja surnud eesti polaaruurija August Maasik. Läksin telefoni juurde ja dikteerisin kirjanike ajalehele ''Sirp ja Vasar'' teate, mis ilmus kaks päeva hiljem, 18. juunil. Totalitaarse suletuse tingimustes oli see hea saavutus, mis, nagu ma lootsin, toetab omakorda Vaba Euroopa ajakirjanike misjonitunnet. Pean tunnistama, et saatsin teie kaasmaalasele Alistair Cooke'ile alljärgnevad read, tsiteerin: ''Teie sõnad on alati tunginud läbi raudse eesriide. Nädalast nädalasse olete olnud meie perekonna liige. Ma ei mäleta, et oleksite kunagi rääkinud Eestist, kuid te olete eurooplasena rääkinud demokraatlikust maailmast, mis on ju sama.'' Mind liigutas sügavalt Alistair Cooke'i vastus, mida ma väga tahaksin oma tänasele kuulajaskonnale ette lugeda: ''Ilmselt on Teile selge,'' kirjutas Alistair Cooke, ''miks mulle on eriti kallid kirjad inimestelt, kes on mind - mõnikord ennast ohtu seades - kuulanud teispool raudset eesriiet. Nende kirjade seas on Teie oma kõige liigutavam ja südantkosutavam. Olen Teile sügavalt tänulik ja soovin Teile kõike head (minu meelest) varasesse keskikka jõudmisel! Suurima lugupidamisega jne., Teie Alistair Cooke''. Niisugune oli teie osa, ja ma kahtlen, kas teie ise olete teadlikud sellest, kuidas antenn võib olla võimsam maailma vägevaimast armeest.

Tihti pärinesid meie ainsad usaldusväärsed uudised välismaailmast, aga ka meie endi kodumaal toimuva kohta neist allikatest. Need saated olid meie ülikool: nad andsid meile materjali, mida vajasime, et mõista maailma, milles elasime, ning lõppkokkuvõttes ka selleks, et luua liikumine, mis võiks meile tagasi võita meie õigusjärgse koha maailmas.

Üks minu kodumaa iseseisvuse taastamise tähtsamaid hetki on tõepoolest otseselt seotud rahvusvahelise ringhäälinguga. 13. jaanuaril 1991. aastal, pärast nõukogude tapatalguid Leedus, lendas Tallinna Venemaa liider Boris Jeltsin. Seal viibides kirjutas ta alla lepingutele, mis tunnustasid Balti riikide õigust taotleda sõltumatust Nõukogude Liidust, ja sellele lisaks tegi ka avalduse, mis kutsus vene ohvitsere ja sõdureid mitte alluma ebaseaduslikele nõukogude korraldustele avada tuli vabadel valimistel võitnud valitsuste või relvastamata tsiviilelanike pihta.

Läbi mitmekordse raadio- ja telefoniside Tallinna ja Helsingi, Stockholmi kaudu jõudsid Jeltsini sõnad Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse eestikeelsete saadete toimetusse Münchenisse ning levisid sealt üle kogu Nõukogude Liidu kõikides selle ringhäälingu keeltes. Olen kindel, et see saade iseenesest takistas Moskvat astumast radikaalsemaid samme meie rahvusliku liikumise vastu, ning valmistas nõnda ette meie iseseisvuse taastamist ning ka kogu Kurjuse Impeeriumi langust.

Vaid üks näide sellest, kui tähtis teie tegevus meile oli - Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse eesti saatekeskuse toonane juht Toomas Hendrik Ilves on tänase Eesti Vabariigi välisminister.

Raske on ülehinnata nende saadete tähendust minule ja mu kaasmaalastele veel teisest aspektist. Pikkade okupatsiooniaastate jooksul kinnitasid emakeelsed saated meile, et maailm ei ole meid unustanud, et meil pole põhjust oma tulevikku mustades värvides näha. Ja need saated, eriti need, mis käsitlesid meie kodumaad, meenutasid mitte ainult meile, vaid ka Nõukogude režiimile, et nad ei suuda meid takistada oma vabadust taas kätte võitmast.

Kui me lõpuks sellega 1991. aastal hakkama olime saanud, vaatasin mina, nagu paljud teised eestlased - nagu paljud ka teie hulgast, ma usun - tulevikku ääretu eneseusaldusega. Nagu paljud teist, olin minagi veendunud, et rahvusvahelise ringhäälingu suuraeg on jäänud minevikku. Seepärast nimetasingi Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse Nobeli rahupreemia kandidaadiks - ning usun ikka veel, et ta selle ühel päeval kindlasti peaks pälvima.

Kommunism oli langenud ja meie iseseisvus kindel, lootsime kiiresti luua oma vaba ajakirjanduse - niisuguse, mis annaks kodanikele teavet, mis on neile vajalik mitte ainult minevikust ülesaamiseks, vaid võimaldab taas ühineda Euroopa ja Läänega.

Paraku näitab viimase kaheksa aasta kogemus, et meie optimism oli enneaegne. Kõigepealt ei teinud ajakirjanduse erastamine ajakirjandust vabaks. Majandusraskuste survel vähendas erastamine kõigepealt meediakanalite arvu, paradoksaalsel kombel hoopiski vabadust ahendades, ning suunas allesjäänud väljaandeid otsime lugejate-kuulajate kõige madalamat ühisnimetajat. Selle asemel, et avalikkuse arusaamu avardada, mängis meedia avalikkuse halvemate külgedega, täites lehekülgi või saateid seksi,- vägivalla- ja korruptsioonijuttudega.

Sellepärast olen sageli kurtnud, et tee tsenseeritud ajakirjandusest vaba ajakirjanduseni viib liigagi tihti läbi kõige halvemat sorti kollaka ajakirjanduse.

On veel teinegi põhjus, miks meie optimism kodumaise ajakirjanduse suhtes enneaegseks osutus: selleks on Eesti meedias töötavate toimetajate ja ajakirjanike kogemused ja väärtushinnangud. Ei ole üllatav, et väärtushinnangud on Nõukogude süsteemi tagajärjed. Arusaam sellest, mis on ajakirjandus ja mis tööd ajakirjanikud teevad, erineb tunduvalt vaba ajakirjanduse keskkonnas üles kasvanud ajakirjanike omast. Ajakirjandust nähakse ka täna propagandakanalina ja vastsed leheomanikud tihtipeale õhutavad säärast nägemust takka. Uudisteartikleid nähakse kui võimalust oma plaane ellu viia, mitte kui võimalust toimuvast tõest pilti edastada.

On kolmaski põhjus, miks meie lootused pärast kommunismi kokkuvarisemist selles eluvaldkonnas ennatlikeks osutusid. Vaba ajakirjandus vajab vaba publikut, olgu need lugejad või kuulajad, ning säärane lugejas- või kuulajaskond ei ole üheski riigis kasvanud üleöö.

Ei juhtunud see üleöö ka Ameerika Ühendriikides, mis pole iial kogenud säärast türanniat nagu meil tuli üle elada. Selle üle kurtis ka Jefferson, öeldes, et tema kaasaegsete jaoks ''on avalik laim muutunud sedavõrd eluliseks vajaduseks; et isegi hommikust või õhtust teed ei suudeta enam juua ergutusvahendita.''

Nõukogude süsteemi mõju minu kodumaal oli veel märksa sügavam ja salakavalam kui paljud inimesed Eestis ja välismaal oleksid nõus möönma. See tähendas enamat kui massilisi hukkamisi ja küüditamine, enamat kui maastiku hävitamist, enamat kui viiskümmend lämmatavat aastat meie elus. Ennekõike tähendas see vaimu ja hinge moonutamist - moonutamist, ja ka täna ei suuda paljud tõelisusele näkku vaadata ilma mineviku prillideta. Eesti keelt ei ole kerge õppida, kuid igaüks teist, kes mõistab kuulata eestikeelseid saateid või lugeda eesti ajalehti, tajub vältimatult, et materjal erineb täielikult ajakirjandusest, millega ammu väljakujunenud demokraatiad on harjunud. Ning kui te kuulate või loete ajakirjandust Eestit külastades - mida ma teile kõigile soovitan - siis üllatab teid lõhe ajakirjanduses loetu ning selle tegelikkuse vahel, mida te enda ümber kuulete ja näete.

Seda probleemi mõistis ka Jefferson, kui ta kirjutas: ''Selle valeinformatsiooni tõelist ulatust teavad vaid need, keda olud keset igapäevaseid valesid seavad vastamisi faktidega.'' Ning lisas: ''Vaatan tõelise kaastundega suurt hulka oma kaaskodanikke, kes loevad ajalehti ning elavad ja surevad usus, et nad on midagi teada saanud sellest, mis maailmas nende eluajal toimus.''

Jagan neid tundeid peaaegu iga kord, kui võtan kätte eesti ajalehe või kuulan kodumaist eestikeelset raadiosaadet.

Et te ei süüdistaks mind ülemäärases pessimismis, tõttan nüüd lisama, et nii omanike kui ajakirjanike ning eelkõige lugejate ja kuulajate seas leidub märkimisväärseid erandeid. Minu kodumaal on meediakanalite omanikke, kes usuvad tõeliselt vaba ajakirjanduse põhimõtetesse. On ajakirjanikke, kes mõistavad, et uudis ei ole propaganda, ning et oluline on fakte kontrollida. On mitmeid lugejaid ja kuulajaid, kes teavad, mis on tõeline uudis ning üha enam ootavad ajakirjanduselt just seda ja mitte kehva aseainet, mida neile pahatihti pakutakse.

Üks põhjus, mis annab mulle alust optimismiks vaba ajakirjanduse tuleviku suhtes, on tõsiasi, et meie vanimad kodanikud mäletavad veel nõukogude okupatsiooni eelset ajakirjandust, ning meie noorimad kasvavad üles vabana kommunistliku režiimi survest. Neile kahele vanuserühmale võlgneme tänu suurema osa positiivsete muudatuste eest 1991. aastast alates - mitte ainult ajakirjanduses, vaid kõigil elualadel. Tõsiasi, et mina kuulun põlvkonda, kes mäletab Eestit enne nõukogude režiimi tulekut, ning meie peaminister Mart Laar, võib-olla maailma noorim valitsusjuht, jõudis täisikka ajal, mil see režiim oli lahkumas, on minu arvates sümboolse väärtusega.

Teine põhjus, mis sisendab enam optimismi kui te oskate arvata, on suur töö, mille rahvusvaheline ringhääling juba ära on teinud. Need meist, kes kuulasid ''hääli'', nagu nõukogude ametnikud neid nimetasid, ei kuulnud mitte üksnes uudiseid, vaid said ka teada, mis on uudis - ning veelgi enam: nad said teada ka seda, mis uudis ei ole. Paljud meie parimaist ajakirjanikest on kogu elu olnud Raadio Vaba Euroopa, Vabaduseraadio, Ameerika Hääle ja BBC ning kõigi teiste igapäevased kuulajad. See andis neile julgust teisiti mõelda, ning eeskuju nende töös. Ilma selleta oleksime veel palju kaugemal tagapool.

Minu optimismil on veel üks põhjus: rahvusvahelise ringhäälingu kestev mõju minu kodumaale ja tema naabritele. Eestlased ja paljud teised rahvad üle kogu maailma kujundavad oma ajakirjandust selle põhjal, mida rahvusvaheline ringhääling neile ütleb. See kammitseb tugevalt kodumaise meedia kalduvust rööbastelt maha joosta, kuid tähendab ühtlasi, et kuulajad saavad teada, mis on uudis, ning nõuavad seda ka oma kodustelt meediakanalitelt. Ja kui nad seda nõuavad, sünnib ka tõeliselt vaba ajakirjandus ning saab võimalikuks tõeliselt vaba ühiskond.

Eelnenu valgel olen veendunud, et rahvusvahelise ringhäälingu tähtsaimad ülesanded ootavad lahendamist ega ole minevikku jäänud, sest probleemidest, mille lahtimõtestajaks kaks sajandit tagasi oli Jefferson, ei ole võimalik kergelt või kiiresti üle saada. Nagu mitmed teist teavad, on Eesti paljude postkommunistlike maadega võrreldes tubli olnud, kuid meie probleemid nii meedias kui teisteski valdkondades on ometi nii suured, et vajame rahvusvahelisi saateid kindlasti veel mõnda aega.

Eesti rahva nimel tahan ma teid siin Ameerikas tänada kõige hea eest, mis te olete teinud minevikus ja teete ka täna oma saadetes minu kodumaale ja teistele maadele kogu maailmas. Usun, et rahvusvaheline ringhääling on ja jääb üheks kõige olulisemaks vahendiks demokraatia ja vabaduse levikul. Seepärast on mulle suureks auks tervitada teid täna Ringhäälingunõukogu kui iseseisva organi loomise puhul - ja ühtlasi tahan kõigile, kes seda pühitsevad, rõhutada, et nende kõige suurem töö seisab alles ees, ning et meie, kes me teie tegevusest enim kasu lõikame, ei lase teil seda unustada.



* Washingtonis 13.oktoobril 1999 peetud kõne Ameerika Ühendriikide ringhäälingu Iseseisvumistseremoonial. Ühendriikide viit senist ringhäälinguprogrammi asus 13. oktoobrist 1999 juhtima üheksaliikmeline Ringhäälingu Nõukogu, mille liikmed kinnitatakse ametisse USA Senati poolt.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud