Härra president,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad,

Eesti Vabariigi delegatsioon, mu abikaasa ja mina täname Teid südamliku vastuvõtu ja südamliku kõne eest.

Olen sageli endamisi mõelnud, et Eestil ja Islandil on omavahel rohkem ühist kui mistahes muul kahel Euroopa riigil, ja need seosed on veelgi tugevnenud viimasel kümnel aastal, pärast seda kui Island etendas võtmeosa meie iseseisvuse taastamisel, mis seadis meie ette õiguse ja kohustuse koostööks.

Oleme mõlemad väikeriigid. Enamgi, mulle on kuidagi harjumatu külastada riiki, mille elanikkond on Eestist veelgi väiksem! Kuid oleme mõlemad ennast sidunud demokraatia väärtustega ja Euroopa kaitsmisega mistahes ohu eest, mis võiks meie vabasid riike ähvardada. Ja meil mõlemal on oma eriline ja kordumatu suhe oma loodusesse.

Eesti, nagu Te teate, asub põhjarannikust alates määratu suurel paelaamal, mis pärast viimast jäätumist on hakanud aeglaselt merest kerkima. Niisiis on Eesti maastik, meie saared, järved ja rändrahnud selleks lüliks, mis seob meid Põhjalaga. Ja meie rahvas on viiskümmend sajandit vastu pannud sellel kaljumürakal ning rääkinud keelt, mida me pahatihti oleme kasutanud ka oma viimse relvana, salakeelena.

Sarnaselt on ka Islandi rahvas erilisel viisil seotud oma maaga. Olete asunud murdejoonele, mis on valla päästnud vulkaanilisi jõude. Neist jõududest on sündinud teie maa ja ma ei imestaks, kui neist samadest murdejoontest ja vulkaanilistest jõududest oleks sündinud ka maailma vanim parlamentaarne institutsioon, Islandi Althing. Islandi rahvas on jagu saanud nii loodusjõudude kui inimeste katsetest teid endale allutada. Ka teie pruugite ainulaadset, pisut salapärast keelt, ning võite kujutleda, kui õnnelik ma olin, saates oma esimese suursaadikuna siia eestlase, kes teie keelt valdas ja ka täna oma suurest kiindumusest meie hulgas viibib.

Kuid meid ei ühenda pelgalt meie ebatavaline suhe oma saartesse või meie ühine truudus demokraatia põhimõtetele. Iga eestlane tunneb seda osa, mida Island täitis aidates meil taastada oma iseseisvus siis, kui paljud nimekad poliitikud pidasid seda võimatuks.

Me ei unusta seda osa, mida etendas teie toonane välisminister ja praegune suursaadik Washingtonis Jon Baldvin Hannibalsson, kes 1991. aasta jaanuarikuu süngetel päevadel meid Tallinnas julgustas ja Eesti Televisiooni kaamerate vahendusel andis Teie rahvale otsereportaaži imperialistlike jõudude verisest katsest relvaga maha suruda alles tärkavat vabadust meie naaberpealinnas Riias. Ma ei unusta seda kesköist stseeni, harkisjalu Hannibalssonit minu kirjutuslaua taga, telefon käes ja pilk televiisoriekraanil. Me ei unusta, et Teie ja Teie valitsus tõstis häält meie kaitseks juba siis, kui teised ikka veel vaikisid. Ja ma säilitan kui kallist aaret oma nägemust sellest päevast, kui saabusin Läti ja Leedu välisministrite seltsis Reykjavikki vahetult pärast kätte võidetud iseseisvust, mille Nõukogude valitsus oli meilt Hitleri abiga röövinud.

Kas tohin täna, kaheksa aastat hiljem avaldada Teile, härra president, oma toonase mure?

Väikese riigi välisminister on kohustatud kõigele mõtlema, ning lahkudes Tallinnast Reykjavikki võtsin igaks juhuks peotäie sini-must-valgeid laualippe kaasa. Sest – kust pagana pihta pidite Teie neid hankima?! Te võite kujutleda mu üllatust, kui nägin siin Eesti, Läti ja Leedu lipuehtes tänavaid. Tundsin, et lisaks meie väiksusele on meile ühine ka oskus kõigele mõelda. Ning eile Sinise laguuni ääres esitleti mulle ka islandlannat, kes mõni tund enne mu maandumist oli selle lipukoormaga New Yorgist siia jõudnud. Me plaksutasime talle keset Teie muinasjutulist laavamaastikku, kuid laguuni kuumad aurud peitsid meie liigutuse, mistõttu luban endale Teie juuresolekul veel kord südamest tänada proua Sigri?ur Birgisdóttir“it.

Kui lubate, härra president, tahaksin meelsasti korrata Teie endi sõnu, mida ütlesite eelmisel aastal 9. juunil Tallinnas: ''Kui me tolleaegse välisministriga kirjutasime 1991. aasta 26. augustil alla diplomaatiliste suhete taastamise ühisdeklaratsioonile, oli see mu poliitikuelu ilusamaid hetki.'' Need on ka minu sõnad. Pilt rohelise kaleviga kaetud pikast lauast, mida kaunistas ennenägemata silt ''Estonia'', ripub minu töötoas aukohal.

Härra president,
minu daamid ja härrad.

Tipphetkedele järgneb igapäevatöö, ja ka seda on meil õigus ja kohustus ette võtta ühiselt.

Eestile on oluline, et meie ühinemisel NATOga ei esineks konjunktuurseid tagasilööke; et saaksime kasutada oma õigust teadlikult valida ja täiendada julgeoleku süsteemi, mis on pälvinud meie usalduse. Tunneme selles küsimuses Islandi selget toetust ja solidaarsust.

Peame oluliseks, et Kosovo kriis või muud hetkekaalutlused ei aeglustaks Euroopa Liidu laienemist. Olgem realistid – Euroopa Liidu laienemise hoog ilmutab raugemise märke. Kui pidada raamatupidamist ainult kulutuste osas, võib see muidugi skepsist õhutada. Avaram pilk poliitilistele arenemisvõimalustele räägib vastupidist keelt: laienemisest sünnib edu kogu Euroopa Liidule. Loodame ka selles küsimuses Islandi poolehoiule.

Olen kindel mind saatvate majandusmeeste läbirääkimiste viljakuses. Näen võimalusi koostööks teaduses, kunstides ja hariduses. Eestis on suur huvi Islandi vastu.

Härra president,
minu daamid ja härrad.

Niisuguste kokkuvõtete ja kavatsustega me läheneme sajandi piirjoonele. Sajandi keskpaiga kataklüsmideta oleksime muidugi kaugemal. Aga kus täpselt, sellele oskaksid vastata vahest ainult saagad.

Niisiis on mul küllaga põhjusi tunda mitte niivõrd uhkust kui õnne, et võin kolmandat korda külastada Teie riiki, seekord presidendina ja kindla lootusega edendada koostööd kahe väikese, kuid uhke rahva vahel, kes jonnakalt ikka veel usuvad põhimõtetesse ja ühisväärtustesse.

Lubage tõsta klaas Teie terviseks, härra president, ning Islandi auks ja õitsenguks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele