Härra president,
austatud Althingi liikmed,

mulle on suureks auks seista täna maailma vanima parlamentaarse institutsiooni ees. On tõepoolest tähelepanuväärne, et Islandit sel määral samastatakse selle seadusandliku koguga. Teil on õnnestunud hoida seda institutsiooni läbi aegade, ja nõnda olete tuhande aasta jooksul säilitanud ideaali inimühiskonnast inimeste jaoks. Juba see tõsisasi üksi tekitab austust Islandi ja islandlaste vastu.

Kuid Althingi on enam kui rikas rahvatraditsioon. Eestlastele jääb alatiseks meelde teie julgus aastail 1990 ja 1991, mil te toetasite Balti rahvaste püüdu iseseisvusele. Ma näen eestlaste ja islandlaste hingesugulust mõrkjas huumoris, mis iseloomustas eestlaste tänuavaldust Islandile – Lenini väljak Tallinna südames nimetati ümber Islandi väljakuks.

Te toetasite meid oma demokraatlikest traditsioonidest tulenevalt ning sellepärast, et usute iga rahva õigusesse ise oma saatuse üle otsustada. Teate ju teiegi, mida tähendab rõhumine ja võimetus ise oma elu korraldamisel kaasa rääkida. Me täname teid teie toetuse eest. Islandi käitumine oli eeskujuks teistele. Nõukogude Liit ei saanud vastu seista nii mitmepoolsele survele ning meie võisime oma iseseisvuse taastada verevalamiseta. Me hindame seda väga kõrgelt. Kahjuks ei tunnista mitte kõik kõikide enesemääramisõigust. Ka pärast Eesti iseseisvuse taastumist on miljonitel inimestel tulnud selle eest surra.

Meil on teiega ühine keel. See on demokraatia keel, vabaduse ja enesemääramise keel. Meie kummagi edukas võitlus iseseisvuse taastamiseks on andnud meile poliitilise kogemuse, mis on tundmatu paljudele suurtele rahvastele. Ning kahjuks tänini saavutamatu paljudele väikestele rahvastele.

Kui president Grimsson möödunud aastal kõneles Tartu Ülikoolis, viitas ta väikerahvaste erilisele rollile maailmapoliitikas. Seda sõnumit tahaksin täna, selle igivana seadusandliku kogu ees veel kord rõhutada.

Selle maailma väikesed rahvad – ja eriti need, kes elavad Põhja-Euroopa suhteliselt turvalises ja kaitstud keskkonnas – on kohustatud toonitama suurematele rahvastele eetika olulisust maailmapoliitikas. Liigagi sageli näib, et suuremate riikide poliitikud ei suuda näha asju avaramalt. Avaram vaade ent kinnitab meile, et olukord, mis eetika seisukohalt paistab väärana, osutub tihtipeale keeruliseks ka poliitika ja turvalisuse seisukohalt, kuigi see võib kauem aega võtta. Kui rääkida Kosovost või Bosniast, siis usun, et igaüks selles saalis nõustuks – sealne olukord tundus algusest peale eetiliselt väär olevat. Ähvardava veresauna ärahoidmiseks kohe otsustavaid samme astuda oleks olnud tunduvalt lihtsam ja ka palju odavam kui olid hilisemad sõjalised sekkumised.

Lühidalt, väikerahvad peavad toimima kui suuremate riikide baromeetrid, mis pika aja peale tormi oskavad ennustada. Meie tunneme oma kontides seda, mis selle maailma metropolidesse veel selgelt ei paista. Lõppude lõpuks ei ole meil armaadasid. Meie ei või enesele lubada katastroofide teadvustamist siis, kui need on juba toimunud. Meie teame inimelude hinda. Meie kohus on katastroofe diplomaatiliselt ennetada, et mitte hiljem kannatada nende tagajärgede all. Meie ajendiks on meie õiglustunne, meie relvaks meie erksus.

Seda näitasite teie ilmekalt ka aastail 1990 ja 1991, mil te toetasite Balti riikide püüdlusi. Teie teadsite seda, mida paljude suurrahvaste juhid keeldusid uskumast: et Eesti, Läti ja Leedu suund iseseisvusele on õige ja vääramatu.

Ma loodan, et koos suudame me innustada suurriike tegutsema kiiremini ja otsustavamalt, et toime tulla kriisiolukordadega ning tagada meile kõigile õiglasem maailm.

Tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele