Kallid lõpetajad,
lugupeetud rektorid,
lugupeetud minister!

Kui ma lõpetasin Tartu Ülikooli 1953. aastal - umbes sama kaunil päeval, aga mitte sama kaunil ajal - pidin ma enda käest küsima, kas mul on kõrgem haridus või mitte. Mul oli küll diplom, mis seda kinnitas, aga mul olid suured kahtlused. Sest kui ma tegin oma kokkuvõtteid sellest ilusast põlvest, mis on ennekõike noorusepõlv, esimeste või teiste armastuste põlv, pidin jõudma järeldusele, et ülikoolis kümne semestri kutsel olin 20% ajast veetnud marksismi-leninismi loengutel, mida, tõsi küll, ma külastasin ainult 45 minutit. Edasi 20% tühjalt poliitilise ökonoomia loengutel, kus seletati, et inimesele on omane ka ilma rahata järjest paremini ja rohkem tööd teha, 20% ajast läks sõjalisele õppusele, 15% ajast vene keelele. Kui ma nende kokkuvõtetega võtsin vastu diplomi, siis ei olnud ma põrmugi kindel, kas need sõnad, mida diplom sisaldas, andsid mulle kõrgema hariduse või mitte. See kahtlus on võibolla parim, mida ma Stalini surma-aastal 1953 Tartu Ülikoolist kaasa tõin, ja see kahtlus püsis minus kuni 1986. aastani, kui üks teine ülikool ühes teises riigis mind oma audoktoriks tegi. Ja üsna hiljuti, mõni nädal tagasi, kordus sama lugu ühes teises ülikoolis. Mis ma sellega öelda tahan? Ma tahan öelda, et on olemas formaalne haridus. Meie hulgas liiguvad ikka veel uhkelt ringi mehed, kes on lõpetanud Nõukogude Liidu relvajõudude ehitusvägede kõrgemate poliittöötajate kooli Tallinnas ja väidavad, et politrukkidena on neil kõrgem haridus. Absurdsus, mis ei mahu enam Eesti Vabariiki aastal 1999. Kuid meie hulgas on noori, kes on andnud oma aastad ausalt ja truult õpingutele. Praegu seisavad siin nendest väljavalitustest väike osa, kelle kätte me usaldame Eestimaa. Me usaldame Eestimaa kindlalt teie kätte, mu kallid noored. Tingimusel, et te teate, et teil lasub kohustus teha Eestimaa endanäoliseks, oma unistuste taoliseks, oma vanemate, oma vanavanemate, meie väga pika ajaloo unistuse taoliseks. Kogu Eesti ajaloo ainus mõte on olnud Eesti riik, kus Eesti rahval oleks hea elada. Teile on selleks kaasa antud teadmisi. Nüüd on minu kohus öelda, et suhtuge nendesse teadmistesse niisama skeptiliselt nagu suhtusin mina aastal 1953. Ärge olge kunagi kindlad oma diplomile, sest diplom ei ole mitte midagi muud kui kilomeetripost, kui penikoormapost. Nagu märkasite, jätsin ütlemata verstapost. See ei kuulu enam meie mõõtsüsteemi.

Ülikool on alles algus. Ma võiksin natuke militaarsemalt teie poolde pöörduda ja öelda, et igaühel teist on paunas kui mitte marssalikepp, siis doktorimõõk. Ja igaühel teist on peas doktorikübar. Kui te oma võimalustesse suhtute nõudlikult ja enda käest küsite, mis on mul õppimata? Mida pean ka kolmekümne, ka neljakümne, ka viiekümne, isegi kuuekümne aastaselt veel juurde õppima, siis olete valinud õige ülikooli ja õige tee. Teadmised on ennekõike alati kahtlused, kas tänased teadmised ka homme paika peavad. Täna olete esimesest kilomeetripostist mööda läinud. Kiirendage oma kõnnakut. Tehke südamed lahti. Vaadake, kui kiiresti maailm muutub. Teie peate selles maailmas veel kiiremini muutuma. Viis inimesel muutuda veelgi enam inimeseks on pidev õppimine. Kui olete kasvõi vaksa võrra eespool maailmast, siis on teil roolipinn tugevasti pihus. Siis saate oma kodumaad ja iseenda saatust juhtida ega maailmal ennast juhtida. Aga ma ei taha sellega öelda, et peaksite maailmale vastu tüürima. Maailm vormib teid ja teie vormite maailma. Ma oleksin õnnelik, kui teie näpujäljed jääksid peale. Ja selleks, mu kallid lõpetajad, soovin teile selles kuumas päikeses lühidalt, aga väga südamlikult - palju õnne ja palju tööd!

Lugupeetud rektorid, lugupeetud minister,

ma tänan teid. Soovin teile õnne! See põlvkond on parim, mida olete loonud. Olete andnud oma kogemused, nii hästi nagu nad teis on settinud, edasi. Eestimaa on nüüd nende kätes. Hoidke seda, mu armsad noored!

Aitäh ja palju õnne!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele