Kõrgeausus, härra Poola Vabariigi president,
austatud Jolanta Kwaśniewska,
daamid ja härrad,

mul on väga hea meel Teie riigivisiidi üle, mu armas sõber. Neid tundeid jagab kogu Eesti rahvas. Ma tean, et olete tajunud meie tunnete siirust ja sügavust: Te külastate riiki, kellele Poola Vabariik on läbi aegade olnud väga lähedane. Lubage selle kinnituseks tsiteerida Eesti omaaegse peaministri ja eksiilpresidendi professor Jüri Uluotsa sõnu, mis ta lausus seitsekümmend aastat tagasi Poola põhiseaduse aastapäeval 14. mail 1930: ''Eesti ja Poola, Poola ja Eesti on sõbrad looduse armust, nad on vastastikused osanikud ja vastastikused kaasvastutajad kummagi rahva riikliku elu korraldamisel. Nõnda see on olnud ja nõnda see ka jääb.''

Õigupoolest peaksime ju imestama, et see kauges minevikus sõnastatud veendumus ka täna nii enesestmõistetavalt kõlab. Või peaksime hoopis ütlema, et need ammused sõnad täna veelgi imperatiivsemalt kehtivad?

Mis oli selle veendumuse aluseks tookord?

Selleks oli ennekõike meie ajalooline kogemus. Poola kuulus nende Euroopa suurriikide hulka, kellega Eestil olid läbi aegade olnud tihedad poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised vahekorrad. Lubatagu viidata kasvõi kahele näitele seesuguste näidete pikas reas. Vastureformatsiooni heitlustes, kui Lõuna-Eesti kuulus mõnda aega Poola krooni alla – mistõttu meie ülikoolilinn Tartu ehk Dorpat tänaseni kasutab oma linnalipuna Poola lippu –, rajasid Poola jesuiidid Tartusse Tõlkeinstituudi eesti kirjakeele laiemaks levitamiseks. Kas oskame seda õigesti hinnata kui sammu, millel on lisaks sümboolsele tähendusele ka praktilise eeskuju väärtus tänasele Euroopa Liidule? Või teine näide: nii Eesti kui Poola olid sunnitud relvaga käes kaitsma oma enesemääramisõigust totalitaarse režiimi vastu, mis seda igale rahvale antud püha õigust ei tunnustanud. Kas pole jällegi sümboolne, et 4. juunil 1919 ühinesid meie rinded Jekabpilsi – Jakobstadti läheduses, ning Eesti esimese ratsarügemendi ja Poola 16. ulaanirügemendi sõdurid ulatasid teineteisele käe?

Härra President, mu daamid ja härrad, vaevalt võisid Molotov ja Ribbentrop 23. augusti õhtul 1939 aimata, et nende allkirjad Euroopa jagamise kavale annavad vastupidise tulemuse; et see kuritegelik pakt on nende lõpu algus; et ta annab tõuke totalitaarsete riikide lagunemiseks ja demokraatliku Euroopa ühinemiseks. Tõsi, nii poolakad kui eestlased on pidanud demokraatia ja sõltumatuse taastamise eest maksma kõrgemat hinda kui enamik Euroopa rahvaid. Siinkohal on sobiv meenutada, et paktile rajati teed sel viisil, et nii eestlased kui poolakad kuulutati endises nõukogude impeeriumis ''vaenulikeks rahvusteks'', mis tähendas massilisi arreteerimisi ja mahalaskmisi: selles tapatöös lasti maha 79 % arvele võetud poolakatest, ja mahalastud eestlaste protsent oli sellest kõrgem. Ja Katõn on eestlasele sõna, millele ta sama hingetõmbega lisab nimed Norilsk ja Vorkuta, Kolõma ja Magadan. On kahju, kui meie läänepartneritele need kohanimed ei seostu mitte Auschwitziga, vaid uute turgudega.

Professor Uluots, keda ennist osundasin, ei võinud seda teada. Teadnuks ta seda, oleks ta rõõmu tundnud, et Poolast on saanud Põhja-Atlandi Organisatsiooni liige; et nii Eesti kui Poola on Euroopa Liidu kandidaatriigid; et Eesti teeb kõik endast sõltuva NATOsse astumiseks. Ning ennekõike oleks mu eelkäijat rõõmustanud teade, et nii Venemaa kui Saksamaa on selja pööranud totalitarismile ja Saksamaast on saanud Euroopa Liidu stabiilsuse ja julgeoleku keskne tegur.

Härra President, meile mõlemale on osaks saanud õnn olla Euroopa uuestisünni tunnistajaks. Demokraatlik Euroopa on tagasi tulnud Läänemere idakallastele. Möödunud aastal Poolat külastades ütlesin, et asume samal poliitilisel meridiaanil. See asetab meile mõlemale kohustuse vaadata tulevikku, kaugele üle meie ametivolituste lõpu, et vastata küsimusele: mis on meie õigused ja kohustused laieneva Euroopa ja meie vahetute naabrite suhtes?

Meie ühiseks sooviks on näha endast ida pool edukat ja demokraatlikku Ida-Euroopat. Meie liitumine Euroopa Liidu ja NATOga peab omandama niisuguse sisu ja vormi, mis peab toetama Venemaa, Valgevene ja Ukraina demokratiseerimispüüdeid ja järelikult toetuma meie kogemustele majandus- ja kultuurisuhete süvendamisel Ida-Euroopaga. Eesti ja Poola kogemus on osa Euroopa Liidu idapoliitikast.

Teiseks. Läänemeri on meie elu telg. See on aluseks Soome Vabariigi presidendi Martti Ahtisaari sõnastatud Euroopa Liidu põhjadimensioonile, milles kõigil Kesk-Euroopa riikidel on oma osa täita. Mul on hea meel kinnitada, et Eesti on suutnud hoida oma majandus- ja kultuurisuhteid iseäranis Peterburi piirkonnaga väljaspool poliitilisi tõmbetuuli.

Kolmandaks. Me mõlemad oleme huvitatud sellest, et Euroopa Liidu laienemine ei aeglustuks sündmuste tõttu Balkani poolsaarel. Seda tuleb ikka ja uuesti korrata. Ajalugu areneb praegu kiiremini kui poliitika ja poliitika omakorda muutub kiiremini kui Euroopa institutsioonid. Euroopa laienemise hoog ja tahe ilmutavad raugemise märke. On hakatud ühekülgselt esiplaanile nihutama laienemise kulutusi, mis on enamasti üle hinnatud, ning alahindama laienemisest tulenevat kasu, mis ajalises perspektiivis kulutusi mitmekordselt üles kaalub. Ma ei muretse Eesti pärast, kes on ennast üsna edukalt läbi närinud Euroopa Liidu kaheksakümne tuhande lehekülje paksusest standardite ja reeglite pudrumäest, mis iseenesest ei ole just kõige veenvam vaba turumajanduse visiitkaart. Ma kõnelen ennemini sellest, et Euroopa Liidu laienemisstrateegia vajab moderniseerimist. Laienemise liikumapanevaks jõuks on ennekõike poliitilised, strateegilised ja moraalsed kaalutlused, ning seda tuleb meil ka selgel ja kõlaval häälel öelda. Eesti-taolise väikeriigi kõige suurem väärtus, tema missioon ja roll Euroopas ja maailmas ongi vahest selles, et ta ütleb seda, mida mõtleb. Eesti ei taha olla enfant terrible. Eesti tahab olla Eesti. Ja Poola Poola.

Härra president,
proua Kwaśniewska,

tahan Teid oma rahva nimel tänada selle eest, et austasite eile õhtul oma juuresolekuga meie ühisele katsumusterohkele minevikule pühendatud jumalateenistust, ja võin Teile ja Poola rahvale kinnitada, et meie sõprus, koostöö ja ühine tulevik on vääramatu.

Eesti tervitab Poolat!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele