Kas väikesed jäävad ellu?


Härra Rektor,
lugupeetavad akadeemilised kolleegid!

Üks mu sõpradest soovitas teie ees esineda eesti keeles. Põhjuseks on tänase loengu pealkiri. Kogu pikkuseks kõlaks ta nõnda: ''Kas väikestel keeltel ja kultuuridel on Euroopas võimalus ellu jääda?'' Mu sõber arvas, et inglise keele eelistamine annaks iseenesest juba eitava vastuse püstitatud küsimusele. Mina olen vastupidisel seisukohal, ja selle tõestamiseks valisingi keele, milles ilmub umbes 95 protsenti maailmas avaldatavast elektroonika ja orgaanilise keemia alasest kirjandusest. Olen kindel, et elektroonika ja keemia ellujäämise põhjus pole muidugi mitte selles, et nende arengu tulemusi avaldatakse valdavalt inglise keeles. Samavõrd olen veendunud, et väikeste keelte ja väikeste kultuuride ellujäämise võimalused ei sõltu sellest, kas elektroonika või orgaanilise keemia või astronoomia valemeid kirjeldatakse eesti, soome, ungari, tšehhi, sloveenia, slovakkia, baski keeles või mitte, küll aga peab iga elujõuline keel suutma meie maailma muutumist kirjeldada. Kuid küsimuste küsimus, mida meil tuleb käsitleda selle pealkirja all, on hoopis lihtsam ja fataalsem: kas Euroopa demokraatia jääb ellu, kui rahvas kõneleb ühtviisi ja poliitiline juhtkond teistviisi ning lõhe kahe keelepruugi vahel ilmutab suurenemise tendentsi, mis võib viia eurosanskriti kujunemisele? Niisiis sisaldub tänane teema ajalise ja geograafilise mõõtme kõrval ennekõike poliitilist dimensiooni. Juba enne Teist maailmasõda kirjutas üks tuntud inglise kirjanik luuletuse, millele ta lisas: lugeda BBC hääldusega. Ja kui ma öösiti vastan oma koduleheküljele saadetud e-kirjadele, mis on valdavalt eesti- ja ingliskeelsed, taban ennast sageli küsimuselt: huvitav oleks kuulda tundmatu kirjavahetaja häält. Kas ma mõistaksin teda? Või tema mind? See kahtlus iseenesest on juba vastus küsimustele, mis tulenevad keeleimperialismist, millele väikerahvad reageerivad suurrahvastest tundlikumalt.

Euroopa väikekeeltest kõneldes olen sunnitud mõne sõnaga selgitama, mida ma Euroopa all mõistan. Euroopat nimetatakse maailmajaoks. Tegelikult on see Euraasia kontinendi väike poolsaar, vaene maapõuevarade poolest, ja tema geograafiline võrdsustamine Aasia, Aafrika või Ameerika iseseisvate kontinentidega tuleneb ennekõike ajaloolistest, majanduslikest ja kultuurilistest teguritest. Eurooplased ise arvavad, et Euroopa asub parasvöötmes. Selles peitub liigutav vastuoksus, sest inimese ellujäämiseks kulub Euroopas enam energiat kui subtroopikas, inimese sünnikodus. Minu silmis on Euroopa kõige olulisemaks tunnuseks tema erakordselt liigendatud rannajoon, arvukad lahed, lahesopid, väinad, poolsaared ja saared, maailmas harva esinev tasakaal eraldatuse ja ühenduste, isolatsiooni ja kommunikatsiooni vahel. Eestlased näiteks tajuvad harva, et nad elavad poolsaarel, mida kolmest küljest ümbritseb vesi, kord kaitsjana, kord ühendusteena; ja ometi on see kogu Eesti ajaloo võti. Laiemalt võttes on Euroopa rannajoone määratu pikkuse ja tagamaa suhtelise väiksuse vahekord minu silmis peamine põhjus, miks sellele väheldasele pindalale on tekkinud ja mahtunud üllatavalt suur arv eri keeli ja kultuure ning moodsal ajal ka riike. Need on ammutuntud tõed ja just sellepärast vajavad nad ikka ja jälle ülekordamist. Siit, ülikooli kõnetoolist kõneldes söandan väita, et mistahes laboratooriumi või õppetooli efektiivsus sõltub mõtteviiside erinevusest - tingimusel, et see mõtteviiside erinevus on suunatud ühisele eesmärgile (Muidugi ei hakka ma avama ei efektiivsuse ega ka ühise eesmärgi tähendust). Akadeemilises maailmas kutsutakse seda koolkonnaks. Arvatavasti on see üle kantav ka Euroopale tervikuna: keelte, järelikult ka kultuuride erinevus ongi see sünergeetiline tegur, mis on meie loodusvarade poolest vaese maailmaosa muutnud euroopaliku kultuuri globaalseks veduriks.

See sunnib mind hetkeks mõtlema meie kultuuri üldisele olemusele, mida tuleks võib-olla nimetada Euroopa ideeks. Missugune jõud või põhimõte on ajendanud seda suhteliselt väikest maailmajagu looma tsivilisatsiooni, mis on hakanud nüüdseks oma tehnoloogiliste saavutuste ja filosoofiliste ideedega, oma kultuuriga mõjutama ka kaugeimaid maailmanurki? Arvan, et seda põhimõtet võib kõige paremini määratleda ühtsusena mitmekesisuses või mitmekesisusena ühtsuses.

Tulevikust rääkimiseks peame vahel alustama mõtlemisega minevikule. Ja kui me vaatleme Euroopa tsivilisatsiooni pikka ajalugu, meenuvad kohe kaks aja ja kohaga määratud kultuurikeskkonda, kus on esinenud ebatavaliselt dünaamiline ja aktiivne ning uute ideede- ja edasiminekuterikas kultuur - lühidalt öeldes kultuuriimpulsid, millega loodi alus Euroopa hilisemale arengule. Need on Vana-Kreeka ja renessansiaja Itaalia.

Ei saa väita, nagu oleks kumbki neist aegadest eriliselt silma paistnud poliitilise stabiilsusega. Pigem vastupidi: mõlemal ajal esines sisemisi vastuolusid ja olid üheaegselt kasutusel põhimõtteliselt erinevad poliitilised süsteemid, ehkki kultuurikeskkond oli mõlemal juhul selles mõttes homogeenne, et kogu kõnealuses piirkonnas räägiti üht ja sama keelt ja inimesed võisid suhteliselt kergesti ühest kohast teise liikuda. Milano Sforzade poolt tagasi lükatud poeet võis pöörduda toetuse saamiseks Firenze haritud pankurite poole. Poliitiline mitmekesisus eksisteeris seal üldise kultuurilise ühtsuse vihmavarju all. Mõlemas paigas kasvasid ja õitsesid need keskused, mis respekteerisid rohkem mitmekesisust ja mõttevabadust. Isegi demokraatiat kritiseerivatele intellektuaalidele oli Ateena Spartast parem elukoht, sest Ateenas nende häält kuulati. Ja Itaalia rahvuslik eneseteadvus kerkis esile linnriikidest, mida vaevasid küll sisemised poliitilised võitlused, kuid mitte unistus hästi korrastatud tsentraliseeritud suurriigist.

Ent Euroopa põhimõte püsis isegi ajal, mida vahel nimetatakse pimedaks keskajaks. Ida-Rooma impeeriumis oli Konstantinoopoli valitsejate käes kõrgeim poliitiline ja vaimne võim ja olid ka kõige piinlikuma täpsusega kokku koondatud Bütsantsi seadused, kuid selle muutis kontseptuaalselt kehtetuks eeldus, et imperaatori tahe on igasugusest seadusest ülem. Läänes, nagu on hästi teada, olid ilmaliku ja vaimse võimu vahelised pinged intriigide ja vastuolude allikaks, mis ühelt poolt viis Püha Rooma impeeriumi imperaatori Heinrich IV ja Inglise kuninga John Maata kirikuvande alla ja teiselt poolt viis Rooma paavstide vangipõlveni Avignonis. Nagu mäletame, lõid stabiilse, kuid ebaproduktiivse bütsantsi süsteemi pärijad poliitilise korra, kus kõik võimud allusid vaid ühe partei kontrollile, seevastu Euroopa mitmekesisus sünnitas poliitilise pluralismi kultuuri, mida praegu peetakse tsiviliseeritud normiks. Poliitika ei ole erialakeel, nagu seda arstid või apteekrid harrastavad. Poliitika peab igas ühiskonnas olema kõige enam mõistetav keel, mis jõuaks iga kodaniku teadmiseni. Kui me seda silmas ei pea, tähendab see demokraatiale selja pööramist ja poliitikute kasti loomist, mis on vastuolus Euroopa fenomeniga. Ei ole midagi hirmsamat, kui lugeda endisi Kremli poliitbüroo protokolle: see salakeel koosnes sõnadest, mis midagi ei tähendanud, ja mõminast, mis sisaldas surmaotsuseid, lõpuks ka surmaotsust poliitbüroole endale.

Kui me võrdleme oma Euroopat Vana-Kreeka või renessansiaja Itaalia kultuurilise ühtsuse ja poliitilise mitmekesisusega, leiame, et meie ajal on ühtsuse ja mitmekesisuse vahekord vastupidiseks pöördunud. Praegu on kõigil, kellel on ühine Euroopa identiteet, ka teatav ühine poliitilise kultuuri standard - ettekujutus sotsiaalsetest normidest, millega on integreeritud traditsioonilised institutsioonid, näiteks monarhiad. Poliitiliste institutsioonide mitmekesisus ei mõjuta nende üldist mõtlemis- ja tegutsemisviisi ega meile kõigile ühiste põhiliste sotsiaalsete väärtushinnangute lahknemist. Tõeline mitmekesisus on muus: kõigi Euroopa rahvaste kultuuripärandis, keeles, traditsioonides ja (rahva)kunstis. See mitmekesisus on võimeline poliitilise ühtsuse raames looma kultuurilist dünaamilisust.

Vahel näib koguni, nagu poleks see mitmekesisus enam oluline - või isegi, et see on muutunud tülikaks, tüütuks minevikusäilmeks, mis peaks moderniseerimise ja ühtlustumise käigus raugema. Mitmekesisus ei ole ju ratsionaalne. Ja kui me ajaloolist arengut käsitame pideva tingimusteta ratsionaliseerumise protsessina, siis sel juhul ei tohiks me kindlasti pahaks panna ühtlustumist ja tasandumist ka kultuuriküsimustes, jättes need globaalsete turumehhanismide võimusesse. Inglise keel ongi juba omandanud akadeemilises kirjanduses tänapäeva ladina keele staatuse ja meie aeg tunneb kümneid joseph conradeid, kes loobuvad oma emakeelest laiemalt levinud eneseväljendusvahendi kasuks, ehkki neil tavaliselt ei õnnestu saavutada oma poolakast eelkäija taset.

Samas võime juba näha, mida see on kaasa toonud. Üsna sageli võib kuulda või lugeda ingliskeelset teksti, mille kirjutaja on mõelnud mõnes teises keeles ning kirjutanud ingliskeelsetest sõnadest koosneva teksti, mil pole inglise keelega muud seost peale leksika. Sellise vigase inglise keele variantide erinevused võivad vabalt ületada kahe lähedase sugulaskeele, näiteks soome ja eesti keele erinevusi. Kui lisame veel aktsentidest ja hääldamise omapärast põhjustatud probleemid, kaob illusioon ühtsest suhtlemisvahendist täielikult. Nagu teada, nimetatakse niisuguseid keeli ''pidžiniteks'', kuid vahel unustatakse, kust see nimi on tulnud: nii hääldasid inglise keele algõpetust saanud hiinlased sõna ''business'' - seega tähendab ''pidžin'' algselt ''inglise ärikeelt''. Isegi niisugune kunstlikult konstrueeritud ja nii-öelda täiesti ratsionaalne keel nagu esperanto on eri riikides üsna erinev. Keerukama sisuga tekstide puhul erinevused suurenevad veelgi. See on täiesti ootuspärane - inimmeele toimimist ei saa kapseldada absoluutselt ratsionaalsesse süsteemi. Ja millal iganes inimmeelel on võimalus vabalt toimida, paneb end maksma mitmekesisus.

Kultuuriline mitmekesisus rikastab meid. Selles suhtes on huvitav vaadelda Nõukogude Liidu keelepoliitikat kahe maailmasõja vahel ja suurele hulgale rahvusvähemustele, sh. ka meie soome-ugri sugulasrahvastele kirjakeelte konstrueerimist Venemaa territooriumil. Enamikul selles ettevõtmises osalenud teadlastest oli muidugi aus huvi keelte ja kultuuride vastu ja nad olid ka veendunud, et uue kirjakeele loomisega tekkivad kultuurilised muutused tooksid neile väikerahvastele kasu. Teisest küljest näitab põgus pilk neile sõnaraamatutele ka selle ettevõtmise teist külge: kui keelemoodustajad ei leidnud nõutud poliitilise reaalsuse, näiteks ''linna täitevkomitee'' väljendamiseks sobivat kohaliku keele sõna, otsisid nad abi vene keelest ja moodustasid mõnes siberi keeles, mille kõnelejatel polnud tavaliselt aimugi, mis on tegelikult linn, ammugi siis komitee, uue sõna gorispolkom.

Seega pidid need rahvad võtma oma keele õigeks tundmiseks üle rohkem venelikku, kui nad oleksid tahtnud. Nad pidid õppima ära terve hulga uusi sõnu ja väljendeid ja nendega kaasnevaid mõttemalle. Ja oma kultuurilise identiteedi tugevdamise asemel omandasid nad selle käigus uue identiteedi - mis ajalooliselt mitmekesisusele sugugi kaasa ei aidanud, selle asemel asuti pragmaatilise assimileerumise teele.

Maailma ajalugu võib viia eksliku järelduseni, nagu oleks suurus edu paratamatuks eelduseks. Selles seoses mõeldakse Briti impeeriumile või Vene impeeriumile, ükskõik siis, kas tsaristlikul või kommunistlikul kujul. Või ka, küll ekslikult, Ameerika Ühendriikidele. Ekslikult, sest Ameerika Ühendriikide tehnoloogiat käsitletakse eraldi selle riigi sisemisest mitmepalgelisusest ja osariikide iseotsustamisest, mis ulatub kuni ühekojalise parlamendini Nebraskas, kui teistes osariikides on kahekojaline, ja koodeksiõigusele prantsuse traditsiooni kandvas Louisianas, kuigi üldiselt peetakse Ameerika Ühendriike pretsedendiõiguse nurgakiviks. Mis puutuvad siia keeled, küsite õigusega. Võib siiski oletada, et eri õigussüsteemide kooseksistents ühes riigis on tunduvalt keerulisem kui eri keelte kooseksistents ühes maailmajaos. Ka Euroopa ühinemisläbirääkimistel on põhiprobleemid juriidilist laadi. Siit ka järeldus: oht keeltele ja kultuuridele ei peitu ühendamises liitu, föderatsiooni või konföderatsiooni. Keelte ja kultuuride jaoks on ohtlik impeeriumide imperialism. Seni on keeled ja kultuurid selles võitluses kokkuvõttes peale jäänud - impeeriumid on varem või hiljem lagunenud, ja lagunenud mitte niivõrd välisel survel, kui hoopis valitsejarahva moraalse ja füüsilise allakäigu tõttu. Muidugi ei kompenseeri see maailmale hävitatud väikerahvaid, kuid võiks olla hoiatuseks, et pidev laienemine teiste allasurumise hinnaga hävitab lõpuks laieneja enda. Samas ei ole allasurutus ilmtingimata tähendanud allasurutu kultuurilist allakäiku - iiri ja juudi kultuur on selle veenvad kinnitused, ja siia ritta võib lisada ka Eesti, Läti ja Leedu ja teised kultuurid paguluses.

Mingi keele muutumises rahvusvahelise, nõukogulikus slängis vennasrahvaste vahelise suhtlemise keeleks peitub oht sellele keelele enesele. Rooma impeeriumi langemise eel Colonia Agrippinas kõneldud ladina keel oleks Cicero ilmselt ahastusse ajanud. Väga paljudel eesti meestel on veel täna kogemus väga erinevatest vene keeltest: selle keele, mida kõneldi paljurahvuselises Nõukogude Armees, kõnelemine haritud seltskonnas seadnuks kõneleja vähemalt piinlikku olukorda. Paradoksaalsel moel hävitas vene keele saamine impeeriumi keeleks paljugi sellest vene keelest, milles kirjutasid Turgenev ja Tolstoi. Siit koorub veel üks oluline järeldus: väikestel keeltel on kahtlemata tulevikku, aga tulevikku ei ole imperiaalsetel keeltel, mis rahvusvahelistudes on saanud oma uued ja omanäolised murdetunnusjooned Siberis ja Birmas, Kasahstanis ja Marokos.

Impeeriumide-eelsel ajal eksisteerisid Euroopas eri keeled ja murded rahulikult üksteise kõrval. Näidet ei pea kaugelt otsima - Tallinnas kõneldi eesti, alamsaksa, rootsi, ja soome keelt, selles ühiskonnas toimetulemiseks tuli osata lihtsalt mitut keelt. Vene keel, tõsi küll, oli sajandi alguseks juba impeeriumi poolt imporditud; kuid see ei kehti Peipsi-äärsete vanausuliste kogukondade kohta, mis kolmsada aastat on Eestist usulist varjupaika leidnud, sellegipoolest eestistumata. Vanausulised on ainus Eesti põline vähemuskultuur, mis nõukogude okupatsiooni üle elas ning järjepidevalt edasi elab.

Üherahvuslikest ja ükskeelsetest riikidest koosnev Euroopa on 20. sajandi saadus: selle algus oli Esimese maailmasõja järgses natsionalismis, kommunistliku ja natsliku impeeriumi verises tasalülitamispoliitikas, mis algas Ukraina talupoegade hävitamisega ja kulmineerus miljonite inimeste hukkumisega Teises maailmasõjas. See lõppes sõjast võitjana väljunud impeeriumi kompromissis ülejäänud Euroopaga, mille tulemusena rahvus- ja riigipiirid sunduslikult paika pandi ja alustati Läänemere ja Musta mere vahel vägivaldset nõukogude rahva loomist rahvuskultuuride hävitamise teel.

Milliseks võib kujuneda Euroopa rahvaste ja kultuuride tulevik? Euroopa tulevane ühtsus ei tähenda ühte keelt või ühte kultuuri. Sellist hirmu levitavad nn euroskeptikud, kelle meelest ühinemine põhineb veendumusel, et vaid ekspansiivsed, teisi alla suruvad impeeriumid on edukad ja arenemisvõimelised, muud ühendused aga lagunevad sisemiste nääkluste tõttu. Kuid see just pole tõde: oleme ajaloos näinud just nimelt kolonialistlike impeeriumide hääbumist ja teame, et hääbumise põhjuseks oli pidev vajadus ekspansiooni järele ning nivelleeritud vaimsus ja tardunud majandus. Euroopa ühendus on näide vastupidisest. Euroopa tugevus peab olema Euroopa mitmekesisuses, kusjuures mitte konfliktses, vaid üksteist arvestavas ja täiendavas mitmekesisuses. Euroopa ühtsus ei ole keeleline või religioosne ekspansiivne ühtsus, Euroopa on üksteist täiendav ühtsus, mille edu garanteerib mitmekesisuse sünergia ja mille aluseks on iga indiviidi õigusi tagavad, kakskümmend sajandit vanad eraõiguslikud põhimõtted ning niisama vanad indiviidi õigusi garanteerivad lääne-kristlikud põhimõtted.

Ma ei arva, et ühise, üha täiuslikuma Euroopa loomine tähendab ajaloo lõppemist ja edasist rahulikku oleskelu keelte ja kultuuride juriidilises ja materiaalses garanteerituses. Nii väikeste kui suurte keelte probleemid muutuvad hoopis teistsuguseks. Ühe probleemina siin näen mitme eri ''keele'' tekkimist ühe keele sees. Ühiskonna tehnilise arengu ja globaliseerumisega on kaasnenud üha kitsam spetsialiseerumine. Samal ajal kaasneb vajadusega kitsal alal tippu jõuda üha suurema, kitsalt erialase informatsiooni omandamise vajadus. See informatsioon koosneb nimetustest, väljenditest ja lausetest, mida tihti mõistavad vaid sama eriala spetsialistid. Sellest ei oleks ju midagi, kui erialakeel jääks vaid erialaspetsialistide omavahelise suhtlemise vahendiks, mille eesmärgiks on tööks vajaliku informatsiooni kiire vahetamine. Kuid viimasel ajal on märgata Eestis ja ka mujal maailmas tendentsi, et ühe või teise eriala keelt surutakse peale kogu ühiskonnale kui ainuõiget ja ainukehtivat. Pean silmas eriti seaduste keelt.

Seadused on iga ühiskonna normatiivseks aluseks ja peavad olema arusaadavad igale selle ühiskonna liikmele. Kuid üsna tihti see nii enam ei ole. Ka haritud inimesele on juriidilistest tekstidest arusaamine vaevanõudev ettevõtmine. Mõnikord tuleb ette ka olukordi, kus omavalitsus- või riigiametnik koostab keeleliselt korrektse ja arusaadava dokumendi, aga selle käikulaskmine on võimatu, sest seadust ei ole täpselt tsiteeritud.

Me oleme saavutanud vabaduse oma keelt ja kultuuri ise hoida ja arendada. See vabadus ei tähenda aga, et me oleme vabastatud kohustusest seda teha. Oht keelte ja kultuuride säilimisele lähtub üha rohkem ja rohkem meie enese lodevusest - meie päevi täitev erialakeel ja õhtuid koormav meelelahutuskeel võib kaasa tuua olukorra, kus enamik keelekasutajaid ei saa aru seadustest, ei suuda lugeda kauniskirjandust, filosoofiast kõnelemata, ega mõista enam teise ala spetsialistiga isegi tavaasjus mõtteid vahetada. Infoühiskond võib keelte erialastumise ja labastumise tõttu muutuda ühiskonnaks, kus info liigub kiiresti, kuid ei kanna ega ärata mõtet. Mis annab võimaluse uuele totalitarismile.

Niisiis, kehtib edasi Voltaire'i üleskutse ''écrasez l'infame!''. Arvutikeel ja reklaamifraasid tungivad meie keeltesse nüüd samuti nagu nõukogulik uuskeel Siberi väikekeeltesse. Näib, et mida enam meie maailm tehnologiseerub, seda vähem võimelised on meie keeled sellest kõnelema. Sama kehtib muidugi ka turumehhanismidega tekitatud nähtuste kohta. Meie oma kultuuritööstusi kimbutab pidevalt nende turu väiksus, näiteks tõsise kirjanduse avaldamine ei saa Eesti-suurustes riikides kunagi tulus olla. Seega on täiesti põhjendatud küsimus, kas meie keeled polegi tegelikult liiga väikesed, et praeguses maailmakorras püsima jääda.

Euroopa kirjakeelte algusaegu meelde tuletades peame aga paratamatult järeldama, et kõik tänapäeva suured keeled olid kunagi tegelikult väikekeeled. Väikese toskaana dialekti tegid Itaalia kirjakeeleks Dante ja Petrarca suurteosed, ja kui Joachim de Bellay avaldas 1549. aastal oma ''Prantsuse keele kaitse ja ülistuse'', kasutas ta selles palju üht Sperone Speroni dialoogi, milles ülistati itaalia keelt, asendades pikkades lõikudes lihtsalt ''toskaana keele'' ''prantsuse keelega''. Hoolimata sellest võeti tema manifest vaimustusega vastu, sest selles kajastus teatav eneseteadvus, mille prantsuse kultuur oli selleks ajaks saavutanud.

Olen veendunud, et seda liiki eneseteadvus määrabki lõppkokkuvõttes kultuuri või keele saatuse. Kui me nüüd küsime, kas meie väikekeeltel võiks tulevikku olla, ei ole sellele kuigi keeruline vastata. Meie keeltel on tulevikku vaid siis, kui meie, nende kõnelejad, seda soovime. Kui 300 000 eestlast kogunes 1988. aastal Tallinna lauluväljakule süsteemi vastu meelt avaldama, oli meie keele tulevik üks tähtsamaid kaalulolevaid küsimusi, ja oleks kuidagi mõeldamatu arvata, nagu oleks olukord vahepeal radikaalselt muutunud.

Euroopa kultuuriruumi idapiiril, sageli rüüstatud ristteel, kus seisab meie kodu, ei oska me oma iseseisvust tegelikult teistmoodi ette kujutadagi kui kultuurilise ja mitte ainult poliitilise mõistena. Aga me tunneme, et meie keele ja kultuuri säilitamine on meie kohus mitte ainult meie lastelaste, vaid ka oma Euroopa naabrite ees. See on meie panus Euroopa dünaamilisse mitmekesisusse, ilma milleta Euroopast ei saa kunagi Euroopat.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele