Mu daamid ja härrad, ennekõike meie kallis külaline härra Gauck!

Mõnikord, kui ma oma praeguses ametis mõtlen näiteks ajaloo peale, tuleb mul niisugune võrdpilt silmade ette, et kui ma võtaksin ühe suure struktuuri ja annaksin seda uurida füüsikutele, keemikutele, bioloogidele, siis saaksin üsna täpse vastuse, kui palju on selles struktuuris vett ja kui palju süsinikku, lämmastikku, muid elemente. Aga, ma kardan, et nad jätavad mulle ütlemata, et tegemist on elevandiga. Meil läheb sageli tervik kaduma. Me oleme praegu olukorras, kus me püüame tervikut kujundada detailidest, mis aga omakorda on määratud ja väärtustatud tervikust.

Et mu natukene salapärased sõnad oleksid teile arusaadavamad, tahaksin pöörata teie tähelepanu kahele põhiküsimusele, millele ma ei ole vastust leidnud. Või mis igal juhul on vahetult seotud nende probleemidega, millega me täna ja homme siin saalis tegeleme ja loodetavasti jääme tegelema aastateks ja aastakümneteks ja senikaua, kuni eesti teadus, eesti keel ja Eesti riik püsivad.

1917. a. suutis eesti rahvas teostada enesemääramisõiguse. Jah, selle õiguse, mille moodsal ajal oli sõnastanud Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson. Teostada ja kaitsta relvaga käes. See on meie riigi sünd, see on meie Vabadussõda, see on Tartu rahuleping riigiga, mis asus meist idas. See oli aeg, kui lagunesid kõik impeeriumid: lagunes Hohenzollernite impeerium, Habsburgide, Ottomanide, Romanovite impeeriumid. Mu küsimus on väga lihtne: seletage mulle, miks suutis sellega toime tulla väike rahvas, kuid miks ei suutnud enesemääramisõigust teostada vene rahvas? Kas me ei ole äkki ülehinnanud seda, mida paljud ajaloolased nimetavad revolutsiooniks, kuid mida võiks käsitleda kui impeeriumi moderniseerimise rasket ja kodusõjaga seotud probleemi?

Mu teine küsimus, millele tahaksin teie tähelepanu juhtida, on seotud härra Gaucki tegevusega, täpsemalt selle Saksamaa piirkonnaga, mida kaua aega nimetati eufemistlikult Saksa Demokraatlikuks Vabariigiks. Me teame, et see on eufemistlik nimetus: sest ei olnud ju selles riigis demokraatiat, ei olnud vabadust, ei olnud riiki, kuid oli midagi, mis seda moodustist põhimõtteliselt eristab okupeeritud Eestist. Eesti oli okupeeritud ja selletõttu oli rinnete kujundamine palju lihtsam. Kõik, mis tuli, tuli võitja pealinnast, Moskvast. Ja ehkki need olid ajad, mis viisid Eestist minema ühe veerandi meie kodanikkonnast, kas haudadesse, kas laagritesse või põgenikena sinna, kus nende elu oli turvaline, olid ometi need rindejooned selged ja Eestis ei tekkinud kunagi vähimatki tendentsi ennast identifitseerida selle režiimiga, selle riigiga, selle maailmavaatega.

Vastupidiselt niinimetatud DDRile, kus totalitaarsel režiimil õnnestus esile kutsuda midagi, mida niihästi idapoolsed, veel rohkem aga läänepoolsed analüütikud hakkasid nimetama DDRi patriotismiks. Selle üheks tulemiks on see, et viimastel Saksa Liitvabariigi üldvalimistel jagus DDRi piirkonnas üllatavalt palju hääli parteile, mis nimetab end PDSiks ja mis kindlasti ei kuulu nende poliitiliste jõudude hulka, mis oma programmina näevad Euroopa parlamentaarsete traditsioonide kindlustamist. Eesti on sellest nakkusest vaba. Ma olen mõtelnud, mis on selleni viinud. Ma olen kaks korda viibinud nn DDRis, mitte kui turist, vaid, nagu ma ka mujal olen viibinud, kõndides, sõites trammiga, mitte riigimasinaga. Üks joon, mis mulle silma hakkas siis, kui ma Humboldti ülikooli raamatukogus lugesin ''Eesti rahva kannatuste aastat'' – mis ei olnud seal muide keelatud, sest eesti keelt seal ei osatud –; ma kuulsin äkki marsimuusikat ja jooksin välja Unter den Lindenile, ma nägin paraadi ja ma nägin inimesi, kes heldinult vaatasid lähenevat paraadi. Mind aidati üles maja vundamendile, et mul oleks parem ülevaade, ja ma ütlesin natuke sarkastiliselt, et kas teate, seda paraadi nägin ma viimati siin 1938. aastal. Mees, kellele seda ütlesin, noogutas mulle ja ütles, et muidugi, kapellmeister ongi sama.

Katsuge endale midagi sarnast ette kujutada Eestis ja te näete, kui erinevad on meie saatused. Me oleme palju kaotanud, aga ma pean teile tunnistama, et kui ma tulin nende aegade kohta päris kenasti sisustatud eba-riigist tagasi Eestisse 1966. a. esimest korda, 1978. a. teist korda, oli mul Tallinna ja eriti Kuku klubisse jõudes tunne, et ma olen tagasi jõudnud vabadusse. See on pöörane relatiivsus, mida me peame täpselt samuti arvesse võtma, sest see kuulub elu juurde.

Tahaksin teile lõpuks rääkida mõne sõna totalitaarse surveaparaadi efektiivsusest ja kuivõrd need on arvud, siis loen ma nad parem ette. Hitleri Saksamaal, siis kui niinimetatud ''kolmas riik'' oli oma võimu tipul ja kui ka sinna kuulusid ka Eesti ja Läti ja Leedu, töötas gestaapos 15 000 inimest. Niinimetatud DDRis oli Stasi mitteametlikke kaastöölisi 170 000 inimest. Nõukogude Liidu Siseministeeriumis töötas 15. mail 1953 1 095 678 inimest ja miilitsad, mu daamid ja härrad, peale selle! See on muuhulgas ja ennekõike asjaolu, mis kahtlemata kiirendas Nõukogude Liidu lagunemist. Nõukogude Liit ei tulnud toime majandussüsteemi ülesehitamisega, ta ei tulnud toime isegi repressiivaparaadi ülesehitamisega. Ta uppus iseenese aparaati.

Tänan teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele