Kallid külalised,

Otsisin kaua aega sõna, millega teie poole pöörduda, ja otsin seda sõna ka täna ja homme. Kui olin esimest kord New Yorgis, ostis sõber mulle hinnaalandusega pileti, mille peale oli trükitud senior citizen. Senior citizen tähendab eesti keeles ''vanem kodanik''. Olen sageli mõelnud sellele, miks me ise ei viitsi otsida emakeelseid sõnu, mis oleksid täpsemad kui ''vanur''. Võtke lahti eesti sõnastikud ja te näete, et -ur lõpuliste sõnade üldine tähendus on kahjuks negatiivne, ühe või paari erandiga, ''sõdur'' nende hulgas. Niisiis pöördun täna teie poole lihtsalt kui oma kaaskodanike poole, kellest mõned on minust nooremad ja mõned minust vanemad. Ise olen ma 70 aastane.

Mul on hea meel teid Kadriorus näha, kohe pärast jaanipäeva ja pärast seda, kui ma täna öösel kella kolme ja nelja vahel tagasi jõudsin Riiast. Me surusime kätt lahkuval presidendil Guntis Ulmanisel, kes kõneles sellest, et on palju mõtelnud, kuidas ta hakkab edasi tegutsema. See oli ka tema mõte, et poliitilist kogemust, mis on Balti riikides kogunenud, tuleks hoida. Ta tahab oma mõtte teoks teha. Ta tahab luua seltsi või ühenduse, kuhu kuuluksid - eestikeelse sõna puudumisel kasutan jälle ingliskeelset sõna - senior statesmen, - "vanemad riigimehed". Hüva, Guntis Ulmanis on meist kõigist palju noorem. Aga Leedu president Valdas Adamkus on minuvanune ja mul oli hea meel, et ta toetas seda ettepanekut. Kogemustel, mis on omandatud, on väärtus ja seda väärtust tuleb hoida.

See minu pikaks läinud sissejuhatus olgu selgituseks põhjusele, miks Eesti Vabariik teid vajab. Ta vajab teid sellepärast, et Eesti elukogemus elab ennekõike teis. Elab nendes aastates, mis teil on seljataha jäänud. Elab nendes teie unistustes ja lootustes, millele olete truuks jäänud ka siis, kui võõrvõimu käsi kägistas meid kõrist ja püüdis suhu panna võõraid keeli ja võõraid meeli. See on määratu suur väärtus - see teie kogemus. Mis lühidalt kokku võttes on truudus Eestile.

Minul, kui uskuda Eesti ajalehti, on alust tänulik ja õnnelik olla kahel põhjusel. Teie olete valinud mind Eakate aasta patrooniks. Aga kui ma Eesti koole ja kõrgkoole külastan, tundub mulle, et saan niisama hästi läbi ka selle põlvkonnaga, kelle nimel meie ja meie isad-emad on pidanud kannatama ja oma elust liialt vara lahkuma. Sild kõige nooremate ja kõige vanemate põlvkondade vahel ongi ehk meie poliitilises ja sotsiaalses elus kõige olulisem. Igal juhul on see sild Eestis palju olulisem kui Rootsis või Saksamaal või mis tahes muus riigis. Just selle tõttu, et oleme oma vabariiki taastades ju samaaegselt silla ehitajad. Üks sillakaar toetub nendele mälestustele ja kogemustele, mis pärinevad aastaist 1938-1939 - ja ma hoidun nimetamast aastat 1940 - ning teine kaar toetub teisele kaldale, kus tegutsevad noored. Kuid jõgi, mis lahutab meie põlvkondi, ei tohi lahutada meie kogemusi. Selleks sillakaareks üle jõe olemegi meie kõik üheskoos.

Võiksin rääkida, missugune on Eesti Vabariigi poliitika vanurite suhtes - kuid seda räägib minust üksikasjalikumalt mees, kes mulle järgneb: kantsler härra Danilov. Mina tahaksin hoopis teie käest küsida: missugune on vanurite poliitika Eesti Vabariigi suhtes? Sest see, et oleme küpses eas, või ka vanas eas, hallipäised või nagu mõni meie hulgast hoopis kulupea, ei tähenda ometi, et meil poleks oma poliitikat Eesti Vabariigi suhtes. Kui see nii oleks, pudeneks Eesti laiali. Keel iseenesest juba on see kõikidele aegadele vastu pannud sild, mis on kõiki põlvkondi liitnud. Aga peale keele on ju nii palju muid väärtusi. Need väärtused liiguvad ühelt kaldalt teisele ainult siis, kui teie olete aktiivsed, kui te mõistate, et teil lasub kohustus omaenda poliitikat Eesti Vabariigi suhtes kujundada. Kui te mõistate, et ainult teie kaudu saab noorus teada sellest, et siin Eestis on olnud ka niisugune Eesti, kus ei ole olnud vihkamist, kus on valitsenud ausus, kus on valitsenud üksmeel. Mis ei tähenda mõistagi mitte mingisugust muinasjutulist imeaega, sest olid ka mured. Ning ennekõike raske töö, aga ka määratu uhkus omaenda töö üle. See ongi võib-olla see kõige olulisem, mida võiksime kokku võtta. See on nagu taskulambi patarei üks poolus, mis teie kaudu, teie sõnade kaudu, teie eeskuju kaudu vajab sädeme sünniks või lambi läitmiseks kontakti teise poolusega, mis on meie põlvkonnast erinev. Aga mis tahab täpselt samuti näha enda ümber koosmeelset, naeratavat ja tööd rügavat euroopalikku Eesti riiki. Ühendagem need kaks sillakaart, ja Eestil on ilus tee tulevikku!

Aitäh!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele