Mu kallid noored sõbrad ja ka mu natuke vanemad noored kolleegid!

Püüan praegu mõistatada, mis teie südametes toimub. Ma tean, mida tähendab lahkuda koolist. Seista tänase piiritu avaruse ees, tunda vabanemise võimsat tunnet, tunda rõõmu. See on ühtlasi aeg, kus tuleb hetkegi kaotamata teha uusi valikuid, kui nad juba tehtud ei ole. Need valikud on teie teha. Ma ei hakka teid õpetama. Tahaksin teid ainult natuke julgustada.

Teil kõigil on omad sõbrad, koolivennad-kooliõed, klassijuhatajad, vanemad, vennad-õed ja kindlasti on palju soovitajaid, kes ütlevad, et praegu on kasulik minna õppima näiteks õigusteadust või majandusteadust. Minge muidugi. Selle järele on suur nõudmine ja päris kindlasti ei jää ilma oma heast töökohast. Aga on üks teine viis eneses selgusele jõuda. Selles teises viisis on midagi, mis äsjase Rapla ansambli lauluviisiga kokku kõlab. Kuulake, kuhu poole teie süda ja teie anne teid juhib.

See ei ole tingimata just kõige praktilisem suund. Näiteks õpetajad saavad praegu vähe palka. Ja võibolla ongi nii, et vähesed on soovitanud teile õpetajaks hakata. On veel teisi alasid, kus palk ei ole suur. Praegu tuleb teil mõista üht asja - et te ei teeks järeldusi kogu oma tuleviku suhtes tänase ilusa hetke, tänase ilusa päikesepaiste ajel. Mõelge selle peale, et Eesti on alles kujunemisjärgus. Eestil on vaja kõiki oskusi ja oskus on kõige viljakam siis, kui ta kasvab välja teie südamest. Meil on vaja insenere, meil on vaja keevitajaid, meil on vaja täheteadlasi. Meil on vaja neid, kes Jaan Einasto tööd edasi viivad. Väike Eestimaa, kellest vähesed midagi teavad, muutuks tuntuks. Iga riik on maailmale alati midagi juurde toonud.

Ajal, kui teid ei olnud veel sündinudki, sattus mulle kätte Ungari kirjaniku raamat pealkirjaga "Marta". Seda lugedes sattusin lausele: "Miks ma nii hilja sündisin? Ma ei saa isegi kuulsa Eesti astronoomi Öpikuga tuttavaks!" See oli kirjutatud kaugel Ungaris ja raamat ei olnud kirjutatud astronoomi poolt.

Mis ma tahan selle jutuga öelda? Ma tahan kõigepealt öelda, et ma võtan osa teie suurest rõõmust. See on suur vabanemise tunne. See on päev, kus algab uute valikute tegemine. Ma tean, pärast keskkooli kõigil inimestel tunne, et nad teavad maailmast kõike. Seevastu kui ma ülikooli lõpetasin, teadsin ma, et ma maailmast mitte midagi ei tea. Hoidke seda tunnet, et te praegu teate maailmast kõike. Kuulake, mida ütlevad teile vanemad ja, teie sõbrad, kuid otsustage ikka ja ainult omaenda südame järgi. Siis saadab õnn teid läbi aastakümnete.

Palju õnne teile kõigile ja aitäh, et te Kadriorgu tulite!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele