Mida Eesti toodab?


Lugupeetud Hansapanga president,
daamid ja härrad!

tahan rääkida sellest, mida Eesti toodab. Kui vaadata meie sisemajanduse kogutoodangu ülesehitust, tundub, et tegemist on igati küpse majandusega: põllumajandus annab sisemajanduse kogutoodangust 5 protsenti, tööstus 26 protsenti, teenindussfäär üle 20 protsendi ning logistika ja telekommunikatsioonid peaaegu 12 protsenti. See mulje on paraku petlik. Kaasaegsete majandusharude suur osakaal on eelkõige tööstuse nõrkuse peegeldus. Eesti kodumaine tootmine on haletsusväärses olukorras. Seda tõika on varjanud ja varjab veel mõnda aega edukas välisinvesteeringute kaasamine. Ilma välisinvestoriteta oleks pilt hoopis teine. Välisinvestorite arvele läheb üks kolmandik uutest töökohtadest ning üle poole ekspordist. Meie enda esimese laine ettevõtjad on seevastu peaaegu täies koosseisus häbelikult ja vaikselt areenilt lahkunud.

Eesti ülesehitamise esimene ring on täis saamas. Meie esimese ringi ärimeestel puudub kindel arusaam, kuidas teine ring välja näeb. Transiit, allhanked ja koostetöö ei ole häbiasi, kui majandus ennast alles otsib, kui ta end otsib, nagu riik otsib oma kohta selles maailmas. Kuid see aeg hakkab ümber saama. Pelgalt neile toetudes ei ole Eestil loota kvalitatiivset edasiminekut. Tuletan teile meelde raamatut ''Alice imedemaal'': peame vähemalt jooksma, et paigal püsida, et püsida riigina. Erksamad ärimehed ja ühiskonnategelased on seda tunnetanud ja asunud otsima imerohtu, mis lahendaks meie mured ühe hoobiga. Eestimaa mitmetes nurkades küpseb grandioosseid plaane, millele oodatakse riigilt miljonilisi toetusi. Naljakas küll ja ennekõike piinlik, aga te olete seadnud mind olukorda, kus riigipea peab ärimeestele meelde tuletama peaaegu piibellikku tõde: tuleb luua tooteid, mis rahuldavad inimeste vajadusi, ning neid ka müüa.

Vaatame seda asja lähemalt lihtsate näidete najal.

Meie siseturg on liialt väike, et ära toita kriitilist massi omamaiseid ettevõtteid. Eesti peab paratamatult orienteeruma ekspordile. Meie vahetu eesmärk on võita kindel koht kaheksakümne miljoni tarbija südames, kes ümbritsevad Läänemerd, Euroopa kõige dünaamilisemat piirkonda. Pikemas perspektiivis on meie eksportturud ilmselt küpsed turud Euroopas, Ameerika Ühendriikides. Ma ei rääkinud ilmaasjata just tarbija südame võitmisest: ostuotsuse tegemisel on emotsionaalsetel, võib-olla isegi irratsionaalsetel vajadustel oma roll. Teatud piirides eelistab tarbija kodumaist toodangut, sest see rahuldab tema isamaalikke vajadusi. Teatud piirides ja muidugi võrdse kvaliteedi puhul. Ärge alahinnake inimese salapärast psüühikat. Te tunnete seda kirjanikust kehvemini. Aga mõelge kasvõi nendele sadadele tuhandetele, keda spordivõistlus või eurolaul on aheldanud televiisorite külge. See ei ole ju ometi uudishimu. See on midagi muud, mida ma siinkohal ei hakka lähemalt seletama. Hiljutisel nõupidamisel Madelaine Albrightiga kõneles Leedu välisminister peamiselt ''Žalgirise'' võidust. See võib tunduda naljakas ja see ongi naljakas, aga niisugune on kord juba inimene ja niisugune on ka see turg, mis inimeses endas püsib ja inimese tegusid valitseb. Ja turg ei ole naljakas. Omamaine kaubamärk ja oma tootja rahuldab tarbija vajadust turvalisuse järele. Selles on äratundmise rõõmu. Laiemalt võttes rahuldab toode ise tarbija vajadusi kas meeldivamal või ebamugavamal moel. Ja lõpuks rahuldab atraktiivne pakend vajadust esteetika järele. Soodsat hinda soovitakse küpsetel turgudel - räägin Euroopast ja Ameerikast - alles viimases järjekorras.

Mulle võidakse muidugi vastu väita, et Eesti ei suuda lähemal ajal rahuldada eurooplaste ja ameeriklaste patriotismitunnet. Ma tahaksin siia vahele kiiluda suure küsimärgi. Mis asi on Euroopa? See ei ole väike poolsaar gloobusel. Euroopa on inglaste Magna Charta ja prantslaste Inimõiguste Deklaratsioon, mis oma kõige kirkamal viisil puhkesid õitsele Jeffersoni ja Washingtoni käe all iseseisvunud Ühendriikides ja seejärel iseseisvunud Kanadas ja iseseisvunud Austraalias ja iseseisvunud Uus-Meremaal. Järgmine sajand ja aastatuhat vaatab geograafilisest juhusest mööda ja annab hoopis suurema kaalu põhimõtetele. Kõik need maailmaosad on - vähemasti parema nime puudumisel - Euroopa. Ja tunnustades nende majandushuvide muutuvaid suundi nähkem veelgi enam põhimõtete, elulaadi ja väärtushinnangute ühtsust. Niisiis, Euroopa patriotism ei ole mitte Robinson Crusoe aegne Reede hirm tundmatu maailma ees, mis laiub sealpool kitsaid piire ja silmapiiri, vaid rahulik teadmine, et Euroopa paisub. Ja selle rahulikult paisuva Euroopa taustal peab Eesti niisama rahulikult tajuma, et ainus tee, mis meid eesmärgile viib, on mõistliku hinnaga isuäratavas pakendis mõnus toode ehk lühidalt kvaliteet. Riigi kõrge maine ning kaubamärkide kõrge väärtus toetavad teineteist. Made in Germany, made in Sweden, made in Finland on kaubamärk, mille sarnast vajame ka meie. Mäletan sõjaeelsest ajast - mitte Tallinnast, vaid Pariisi ja Berliini tänavatelt -, et made in Estonia ei olnud seal tundmatu. Euroopa Liidu liikmestaatus ning jätkuv kõrgel tasemel toodete juurutamine ületavad ka igasugused patriotismibarjäärid.

Olen järjekindlalt küsinud, mis on Eesti Nokia. Mitme kuu möödudes on see küsimus viimaks jõudnud ka populaarsete väljaannete lehekülgedele. See on saanud osaks eesti folkloorist. Kirjanikuna tunnen ma muidugi rõõmu sellest, kui minu looming elab ja kujundab hõbevalget mõtteviisi. Mõnevõrra ootamatu on siiski paljude Eesti ja seejuures prominentsete tegelaste järeldus, et president otsib ühteainsat toodet, nagu Pipi Pikksukk otsis spunki. Eesti president ei pea otsima Eesti Nokiat. Ma otsin seda teie eest. Laiskade eest. Eesti ettevõtjad peavad igaüks ise otsima, ja otsima vähemalt kuut Nokiat aastas.

Kõlaks kenasti, kui Eesti tooted oleksid tehnoloogia viimane sõna. Aga ma ei seisa siin selleks, et muinasjutte rääkida. Algul on ilmselt soodsam keskenduda sellele, mida me saame teha kulutamata miljardeid tehnoloogilisele võidujooksule tööstushiiglastega. Nokia telefonid ei ole soomlastele esimene ülemaailmne müügiartikkel. Alvar Aalto disainid on hinnatud üle kuuekümne aasta. Fiskarsi käärid olid tuntuim Soome toode kakskümmend aastat tagasi ja ma mäletan: Soome läks Hongkongiga sõtta, kui seal hakati Fiskarsit järele tegema. Kogu maailm, kaasa arvatud meie ise, kasutab soome sauna, kuigi soome saun on ka eesti saun ja sürjakomi saun ja jakuudi saun. Soomlased oskasid selle tarbija nõudmistele kohandada, sisse pakkida ja hästi müüa. See on lahutamatu osa kaubamärgist made in Finland. Lähtepunkt selliseks eduks on inimese asetamine tootearenduse keskpunkti, orienteerumine tarbijale. Need omadused on Eesti toodangul tihti puudu. Eesti juhid peavad tegelemist oma töövõtjate ja tarbijatega tihti tootmise ebameeldivaks kõrvalnähuks. Tänapäeva juhtimine keerleb tegelikult just inimese ümber.
Inimene on innovatsiooni võti. Olen kasutanud Nokia näidet tähelepanu juhtimiseks sellele, mida Eesti ei tooda - ja see on maailmatasemel tööjõud. Mitte keegi ei korraldanud Soomes Nokia mobiiltelefoni loomise kampaaniat. Nokia sündis, sest sõjajärgne Soome, näljane, sõjast laastatud ja vaene riik pimedate tänavate ja kütmata ruumidega, võttis kätte ja hakkas kõigepealt pihta põllu väetamisest. Niipea, kui sõjalised reparatsioonid endisele Nõukogude Liidule olid tasutud, saatis Soome esimese rühma noori Ameerika Ühendriikidesse õppima. See oli tol ajal ennekuulmatu, siis sõideti Ameerikasse veel laevadega ning Ameerika oli kauge ja tundmatu planeet. Kuid Soome oli pelga projektijuhtimise asemel keskendunud strateegiliste ressursside arendamisele: - Ameerikast saadud laenu kasutati niinimetatud ASLA-stipendiumide finantseerimiseks. Selle skeemi kasutegurit ei ole võimalik täna reaalsete arvudega väljendada - kasutegur on selleks ilmselt liiga suur. Korralikule haridusele antav laen on igal juhul kindel investeering, sest laenajad jõuavad reeglina positsioonile, kus laenu kustutamine ei kujuta enesest probleemi. Soome tänane edu on tulnud sihipärasest investeerimisest inimkapitali: ASLA poisid ja tüdrukud ongi tänased ministrid, pangajuhid ja Brüsseli kõrgeimad ametnikud, kes oma hämmastava pädevusega on isegi Brüsseli umbsetesse struktuuridesse toonud asjalikkust ja ka imestust, et Euroopa peab väikselt Soomelt õppima.

Et eristada kujutlusvõimeta projektijuhtimist ja strateegilist arendustegevust, naaseksin jällegi Nokia juurde. Ericsson, Motorola, Siemens, Philips ja mitmed Aasia firmad toodavad samuti telefone. Miks on meie põhjanaabrite firma neist kõigist edukam? Võib ju olla, et Nokia toode on tehnoloogiliselt teistest natuke ees, kuid hoopis enam on niisuguseid näiteid, kus tehniliselt parem lahendus on jäänud kaotajate hulka. Betamax oli VHS süsteemist tehniliselt üle ning Microsofti tarkvara oli Apple'iga võrreldes lausa küündimatu. Ometi on Betamax kasutusel ainult telestuudios ning Apple'il on fännid, samal ajal kui Microsoftil on kliendid. Nokia edu alus ei ole tehnoloogiline ega ajaline edumaa. Jorma Ollila ja tema meeskond on osanud tunnetada, mida inimesed tõeliselt vajavad. Inimesed ei taha mitte lihtsalt aparaati, mis kõnet edastab. Inimesed tahavad aparaati, mida on lihtne käsitseda, mugav käes hoida ning ilus vaadata. Jorma Ollila ja tema meeskond on hiilgavad ärimehed. Ka Bill Gates on esmajoones hiilgav ärimees ja alles teises järjekorras kehv programmeerija.

Tahtmata jahutada meie tehnofiilide kasinat entusiasmi, pean tingimata viitama viimasel ajal ilmnenud tendentsile: teenus ja mitte selle kasutamise vahend on äriidee süda. Mobiiltelefone ja kompuutreid antakse järjest enam tasuta, lootuses, et nende kaudu müüdavad teenused raha toovad. Väga hästi läheb firmadel, kes oskavad olemasolevatesse kanalitesse rohkem informatsiooni mahutada. Inimese püsivate vajaduste rahuldamine on viimase aja edukamate äriideede sisu. Äriliste läbikukkumiste taga on üha enam oskamatus seada inimene keskpunkti nii arendusprotsessis kui ka suhtlemises kliendiga. Lihtsamalt öeldes: meil valitseb heade ärimeeste ja juhtide puudus.

Suurem osa tööst Eesti majanduse ülesehitamise teises, praeguses ringis, Eesti toodangu maailma viimisel, tuleb ära teha ettevõtjatel, teil, kes te siin saalis istute. Ka riik peab tegema võimetekohase panuse. Peame optimeerima riigiaparaadi, peame vähendama riigi sekkumist kodaniku ja välisinvestori majandustegevusse. Tuleb saavutada muutus riigiametnike mentaliteedis. Ametniku eksistentsi õigustus peab olema see, mida ta suudab maksumaksja heaks teha. Formaalsused peavad jääma tagaplaanile sisulise tegevuse kõrval.

Eestil tuleb ka edaspidi vähendada riigi osalust äris. Eetiliselt on ühildamatud seaduseandja ja turuosalise rollid. Praktikas tähendab nende ühildamine riigile soodustingimuste loomist konkurentide arvel, mis viib vältimatult hinna tõusule ja kvaliteedi langusele. Riik, nagu me teame, ei ole hea ärijuht. Erafirmad saadavad teile arve koju, riigiasutused sunnivad teid raiskama tööaega või kasinat vaba aega, et tasuda gaasi- või elektriarvet. Me teeme õigesti, müües erakätesse kõik, mida me riigi juhtimiseks ei vaja. Paraku jõudsime alles tänavu niikaugele, et erasektoris töötab rohkem inimesi kui riigiettevõtetes.

Eesti riigi roll tähtsustub, kui mõtleme juba praegu majanduse teise ringi lõppemisele. Olukorras, kus Eestis juba eksisteerib läänelik ettevõtluskultuur ja korralik turundus, peame kolmandas ringis püsimajäämiseks olema suutelised looma lisaväärtust eelkõige intellektuaalse omandi vallas. Eesti ettevõtted peavad välja tulema uudsete teadusmahukate toodetega. Selleks on vaja, et kolm edukuse koostisosa - teadussuutlikkus, ettevõtlikkus ja raha - leiaksid üksteist. Paraku on Eestis puudus kõigist kolmest.

Eesti teadlased on olukorras, kus nad peavad uuringute jätkamiseks pidevalt tõestama oma uurimissuuna rakenduslikkust, hankima patente, otsima raha. Eesti teadlase toodangu hulka kuulub viimasel ajal ka üks granditaotlus kahe nädala kohta. Lisaks sellele valitseb ülikoolikeskne suund, kus teadlased peavad läbi lööma ka pedagoogidena. Arvestades kehva sissetulekut, saab selgeks, miks noored lahkuvad teadusest ärisse ja viimasel ajal ka riigiametisse. Tulemuseks on kesised teadussaavutused ja kaduv järelkasv. Selline olukord ei sütita ei ettevõtlikke inimesi ega potentsiaalseid rahastajaid. Eesti ei ole osanud kasu lõigata ühestki viimase aja tehnoloogiasuundumusest. Meile on jäänud vaid väike unikaalsete süsteemide nurgake, mis elab meie teadlaste käsitöö odavusest. Mida teha, et me ei jääks samal moel maha ka bio- ja geenitehnoloogia valdkonnas?

Kuigi lahendus võib mõnedele radikaalne tunduda, on ta ometi igivana. Tema nimi on tööjaotus. Möödunud suvel kutsusin külla Massachusetts Institute of Technology (MIT) presidendi d'Arbelofi. Viisin ta Küberneetika Instituuti, mille sarnaseid ta oli näinud kümneid, ja Saaremaale, mida ta ei olnud näinud ja elus kusagil mujal ei näe. Temast sai Eesti fänn. Lahkumisel ütles ta nii: ''Te oskate kõike peale ühe: uue tehnoloogia loomisele kulub enamasti pool aastat kuni aasta, uue turu loomisele kulub kolm kuni viis aastat. Te peate õppima turgu looma. Et inimesed vaataksid teile järele, kui te mööda tänavat või läbi konverentsisaali kõnnite. Teil tuleb turgu õppida ja iseennast.'' Seda ütles MITi president d'Arbeloff.

Tal on õigus.

California Silicon Valleys tegeleb teadlane ainult uurimisega. Labori omanik, kellele kuulub laboris loodud intellektuaalne omand, uurib avastuse rakendusvõimalusi ning otsib rahastajaid. Tihti luuakse iga rakenduse jaoks eraldi firma, luuakse riskikapitalifondid, kes otsustavad projekti eluvõimelisuse üle ning finantseerivad seda. Kordan veelkord: teadlane uurib, ettevõtjad rakendavad, pangad rahastavad. Riigi otsest toetust Silicon Valleys ja Silicon Fenis ei tunta. Oma rahaga riskimine tagab projektide hindamise kõrge taseme. Kasumit toodab vaid ligi 10 protsenti ettevõtmistest, kuid nad katavad rahastajate kaotused kuhjaga teiste projektide arvel. Sarnase edukordaja juures sünniks Eestis igal aastal pool tosinat vägagi tululikku ettevõtet ainuüksi Eesti Innovatsioonifondi rahastatud projektidest.

Eesti erinevus Californiast ja Cambridge'ist on see, et meie teadlaste saavutused ei sütita ettevõtjaid ja ettevõtjad omakorda ei tundu usaldusväärsed pankadele. Sellise olukorra muutmisel ongi riigil suur roll, ja ainult siin. Siin saab riik tegutseda kolmes suunas: julgustada ettevõtjaid, arendada teadust ning olla algetapil katalüsaatoriks. Ettevõtlikkuse soodustamisel näen lisaks eelpool mainitule veel kasutamata võimalusi eraisiku tulumaksu vähendamisel. Rootsi kogemus näitab, et üsnagi madal ettevõtte maksukoormus ei suuda kompenseerida eraisiku kõrge maksukoormuse negatiivset efekti, mis pärsib ettevõtlikkust ning viib ajude äravoolule. Naaseme jällegi minu ettekande läbiva teema juurde - inimesed on meie tähtsaim strateegiline ressurss ning seda ressurssi tuleb arendada.

Riik peab kogutud maksud investeerima maksumaksjatesse. Kulutused haridusele ja teadusele peaksid oma osakaalu eelarves kolmekordistama. Sealjuures ei tohi lähtuda rakenduslikkuse pseudokriteeriumist. Oleks 1975. aastal teadusbürokraadile näidatud mobiiltelefoni ning öeldud, et aastaks 2000 on igal täisealisel eurooplasel selline, ei oleks ametnik selle eest pennigi andnud. Samal ajal on Malaisia ametnike tehnoloogiapargiks loodud ''Multimedia Super Corridor'' muutumas 25 miljardi dollariseks investeerimisvaremeks. Tooted, mis on meie igapäevase tehnoloogia nurgakiviks, on sündinud eelkõige ilma otsese rakendusliku eesmärgita. Internet, praegu maailma dünaamilisim ja vahest isegi suurim äri on teadusuuringute kõrvalprodukt, praak, kui tahate. Tema algus oli täiesti kasumitaotluseta ARPANET, mille kaudu Ameerika Ühendriikide ülikoolid informatsiooni vahetasid.

Huvitavalt iseloomustab teaduse ja rakenduse vahekorda Nobeli majanduspreemia: seda antakse järjekindlalt välja tööde eest, mis on umbes kakskümmend aastat vanad. See tähendab, et tööd, mis kahekümne aasta pärast teadust kujundavad, on praegu täiesti tunnustuseta. Teadus, mida - enamasti küll põhjuseta - väga praktiliseks peetakse, ei ole võimeline ära tundma praktilist rakendust. Meenutan akadeemik Artsichovski sõnu: me ei tea kunagi ette, missugusel oksal viljub edu kuldne õun. Teadus ja rakendus on, nagu d'Arbeloffki ütles, kaks erinevat maailma, mis vajavad erinevaid inimesi ja erinevat annet, karaktereid, lähenemist. Nende kahe maailma lõikepunktiks sobivad teaduspargid. Ma ei tunne teadusparkide efektiivsust, ma tean, et nad on Eestis olemas, kuid nende tegevus on ebaefektiivne, sest nende pakutav teenus ei ole piisaval tasemel. Seda suurelt osalt inimloomuse vähese tundmise tõttu.

Esitagem enesele küsimus: miks kasvab ühe spetsialisti tootlikkus mitmekordseks, kui ta liigub Tallinnast 80 kilomeetrit põhja poole, Helsingisse? Miks on Ameerika Ühendriikide niigi küps majandus võimeline kasvama üle 4 protsendi aastas? Sellepärast, et seal ei taheta kasvatada uut inimest, vaid rakendatakse olemasolevat inimloomust efektiivselt. Inimene vajab esmajoones turvatunnet, vabadust, kindlust tuleviku suhtes. Turvatunnet ja vaba tegutsemist soodustavad eelkõige materiaalne kindlustatus ja turvaline keskkond. Tunnustuse universaalseim mõõt aga on jällegi palk või tulu.

Heitkem meiegi viimaks ometi kommunismiehitajate moraalikoodeks üle parda ja tunnistagem, et Gordon Gekko tuntud ütlus filmist ''Wall Street'' väljendab inimese olemust paremini kui Karl Marxi kogutud teosed. Gordon Gekko ütles: ''In this world, greed is good''. Kui me ei julge ja ei taha maksta väärilist palka tipptasemel spetsialistidele nagu juristid, patendiasjatundjad, turundus-professionaalid, on teaduspargid määratud hääbumisele. Teaduspark ilma maailmatasemel infrastruktuurita ei ole võimeline võistlema maailma tehnoloogiakeskustega.

Kogemused on näidanud, et riigi suutlikkus adekvaatsete materiaalsete ergutusmehhanismide loomisel on piiratud. Riik võib küll tehnoloogiakeskustele aluse panna, kuid keskmises ja pikas perspektiivis peavad need tegutsema eramajanduslikel alustel. Kinnitan veelkord, et Eesti riik peab kujundama keskkonna, kus inimene võib ja tahab saada väärilist tasu oma töö eest, kus tal on meeldiv ja turvaline elada. Kuid riik ei saa inimeste eest olla ettevõtlik. Eesti riik toetab teadust, Eesti riik toetab haridust, kuid Eesti riik ei tegele äriga. Pall, mu daamid ja härrad, on teie väravas, ettevõtjate väravas, ning ma loodan, et te suudate Eesti palli sealt väravast välja tuua.

Daamid ja härrad,

mul oli väga meeldiv kuulda, et siinolijad on toetanud Vabariigi Presidendi Kultuurirahastut. Räägin Teile ühe loo.

Kui olin ülikooli lõpetamas, öeldi mulle, et Nõukogude Eestis ma ajaloolasena kunagi tööd ei saa. Asusin tööle teatri ''Vanemuine'' dramaturgina. Dramaturgi ülesannete hulka kuulus ka kavalehtede trükkimise korraldamine. Sel ajal trükiti need Kastani tänavas''Noor-Eesti'' trükikojas. Sel ajal, millest lugu, ei olnud selle nimi enam ''Noor-Eesti'', vaid ''Pioneer''. Siiski töötas seal veel üks sümpaatne trükitööline sõjaeelsest ajast, kes kinkis mulle kord ''Eesti ajaloo'' kolm köidet. ''Eesti ajaloo'' andis välja kirjastus Eesti Kirjanike Kooperatiiv ja paljud selle kirjastuse raamatud trükiti ''Noor-Eesti'' trükikojas. Nii ka ''Eesti ajalugu''. Kuid ''Eesti ajalugu'' ei jõutud lõpuni välja anda. 1940. aastal, kui kolmandast köitest oli ilmunud vaid paar vihikut, väljaandmine katkestati ja raamat keelati ära.

Trükitööline, kes mulle ''Eesti ajaloo'' kinkis, oli seda ise ladunud, trükkinud ja köitnud. Kõik kolm köidet, mis ta mulle kinkis, olid ühepaksused. Imestasin, kuidas see võimalik on. Ta naeris, et tehku ma kolmas köide lahti. Pool sellest olid vaid valged lehed. Ta ütles, et sellel kohal, kus algasid valged lehed, tulid venelased sisse ja ajalugu lõppes. Ja lisas, et tema enam ei jõua, kuid kui mina jõuan, kirjutagu mina need lehed täis.

Sel kevadel on see raamat mul korduvalt käes olnud. Rääkisin professor Sulev Vahtrega, kes õppis ülikoolis minust üks kursus eespool, et Eesti ajalugu tuleks lõpuks valmis kirjutada. Professor Vahtre võttis tuld. Koos oma õpilastega on ta alustanud puuduolevate köidete koostamist. Tahan väga loota, et aastal 2000, mis on eesti raamatu juubeli aasta, saame 1940. aastal läbi lõigatud ajalooraamatu järjekordse köite valmis.

Tänan Teid selle eest, et toetades kultuurirahastut, panete tugeva aluse Eesti ajalooteaduse toetamisele, Eesti ajaloo edasikirjutamisele. Loodan, et ''Eesti ajaloo'' neljandat köidet saate tuleval aastal käes hoida ja sellele järgnevad ka viies ja kuues.

Mu daamid ja härrad ja kõik mu presidendid - tänan teid südamest!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele