Lugupeetavad kaasmaalased ja teie poolt valitud Riigikogu,
lugupeetav Riigikogu esimees,
lugupeetav Vabariigi Valitsus!

Olukord riigis on hea, olukord halduses halvem. Eesti seisab silmitsi suurte ülesannetega nii kodumaal kui välismaal. Mõned neist võivad olla väljaspool meie haardeulatust või mõjustamispiiri, kuid enamjagu on muutunud probleemideks põhjusel, mida me kõik tunneme, kuid millest me kuigi palju ei räägi. Pean silmas vajadust süvendada Eesti Vabariigi kodanikes teadvust oma riigi tähtsusest: Inimeste ühine soov elada jõukalt ja julgelt teostub üksnes riigi ja kodaniku tihedate sidemete kaudu. Riik ja rahvas peavad olema pidevas kahekõnes. Pean silmas nimelt riiki, mitte ühte või teist kõneanniga õnnistatud poliitikut, kes võtab endale õiguse kõnelda riigi nimel. Kõneldagu ikka ja ennekõike oma erakonna nimel, oma ajalehe, akadeemilise asutuse, ministeeriumi või valitsuse nimel, ja kui tahes kriitiliselt, kui selleks on põhjust.

Lubage, et ma toon teile näite kirjast, mille kirjanik Jaan Kross mulle sel aastal saatis, - mõistagi kirja autori loal. Jaan Kross kirjutab: "Ma loen lehest ehmatusega pedagoogikadoktori ja Euroülikooli professori kirjutist "Miks ma ei armasta oma riiki?"
Kui selle skandaleeriva pealkirja all kirjutaks Anonyma ja kui tema kirjutise kõrval eile, täna, homme leiduks mõni tasakaalustav kirjatükk, oleks juhtum talutav. Aga kui kirjutab väljakuulutatult teatud tähtsate ja end ühiskondlikuks mõõdupuuks pakkuvate ametite kandja, peab kuskil midagi olema kiivas. Autor kirjutab: "Kui nõukogude ajal elasime kaksikmoraalis, siis nüüd elame jõhkras hundimoraalis: tapa, peta, varasta, murra!"
Kumb moraalne situatsioon on siis ilmsesti hullem?
Muidugi praegune! Sest s i i s elati paljalt kaksikmoraali ängis, aga nüüd tapmise, pettuse, varguse ja (kontide)murdmise pöörises.
Õnneks lükkab professor oma ehitise lõpulausega ise uperkuuti. Aga paraku sünnib see nähtavasti kogemata. Ta kirjutab: "Kui seadused võimaldavad kultiveerida ülekohut ja õigusetust, siis tuleks seadusi muuta. Valutav süda ja riigist võõrandumine ei ole lahendus."
Ja siin võib öelda, et professor astub vastutustundlike eestlastega ühisele pinnale. Muidu meenutaks ta meile ohtlikul määral seda Šveitsis elanud pagulasprouat, kes - 90-ndate alguses - vastas mu küsimusele, et millal ta siis kodumaad oma silmaga ka vaatama tuleb: "Selleks pole te seal veel saavutanud vajalikku puhtust!""

Lugupeetud Riigikogu,

paarkümmend või ka kümmekond aastat tagasi me võitlesime ellujäämise nimel, rahvana, oma keele ja kultuuri, oma lihtsate, kuid kallite väärtustega rahvana. Kõnelesime oma riigist harva ning enamasti üldiselt, abstraktselt. Kui olime oma iseseisvuse taastanud, olid paljud meist seda meelt, et koos ametitega ja ametisiltidega oma kabinetiustel oleme taastanud ühtlasi Eesti riigi. Püüdsime mööda vaadata tõsiasjast, et õigusriigi taastamine oli ja on ka täna veel nii raske, lükkab meid rinnutsi kokku nii paljude nende probleemidega, et me justnagu pelgaks neile otse silma vaadata.

Lubatagu seepärast täna alustada järeldusest: paljud mured saavad alguse sellest, et meil jääb puudu riiklusest ja ehtsast riigi teadvusest. Täna, lugupeetav Riigikogu, te alustate uut tööaastat Eesti Vabariigi kui õigusriigi seadusandluse kujundamisel. Seoses sellega lubatagu koondada teie tähelepanu kolmele küsimusele.

Esiteks, kui tegusad on meie riigi põhiseaduslikud institutsioonid? Kui tegusalt on Eesti suuteline rakendama oma seadusandlust? Kas seadused on piisavalt tasakaalus ja asjalikud, et neid võiks riigis täie jõuga rakendada? Kui sõltumatud on meie kohtunikud?

Teiseks: miks Eesti kodaniku usaldus oma riigi vastu on leige? Pärast nii pikka ootust ja lootust?

Ja kolmandaks: mida meil selles olukorras tuleks ette võtta? Kas tõesti jääme käed rüpes ootama, et ajalugu hakkab riigivankrit vedama meie asemel? Või tahame ja oskame käed külge lüüa?

Nende kolme lihtsa küsimuse taga kumab küsimuste küsimus: kas Eesti suudab püsima jääda tegusalt toimiva riigina või kas ta suudab jääda püsima tegusalt toimiva riigita ja väärtustamata oma riiki, mille eest kümned tuhanded on enne meid kõhklemata olnud valmis oma elu ohverdama?

Lugupeetav Riigikogu,

mina ei tea kõiki vastuseid kõikidele küsimustele ja oletatavasti ei tea neid ka teie, - ütlen seda suurima lugupidamisega Riigikogu vastu. Kuid meil tuleb koosmeelselt - ja mitte jumala pärast üksmeelselt! - alustada kahekõnet selle keskse probleemi ümber ning mitte lasta ennast uinutada pettekujutusest, nagu elaksime lihtsas maailmas lihtsate probleemide seltsis.

Seetõttu palun nii koalitsiooni kui opositsiooni tajuda erimeelsuste taga meie ühist vastutust rahva ja riigi ees. Nõndasamuti ootan Eesti kodanikult kahekõnet Riigikoguga ja seisukohavõtte, olgu poolehoidvaid või eitavaid, kuid alati mingi kindla eelnõu, mitte aga Riigikogu kui seadusandja suhtes. Riigikogu on see koht, kus rahva valitud saadikud sõlmivad poliitilise kokkuleppe. Demokraatia ongi kokkulepete, aga mitte leppimatuse koht ja kunst.

Eesti Vabariik ootab Riigikogu täna algavalt istungjärgult mitmeid selgeid vastuseid küsimustele, millest nopiksin praegu välja kolm.

Esiteks juba eespool nimetatud haldusreform. Selle eesmärgiks on tõhus riik ja niisugune riik, mis pälvib mitte ainult meie usaldust, vaid ka meie armastust. Niisugune riik, mis jõuab iga kodanikuni just siis, kui kodanik teda vajab, ja mis jõuab kodanikuni läbi riigiametniku, keda kodanik usaldab nagu oma riiki. Jätan avalikkuse ja teie arutada, kuidas seda saavutada. Ja omalt poolt palun ka Akadeemilisel Nõukogul see küsimus päevakorda võtta ning loodan, et valitsus kasutab eelnevate valitsuste ajal tehtud ettevalmistustööd.

Haldusreform mõistagi haakub praegu lähenevate omavalitsuste valimistega. Sellega seoses tahan Riigikogu liikmetele südamele panna, et seda valimiskampaaniat ei maksa tuua Riigikogu saali. Pange sellele kiusatusele vastu Riigikogu enda hea maine nimel.

Mu teine probleem on Eesti noorpere. Eesti tulevik sõltub noortest. Sellest, kui palju sünnib lapsi, millised on lastega noorperede elutingimused. Noorte eluaseme seda probleemi on kõik poliitilised jõud tunnistanud. Selle kevade ja suve jooksul olen nõu pidanud pangandustegelastega, maavanematega, arhitektidega ja ennekõike valitsusega. Oma maja ja oma kodu on osa kodumaatundest, kindlusetundest tuleviku ees. Oleme läbi arutanud mitmeid variante ja võimalusi, konsulteerinud asjatundjatega nii Eestis kui väljaspool Eestit. Järgmisest aastast käivitub esimese sammuna riigi poolt soodustatud noorpere laen. Palusin professor Vello Asil, arhitektil, kelle tegevust tunnen mitmeid aastakümneid ja kellele kuulub mu täielik usaldus, leida vastus küsimustele: mida ehitada, kuidas ehitada ning kuhu ehitada nii, et see oleks noorperele jõukohane, ärataks poolehoidu, huvi, armastust ja vastaks ka Eesti regionaalpoliitika vajadustele. Oleme silmas pidanud Narvat, Sillamäed, Paldiskit, Tartut ja veel ühte piirkonda Virumaal. Olen tänulik valitsusele, et järgmise aasta eelarve sisaldab vahendeid noorpere projekti tarvis. Riigikogult ma palun ja ootan Eesti Noorpere projekti mõistvat suhtumist ja seadusandlikku toetust. See on meie ühise tuleviku küsimus.

Kolmandaks välispoliitikast. Meie välispoliitilised prioriteedid on määranud juba Riigikogu eelmised koosseisud. Neis ei ole muutusi. Liitumine WTOga ehk Maailma Kaubandusorganisatsiooniga viib Eesti korrastatud majandusruumi ja annab kindluse nii Eesti ekspordile kui ka välisinvesteerijatele. See on oluline eeltingimus liitumiseks Euroopa Liiduga.

Hindan kõrgelt, et märtsis ametisseastunud valitsus on tarmukalt asunud kiirendama Eesti ühinemist Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga. Ka väikeriik ei ole pelgalt julgeolekutarbija, ülalpeetav, nagu vanasti öeldi, vaid ka stabiilsuse tootja. Me ei tohi endale seada ebarealistlikke eesmärke, kuid püstitatud eesmärgid tuleb täita, mis on püstitatud, neid tuleb ka täita.

Oluliseks taustateguriks on Vene Föderatsiooni rahulolematus suunaga, mille Eesti on valinud. Ometi olen kindel, et meie rahulik järjekindlus on iseenesest juba stabiilsuse tunnus ja meie rahulik enesekindlus võib tuua Eesti suhetes Venemaaga positiivse pöörde ja aitab Venemaal vabaneda umbusust Eesti välispoliitilise suuna suhtes.

Mu daamid ja härrad!
Härra juhataja!

Väga isiklikult tahaksin siia juurde lisada, et mõned päevad tagasi toimus Jaltas teine Jalta konverents; esimeseks pean muidugi konverentsi, mis toimus aastal 1945 ilma Eesti, Läti ja Leedu osavõtuta. Ma pean teile tunnistama, et mina ja mu kolleegid Lätist ja Leedust võtsid istet selle ajaloolise laua taga, kus istusid toonased maailma suurriigid, ja me tundsime, et ajalugu ei tunne mitte ainult ülekohut, vaid ka õiglust. Ma tahaksin seda võib-olla ainult sümboolselt hetke teieni tuua, sest ilma selle tundeta näeks meie maailma tulevik kaunis kurb välja, näeks Euroopa tulevik kurb välja, näeks ka Eesti tulevik kurb välja. Aga see, et Jaltas olles me ise määrasime oma otsuseid pärast seda, kui meid oli kõrvale pühitud aastakümneteks, see on tänapäev ja see saab olema veel enam meie tulevik. Eesti ei lase mitte kunagi enam enda selja taga otsuseid langetada, mis ühel või teisel viisil peaksid puudutama meie kõigi saatust. Eesti saatus on eesti rahva kaudu antud teie kätte. Hoidke seda saatust ja selleks, lugupeetav Riigikogu, ma soovin teile lihtsalt eesti moel jõudu tööle!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele