Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Saksamaa Pagendatute Liidu konverentsil 5. septembril 1999 Stuttgartis
05.09.1999

Väga austatud proua president,
austatud härra Saksamaa Liitvabariigi siseminister,
austatud härra Baden-Württembergi peaminister,
mu daamid ja härrad,
kallid balti kaasmaalased!

Selle saali seinte taga ja võib-olla ka seinte vahel võivad mõned inimesed imestada, miks Pagendatute Liit (Bund der Vertriebenen) on otsustanud austada oma kõrgeima aumärgiga välismaalast, pealegi veel riigipead.

Eesti president ei kuulu nende hulka, kes imestavad. Ma ei kuulu nende hulka, sest olen üks teie hulgast. 1939. kuni 1991. aastani kaotas kas ajutiselt või viimsepäevani oma kodumaa iga neljas eestlane, mina nende hulgas. Eestlased teavad, mis tähendab õigus kodumaale.

Oma tänukõnes peatun kolmel asjal.

Esiteks kirjeldan teile oma väga isiklike lapsepõlvemälestuste põhjal, kuidas nõukogude totalitaarne režiim korraldas küüditamist (Vertreibung), mida eesti keeles nimetatakse küüditamiseks (Verschleppen), inglise keeles deportatsiooniks või population transfer ja vene keeles väljasaatmiseks выceлeниe.

Teiseks võtan appi Werner Bergengrueni ja meie Mommseni, Paul Johanseni sule ja püüan teile maalida pildi Eesti kirevusest. Selles peitub tegelik vastus küsimusele, miks Stalini ja tema järglaste katse kujundada ''rahu ja stabiilsuse nimel'' minu kodumaast homogeenne piirkond, kus elaks üksnes vene keelt kõnelev ''homo soveticus'' viis Nõukogude Liidu lagunemisele.

Ning kolmandaks tuua teid ajaloost tänapäeva, Jalta ja Potsdami aegadest Kosovo ja Pristina aegadesse ning küsida, miks uue sajandi ja aastatuhande pidulikul künnisel oleme tagasi astunud aastasse 1945 ja tegeleme taas pagendatutega, miks peame taas tõestama, et ka albaanlasel on õigus kodumaale.

Alustan lapsepõlvest.

Meie perekond küüditati 1941. aasta 14. juunil. Ärkasin meie väikeses korteris, mida jagasime veel teise perekonnaga ja millest meile kuulusid kaks tuba, väga vara. Mingid võõrad inimesed rääkisid valju häälega. Kõigepealt märkasin ühte sõdurit, kes seisis akna all, täägiga püss käes. Teises toas valvas veel üks punaväelane. Kogu seda aktsiooni juhtis nõukogude ohvitser. Meie varahommikuste külaliste hulka kuulusid ka kaks erariietes ja eesti keelt kõnelevat noormeest. Vanemad riietusid kiiruga, kell oli umbes neli hommikul. Ka naabrinaine oli meie juures ning halas. Pidime oma asjad kokku pakkima, aega anti selleks kakskümmend minutit. Kaasa võisime võtta nii palju, kui kanda suutsime. Mõlemad eestlased seisid laua ääres ja tuhnisid suure huviga fotoalbumites. Kõik leitu visati suurde kotti, kus oli dokumente ja perekonnapilte ja mu isa teenetemärgid. Isa ise säilitas ka sellises olukorras rahu. Ema, kes püüdis kaasa pakkida mida vähegi võimalik, sai vene ohvitserilt ootamatult korralduse. See kõlas, nii mulle vähemalt näis, pisut kohmetult: ''Oma abikaasa asjad pakkige teise kohvrisse.'' Ema nõksatas järsult sirgu – ta oli just pakkide kohale kummardunud – ja küsis: ''Jumala pärast, miks?'' Ohvitser oli sama kohmetu kui enne: ''Teid viiakse kõigepealt sauna ...'' See oli kõige mõttetum vastus üldse, kuid mu isa sai kohe aru, et meid kavatsetakse üksteisest lahutada.

Meie korteri ukse ees seisis veel üks täägistatud püssiga sõdur ning all ootas veoauto. Kell oli pool viis, kui minema sõitsime. Oli juuni keskpaiga varajane suvehommik, põhjamaine valge öö oli lõppenud. Kõrvalasuva toidupoe ette olid inimesed end juba järjekorda asutanud. Koos nõukogude korra saabumisega said ka järjekorrad ootamatult osakeseks meie tänavapildist. Mul on praegugi veel meeles, kuidas poe avamist ootavad inimesed meid pilkudega saatsid, ning ma mäletan ka seda tunnet, mis mind tollal valdas ja mis mulle ütles, et meie auto polnud mitte esimene, mida need inimesed nägid küüditatuid vedamas.

Sõjavägi oli sadama ümber piiranud. Rööbastel seisis kaubarong, vagunitel oli vaid kaks väikest, trellitatud luukidega akent ülal katuse all. Trellide tagant paistsid inimesed. Meid käsutati jõhkralt veoautost välja. Kui olime maha astunud, andsid venelased emale uue käsu: ''Minge sinnapoole!'' Ema oli juba korraldust täitmas, kui kuuldus isa vali hääl: ''Ära kiirusta. Me peame hüvasti jätma.'' Ta embas ema, mu väikest venda ja lõpuks mind, patsutas siis mulle sõbralikult õlale ja manitses: ''Nüüd oled sina kõige vanem mees perekonnas, nii et hoolitse ema eest.''

Ja siis läksime meie paremale ja isa vasakule. Suutsin ta veel kaks korda inimeste seast üles leida ja nägin, kuidas tema kõrge kogu kahe väikest kasvu venelase vahel minust kaugenes. Isa ei vaadanud kordagi tagasi.

Niipalju siis lapsepõlvemälestustest, nagu ma need dikteerisin Neue Zürcher Zeitungi ajakirjanikule Andreas Oplatkale, kes nad kevadel raamatuna avaldas. Sellel ööl, 14. juunil 1941, enne sõja algust idarindel, kaotas iga sajas Eesti Vabariigi kodanik oma õiguse kodumaale. Üleeilne Financial Times nimetab mind riigipeaks, kes on endist Nõukogude Liitu teistest paremini tundma õppinud. Jätan kõrvale selle hinnangu paikapidavuse ja lisan üksnes, et minu ülikoolistuudium algas kaheteistkümneaastaselt loomavagunis Tallinna sadamas.

Nüüd sean kontrastiks siia kõrvale Tallinna sadama kirjelduse Paul Johanseni sulest eelkõige nende kuulajate jaoks, kellele Läänemere piirkond on vähem tuntud.

Keskajal Tallinna külastav võõras, kirjutab Paul Johansen, kes lähenes sellele hansalinnale mere poolt ja nägi horisondil üha selgemini linna muljetavaldavat siluetti - kõrgeid kirikuid, võimsaid torne ja väravaid ning vallutamatuna näivat Toompea linnust – arvas küllap, et teda võtab vastu koduselt saksapärane linn, nii nagu neid Läänemere ääres ikka leida võib. Ka vestlused Tallinnast tulnud reisikaaslastega näisid seda arvamust vaid kinnitavat; sest need inimesed olid pärit Alam-Saksimaalt ning nende sugulased ja äripartnerid elasid Lüübekis, Danzigis, Stralsundis ja teistes Läänemere-äärsetes linnades või siis kaugel Vestfaalis.

Kui tulija oli sadamasse jõudnud ja linna lähemalt näinud ning kogenud, jättis see hoopis teistsuguse mulje, tekitades isegi võõristust. Laevad, mis ei saanud kerge sadamasilla äärde sõita, jäid kaugemale ankrusse ning reisijad ja kauba viisid kaldale väikesed paadid, kapteniteks mornid, tundmatut keelt kõnelevad mehed. Muidugi polnud ka alamsaksa keel neile täiesti võõras, kuid nende huulilt kõlas see karedalt ja vaevumõistetavalt. Sadamasillal seisid küll sakslastest sõbrad, lehvitades ning hüüdes tervitusi koduses alamsaksa keeles. Kuid kogu see inimsumm, kõik need palga üle tingivad voori- ja kärumehed, laadijad ja pealelööjad, pakikandjad, ülesostjad, maaklerid, kalurid ja muud töölised ei sarnanenud sugugi sellega, millega oldi harjunud kodulinnas: erinev polnud mitte ainult keel, vaid ka riietus, isegi liigutused ja käitumine. Et jõuda tornide ja väravateni, mis mere poolt vaadates linnapilti ilmestasid, tuli käia mööda kitsaid, peaaegu sillutiseta tänavaid, mis olid surutud majade, kuuride, keedukodade, linapresside ja lõputuna näivate puuplankude vahele. Siin ja seal, isegi linnas sees, võis näha sakslaste jaoks võõraid kooguga kaevusid.

Kui mitte enne, siis linna turuplatsil kohtas võõras esimesi ''mittesakslasi'', rõõmsalt värvikirevatesse või siis igavalt hallidesse rahvarõivastesse riietatud mehi ja naisi. Linna varustamine toiduainete ja lihtsama kaubaga oli täiesti nende inimeste käes. Koguni alamateks politseinikeks, kohtuteenreiks ja turu ülevaatajateks olid eestlased või siis vähemalt soome-rootslased. Linnaväravaid valvasid sakslaste kõrval ka mittesakslased. Väikekaupmehed, sadulsepad, tinavalajad, vask- ja puusepad näisid kõik olevat eestlased, kogu elu turul käis selles keeles. Võõras, kes tahtis Tallinna jääda, oli sunnitud endale tunnistama: selle ''mittesaksa'' keele oskamine oli väga tähtis ja vajalik. Talupojad aga seisid osavõtmatute nägudega, nagu ei läheks turumelu neile üldse korda.

Need read, avaldatud 1973. a, avavad meie ees maastiku, mis oli tundmatu nii Jalta kui Potsdami konverentsile, ja nimelt – Euroopa ei ole kunagi olnud homogeenne. Euroopa tugevus, selle imetlusväärne loomingulisus tuleneb just värvide, maastike, keelte, kultuuride ning järelikult ka mõttelaadide erinevusest. Katsed luua kunstlikult homogeenseid piirkondi ''rahu ja stabiilsuse nimel'', nagu tollane poliitiline retoorika seda nimetas, ohverdas ja ohverdab ka tänapäeval nii rahu kui ka stabiilsuse: märksõnaks on Kosovo. Eesti riigi ajalugu, eestlaste ja baltisakslaste sajanditepikkune ühine saatus väärib uurimist just seepärast, et ta tõestab vastupidist. Tõsi, nagu igas kesk- või uusaegses riigis, nii pingestasid ka eesti ühiskonda vastuolud, mida populistlikud poliitikud püüdsid kujutada rahvuslike vastuoludena saksakeelse aadli, kellele kuulus enamik põllumaast, ja eestikeelse talupoegkonna vahel, kes oli maanäljas. Paul Johansen oli esimene, kes osutas, et mitte keel ei määra seisust, vaid seisus määrab keele. Eestlasele tähendas sotsiaalne tõus astumist saksakeelsesse keskkonda, niisamuti nagu sakslasele tähendas sotsiaalne langus üleminekut eestikeelsesse keskkonda. Eestlaste ja sakslaste ühiseks loominguks on ja jääb Kontinentaal-Euroopa õigusruumi ülesehitamine Põhja-Euroopas, mis andis Eestile silmatorkavalt tugeva identiteedi. Kõrvalseisjale oli see selgem kui meile enestele. Pranstlane Léouzon le Duc avaldas oma raamatus ''L'Estonie'' juba möödunud sajandi keskel mõtte, et iseseisva Eesti riigi sünd on ainult aja küsimus. Pastor Jakob Hurt, kes sai kuulsaks eesti rahvaluule kogumisega, pöördus 1906. aastal artiklis ''Einige Worte zum Frieden in der baltischen Heimat'' järgmiste sõnadega oma balti kolleegide poole: ''Die Verfassung des Landes ist veraltet und entspricht gar nicht mehr der Kulturstufe, die erreicht worden ist; sie muß umgearbeitet und reorganisiert werden.'' (''Maa põhiseadus on vananenud, ei vasta enam saavutatud kultuuritasandile ja see tuleb ümber töötada ning reorganiseerida''.) Eestlasi ja sakslasi peaks võrdselt võluma sõna ''Verfassung'', põhiseadus. Jakob Hurt pidas silmas Landesstaati, mis riigiõiguslikult eristas Eesti selgelt Romanovite Keisririigi kubermangudest. Eesti on erinevatel aegadel kuulunud Saksa Rahva Püha Rooma Riiki, Taani, Rootsi ja vähem kui kakssada aastat ka Romanovite krooni alla, kuid alati säilitanud oma poliitilise ning omavalitsusliku struktuuri ja Euroopa õiguse. See oligi eeldus enesemääramisõiguse teostamiseks ja selle õiguse edukaks kaitsmiseks idast pealetungiva totalitarismi vastu pikas ja laastavas Vabadussõjas, mis ühendas Eesti lipu alla ühe miljonilise väikerahva 110 000 meest, nende hulgas Balti pataljoni. Kolmteist baltisakslast on autasustatud Vabadusristiga. Millega seletada nii tugevat moraalset motivatsiooni ülekaaluka vaenlase vastu võideldes?

Vastus on lihtne: enesemääramisõiguse teostamisel oli eestlastele homogeense rahvusriigi rajamise mõte täiesti võõras. Meie iseseisvusdeklaratsiooni täpne pealkiri on ''Manifest kõigile Eestimaa rahvastele'' ja selle esimene artikkel garanteeris kõigi rahvusrühmade liikmetele võrdsed õigused. Õigusriik ja inimõiguste kaitse oli see võimas motiveeriv tegur, mis ühendas Vabadussõjas eestlasi baltisakslaste ja eestirootslaste ja venelaste ja juutidega ühiseks võitluseks ning pärast rahulepingut Nõukogude Venemaaga ka ühiseks tööks riigi ülesehitamisel. Lubage mul selles seoses osutada Axel de Vriesile, kelle poliitilist tegevust pagendatute heaks Saksamaa Liitvabariigis tunnete teie minust paremini. Siinkohal ma vaid meenutaksin, et Axel de Vries oli nii Eesti parlamendi kui ka Saksa Bundestagi liige. Ka see on teile kahtlemata teada, kuid ma asetan rõhu mujale: Eesti Vabariik on kõigi tema kodanike ühislooming. Nii minevikus kui tänapäeval. Sellest järelduvalt käsitleb Eesti Vabariigi põhiseadus ka kõiki neid Eesti kodanikke, kellel õnnestus Eestist pääseda pärast Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikena kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega oma kodumaa suhtes. Enesemääramisõigust saab teostada ainult üks kord, kuid see-eest igaveseks.

Lõpuks tahaksin tagasi tulla nii minevikku kui olevikku.

See, mida me äsja nägime Kosovos ja kuuekümne aasta eest Euroopas, on võõras Euroopale, kuid ei ole olnud võõras Romanovite Keisririigile ja Nõukogude Liidule. See oli pikka aega üks Venemaal kasutatavaid koloniseerimise viise. Petrogradi professor Bahrušin kirjeldas, kuidas Moskva valitsus laastas aastatel 1630 ja 1637 Põhja-Venemaa külasid, et hankida naisi Ida-Siberi kasakagarnisonide tarbeks. Teekond, enamasti jalgsi, vältas kolm aastat ja sihtkohta jõudsid lapsed juba täiskasvanutena. Ja ka Lääne-Euroopas nii imetletud keiser Aleksander I andis välja määruse, mis korraldas naiste ostmise ja müümise kasakagarnisonidele. Need meetodid võeti Nõukogude Liidus üle ja need kujundasid GULAGi süsteemi. Suure terrori eelõhtul võttis Ždanov kasutusele termini ''vaenulikud rahvused''. Sellesse nimekirja kuulusid nii eestlased, sakslased kui poolakad.

Miks peame selle sajandi ja aastatuhande lõpul ikka veel ja ikka jälle rõhutama inimese õigust kodumaale, miks peame kõnelema Hitleri-Stalini pakti ohvritest?

Vägivald sünnitab vägivalda seni, kuni me pole end läbi murdnud kibestumise ja kättemaksu nõiaringist. Kuid ma ei kutsu üles tuhka pähe raputama. Ega ka mitte ajaloo peale. Ma kutsun üles kõnelema Euroopa tulevikust, järelikult ka sellest, mis on Euroopa ja mis ei ole Euroopa.

Euroopa on kirikliku ja ilmaliku võimu bipolaarsus, Montesquieu võimude lahususe printsiip ja enam kui kahesaja aasta eest sündinud Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon. Seevastu pagendamine, küüditamine ja sunnitöölaagrid kui riigivõimu alus olid Euroopale võõrad – välja arvatud muidugi Hitleri diktatuuri kaksteist verist aastat. Kuid neil on olnud sajanditepikkused traditsioonid Venemaal. Liivi sõjas – see oli sõda, mida peeti Eestis 16. sajandil ja mis kestis 25 aastat – vallutati Tartu, mis on minu ja ka Boris Meißneri ülikooli linn. Selle linna kodanikud küüditati pärast linna vallutamist Venemaale. Katariina II kirjutas Kaasanist Voltaire'ile: Missugune rahvarõivaste ja keelte kirevus valitseb mu Aasia valduste pealinnas! Kui palju tuleb mul vaeva näha, et neid kõiki ühtviisi riidesse ja kõnelema panna! Ma tean, Katariina II oli sakslanna, ka Lenin oli ema poolt saksa päritolu. Ma ei räägi siin kõnetoolis mitte rahvustest, vaid Inimese erinevast väärtusest lääne ja ida pool Eesti piiri. Me räägime sellest täna ja teeme seda ka tuleval sajandil. Lühidalt, tahan osutada probleemile, mida Saksamaal käsitletakse kahetsusväärsel kombel tihti teisiti: bolševike ja natside inimsusevastastel kuritegudel on ühised juured, ja need juured ei ole Euroopas. Need juured ulatuvad tagasi Romanovite impeeriumi. Alain Besanēon on kirjutanud sellest juba 1974. aastal oma tuntud artiklis ''Venemaa minevik ja nõukogude olevik'', milles ta konstateerib, et nõukogude poliitika peegeldab ühtaegu nii Vene ajaloo kui nõukogude juhtide imperatiive. Besanēoni kõige olulisemaks teeneks pean ma aga tema järeldust, et Nõukogude juhid rüütasid alateadlikult või maskeerisid teadlikult Vene riigi traditsioonist tulenevaid otsused marksistlikku keelepruuki, jättes niihästi oma liitlased, lihtsameelsed vasakintellektuaalid Läänes, kui ka vastased mõistatama, miks nad käituvad just nii, nagu nad käituvad. Sellele olulisele järeldusele jõudis Axel de Vries, sünnilt tallinlane, juba pool sajandit varem Tallinnas avaldatud teoses ''Rußland nach Lenins Tod''. Lühidalt, nii küüditatud eestlased kui ka pagendatud sakslased on vőrdselt nii Stalini kui Hitleri, nii Hitleri kui Stalini ohvrid ja ma pean ebamoraalseks seda süüd relativeerida. Mida ma aga Euroopa tuleviku nimel oluliseks pean, on arusaamine sellest, et mõlemad kurjategijad tingisid teineteist, toetasid teineteist ja õppisid teineteiselt ning olid ainsad, kes mõistsid teineteise motiive. Patt võlub vaid teist pattu. Teineteise äratundmine ja teineteisele lähenemine oli vaid aja küsimus. Selle arhitektiks oli Ždanov, kes võttis kasutusele termini ''Vaenulikud rahvused'' ja alustas nende rahvuste süstemaatilist hävitamist. Nii valmistati ette teed Hitleri-Stalini paktile. Nõukogude Liidus elavatest ''vaenulike rahvuste'' nimekirja võetud poolakatest lasti maha 79%, eestlaste hulgas oli see protsent veelgi kõrgem. Nõukogude diplomaatia tippsaavutuseks tuleb lugeda Kolmanda Internatsionaali ärakasutamist pakti sõlmimisel. Peaksime tegema sellest ühe põhimõttelise järelduse: me peame loobuma üleideologiseeritud väärtussüsteemist ning kaitsma inimõigusi ja demokraatiat totalitarismi eest olenemata vormist, milles ta ka ei esineks. Kurjus suudab end meisterlikult moondada, kommunismi demokraatiaks ning orjust iseseisvuseks nimetades. Sellega seoses tahaksin tänuga tsiteerida Bundestagi liikme vabahärra Wolfgang von Stetteni kirja, mille ta saatis mulle 24. augustil 1994 seoses viimaste Nõukogude Liidu üksuste lahkumisega Eestist ja Saksamaalt. Ma palun juba ette vabandust, et tsiteerin tema õnnitluse seda lõiku, milles ta tsiteerib omakorda mind, ja nimelt: ''In diesem Zusammenhang darf ich Sie zitieren ... mit ihren Worten ... : ''man sagt, der Kommunismus ist tot, aber wer hat seine Leiche gesehen?'' (Selles kontekstis tsiteeriksin ma Teid: ''Öeldakse, et kommunism on surnud, aga kes on näinud tema laipa?'') Mõelgem hetkeks taas Kosovo peale. Nädalapäevad tagasi viibis mu hea sõber Richard Holbrooke selle paljukannatanud maa massihaudade juures ja ütles CNNi kaamerate ees: ''See on rassism.'' Me võime panna kurjusele erinevaid nimesid. Surnud ei saa sellest elavaks. Kohustus kaitsta inimest, kohustus kindlustada Euroopa moraalseid väärtusi saadab meid igavesti.

Mu daamid ja härrad! Oleme maksnud ränka hinda, et jõuda nende lihtsate tõdedeni. Meie tänane kogemus on osa Euroopa Liidu idapoliitikast. Eesti siiraks sooviks on näha ka endast ida pool edukat ja toimivat demokraatiat. Niisama siiras on meie soov sõlmida kokku viimne kui katkenud niidiots, anda meie ühisele Läänemerele tagasi tema ajalooline roll, nüüd juba Euroopa sisemerena, ja öelda kõigile teile, kelle juured on Eestimaal: südamlik tere tulemast!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud