Härra Rektor,
austatud professorid,
auväärsed audoktorid,
lugupeetavad doktorid ja magistrid,
daamid ja härrad!

Äsja promoveeritud audoktorite nimel tänan Lapi ülikooli meile osutatud au eest. Meie ühine tänu kuulub Lapimaa Heategevale Emale, Alma Materile, ülikoolile, kes on meie õlgadele asetanud aukoorma ja sellega meid oma liikmeteks tunnistanud. Meie tänu on võrdselt kirgas nii neil, kes on teaduse suurt katedraali ehitanud sirkli ja vinkliga, kui ka neil, kes on akadeemilisest perest lahus ja isepäi kõndinud ja seda suursugust hoonet ehitanud intuitiivsel moel, kunsti ja kirjasõna, usu ja muusika kaudu. Ma ei näe siin olulist vahet. Kui seda vahet siiski eritleda, ei ole ta suurem aju vasaku ja parema poolkera erinevusest. Ja kui me tänasel suurel päeval tõuseksime piisavalt kõrgele ja suudaksime emmata inimese tegevusega kõige kaugemaid sinisesse sirutuvaid silmapiire, näeksime kõikide asjade algust: näeksime, et teadus ja kunst on ennast teineteise najal püsti ajanud ja kõrvuti sammuma hakanud. See sündis siis, kui Elul, keda me alles tagantjärele hakkasime nimetama Inimeseks, tekkis vajadus tükeldada aega ja ruumi, et neid mälus kaasas kanda ja efektiivsemalt kasutada. Need, kes sellega toime tulid, kõnelevad täna meie kaudu. Need, kes sellega toime ei tulnud, vaikivad. Ometi peaksime õppima mõistma ka nende vaikimist, sest selles on hoiatus. Kes õpetaks meile õppimist? Kes õpetaks õpetajat?

See ongi meie aja keskne küsimus. Ma olen sündinud hansalinnas ja mulle on meie kombed lähedased: õpipoiss, sell, rännuaastad ja meistripaberid. "Wem Gott will die rechte Gunst erweisen, den schickt er in die weite Welt," ütleb Kesk-Euroopa rahvalaul, - Jumal saadab rändama inimese, kellele ta tahab oma tõelist armu osutada. Olen minagi rännanud ja maha istunud. Kord juhtus see eskimopaadis morsaküttimisel, ja mees käskis: "Istu parem sinna!" Pärast mõistsin, et ta jättis ütlemata "... kui tahad ellu jääda," sest need sõnad olid ülearused. Teist korda pandi mind istuma Princetownis kenal rohelisel murul sõnadega: "Seda tooli armastas professor Einstein." Mitte kunagi varem ega hiljem ei ole ma kuulnud kedagi, kes oleks Albert Einsteini nimetanud professoriks, hetkeks tajusin tema juuresviibimist ja need kaks mahaistumist on jäänud minu jaoks võrdselt tähtsaks, - kui lubate nii isiklikku pihtimist, - neid ühendab üks sillakaar. Oleme Eestis palju mõelnud selle üle, kuidas kiirendada õppimist ja järele jõuda vabale maailmale. Võtsime oma auasjaks kõigi Eesti koolide ühendamise interneti maailmavõrku ja nimetasime seda kava pisut ameerikalikult "tiigrihüppeks". Üleeilsest lehest lugesingi, et väike Eesti on Kesk-Euroopas oma ühenduste poolest esikohal ja ette jõudnud mitmetest Lääne-Euroopa riikidest. Aga lubatagu küsida: kui kõik tiigrid hüppavad, kas tiiger hüppab? Inimene on alati igatsenud kristallkuuli, mida võiks taskusse pista. Vanasti mindi tõe järele Jeruusalemma või Mekasse, nüüd tuleb tõde ise kätte, aga inimesel ei ole kergem: oleme võitnud aega, aga samas kaotame aega valikukohustusele. Valik on tõepoolest meie käes. Niisiis oleme nagu muistsel basaaril vahetanud aja valikuvabaduse ehk demokraatia vastu, aga kas see on ka aus kaup? Kas me valime ikkagi ise või valib keegi meie eest ja me elame illusoorses vabaduses? Kes valib tekste, kes lõikab televisioonilinti, kes monteerib, kes lööb trummi? Kas liigume tagasi alguspunkti, kus trummirütm tükeldas aega ja ruumi? Kas šamaanitrumm on veel meie käes? Ja kui ta ei ole, kelle käes ta on?

Mu daamid ja härrad,

õppida on lihtne ja vahel koguni ohtlik. Õppida õppimist on seepärast lõppeva sajandi ja algava aastatuhande ülim käsk.

Täna meid audoktoriteks promoveerides olete võtnud vastutuse meie eest ja andnud meile diplomi, mis seab meile kohustusi. Ma tänan teid kõigi audoktorite nimel selle eest.

Kui see ei tundu liiga triviaalne, lõpetaksin sõnadega: Vivat, crescat, floreat, academia Lapponiensis!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele