Visioonist lahenduseni


Lugupeetavad daamid ja härrad,

mul on kahju, et minu töökoormus ei võimaldanud ühineda teiega täna hommikul ega luba mul ka kauemaks siia jääda. Samas tunnen ma rõõmu, et konverents “Visioonist lahenduseni” arutab paljuski just samu probleeme, millele on olnud pühendatud Presidendi Akadeemilise Nõukogu viimased istungid. Ka tänane istung, mis ühisel otsusel toimub Pärnus, on pühendatud Eesti kõrgtehnoloogilise tuleviku otsinguile.

Ma võin ainult oletada, et täna on siin saalis räägitud visioonidest. Visioon ehk nägemus on suurel määral immateriaalne. See immateriaalsus ulatub iga visiooni juurteni. Arusaadavalt ei arutata tänasel foorumil visioone, mis jäävad üheainsa indiviidi teadvusse. Meie tänase kokkusaamise jaoks omavad tähendust ainult visioonid, mis on suunatud paljudele. Niipea, kui nad on välja öeldud, kaotavad sellised visioonid omaniku ja hakkavad kuuluma kõigile, kes neid kuulevad.

Eesti massiteabekanalid on juba folklooriks muutnud minu küsimuse, mis on Eesti Nokia. Ka see on üks visioon. Eesti publik on sellele elavalt reageerinud. Ma saan hulgaliselt kirju, kus pakutakse välja niinimetatud Eesti Nokia projekte. Minule saadetud projektidel, lugupeetud daamid ja härrad, on üks ühine joon, üks ühine viga. Nad eeldavad enamasti, et president või valitsus või Riigikogu peaksid projekti ellu viima.

Kallid eestlased ( ja oletatavasti ka soomlased, kuigi ma teid saalihämaruses hästi ei näe), ma tahan teile öelda, et kogu rahvale kuuluvat visiooni lahenduseni arendada ei ole ainult ja isegi mitte eeskätt riigivõimu missioon. Igaüks ise peab oma visiooni piisavalt uskuma, et ise selle teostamise nimel riske võtta, et ise rahastajaid veenda ja töötajaid motiveerida. Ma ei kahtle, et see on raske. Kuid iga raskus on ühtlasi šanss leida lahendus – ning müüa seda lahendust teistelegi. See on tõesti hea äri - müüa raskusi

Iga uus toode on lahendus kellegi probleemile. Iga uue toote juurutamine loob töökohti ning kasvatab nii leiutaja, juurutaja, kui kogu rahva jõukust. Seda nimetatakse tooteinnovatsiooniks. Just see on tee, mida Eestis ei käida piisavalt.
Meil on tublisid protsessiinnovaatoreid, mistõttu mõnes Eesti firmas toob üks töötaja rohkem tulu kui Lääne-Euroopas. Sealgi on meil pikk tee käia – ja me käime seda. Paraku tähendab ratsionaalsem tootmine ka kaotatud töökohti, lõpuks ka kahanevat jõukust.

Lugupeetavad daamid ja härrad,

Ma pean nüüd lahkuma Akadeemilise nõukogu koosolekule, kus me jätkame arutelu Eesti võimaliku kõrgtehnoloogilise tuleviku, toote- ja protsessi-innovatsiooni üle. Hüvastijätuks aga paneksin teile üht-teist südamele.
Kui Eesti tahab tulevikus seista kindlalt ja uhkelt, on meil vaja nii visioone kui töötavaid lahendusi, et need visioonid ka ellu rakenduksid. Astuge julgelt vastu raskustele, sest need ei ole muud kui realiseerimata tulupotentsiaal.

Selle potentsiaali realiseerimiseks soovin teile jõudu ja edu.

Minu varasemas elus tunti mind kirjaniku ja ajaloolasena. Kirjaniku ja ajaloolasena palun teid mõelda sellele, mis on ühist Nõukogude Liidu ja hitlerliku Saksamaa teadusel. Kummagi totalitaarse režiimi tingimustes ei sündinud ühtegi fundamentaalset avastust, ühtegi püsiväärtusega innovatiivset lahendust. Miks tunti Nõukogude Liitu eelkõige tema matemaatikute, muusikute, maletajate kaudu? See oli loomingu reaktsioon teda alla suruvale režiimile.

Mingil hämaral viisil teostavad luuletajad ja kirjanikud ennast teostades ka demokraatiat. Teatud määral olete ka teie täna siin kirjanikud ja luuletajad, loomeinimesed. Mõelge siis sellele, et ennast teostades teostate te demokraatiat.

Tänan.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele