Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Emadepäevaks 9. mail 1999
09.05.1999

Emaarmastus on Eesti kodu


Armsad Eesti emad,
kallid lapsed ja isad "Estonia" saalis, ja kogu Eestis, ja üle maailma!

Seitsmendat korda pöördun Teie poole emadepäeval ja siit kõnetoolist teen seda veel kaks korda. Tahan teile kõigile kasvõi väikese killu õnne südamesse tuua, aga kuidas? Ma kardan ennast korrata. Tänasel päikesepaistelisel ilusal hommikul tundus, et kõik on juba öeldud: et otsin uusi sõnu mõtetele, mis on vanad, juba tüütavaks muutunud.

Ja siis ma mõtlesin oma vanematele. Oma ema-isa peale, kes on ammu surnud ja kellelt ma ometi iga päev nõu küsin. Oma vanaemadele-vanaisadele, kellest kahte ma ei ole näinudki, - mu ema kasvas üles vaeslapsena ja veetis oma suved vaeslaste kodus, kuid lõpetas ometi kooli ja veel enamgi. Mäletan siiamaani, kui õnnelik ta oli, kui ta kolmekümne kuue aastaselt tõi koju prantsuse keele õpetaja diplomi. Ta võttis selle koguni Siberisse kaasa, aga Siberis diplomit vaja ei läinud ja sinna see diplom jäigi.

Kõik hea, mis meis on, tuleb vanematelt. Kõik halb tuleb mujalt. Kuid tulevik tuleb ainult laste kaudu. Kui tahame, et tulevik oleks tänasest päevast parem, peame ise olema paremad. Kasvõi kriipsu võrra, aga paremad kui eile või tunamullu.

Mul on südame peal kolm muret, mida me suudame muuta rõõmudeks. Kuid ainult siis, kui see mure muutub igaühe mureks ja puudutab iga Eesti Vabariigi kodanikku, iga Riigikogu saadikut, igat kogudust, kirikut ja omavalitsust, igat ajalehte, televisioonikava ja raadiosaadet.

Esiteks, mure noore pere pärast.

Üksteist aastat tagasi kultuurinõukogu aegadel ma küsisin teie kõigi käest: kas oleme jäänud, et jääda? Kultuurinõukogu esimees Ignar Fjuk avaldas raamatu loomeliitude ühispleenumist, mille tagakaanel võime lugeda: küsimusele, kas meie rahvas jääb püsima, vastad Sina täna, siin ja kohe. Raamatu tagakaas andis ka mitmeid soovitusi: graafik Herald Eelma soovitas luua vabatahtlikest annetustest eesti pere fond. Filmimees Heino Pars arvas, et ajalehtedele ja ajakirjadele tuleks kehtestada väike hinnalisa ning Eesti Post, mida siis ju veel ei olnudki, võiks müügile lasta toetusmargi, mille tuludest kujuneks ülemaailmne noore pere sihtkapital. Ma räägin ju ikka kaunis kaugest ajast, aastast 1988. Ma ei salga, need ja muud soovitused kõlavad täna veidi naiivselt, kuid probleem on ometi jäänud.

Probleem on süvenenud. Mitte ainult Eestis. Arengumaade sotsiaalsed raskused on jõudnud rikaste riikide tagahoovidesse. Eesti ei ole muidugi arengumaa, aga ta ei ole ka rikas maa. Miks siis on noorte perede ja eriti noorte endi saatus meil nii põletavaks küsimuseks muutunud? Vastus on ilmne: Eesti lähiminevik on olnud raskem kui Euroopa rahvastel. Mõelgem ometi, kui palju meie kaasmaalastest on pidanud läbi käima vanglatest ning koonduslaagritest ja ei ole õige, et koonduslaager karastas. Koonduslaager lagastas. Ta muutis inimese nõrgaks, sest inimeselt rööviti võimalus toetuda kodule. Jaan Kaplinski osutas üheteistkümne aasta eest, et meie inimene on haige. "Seda näitab ... " - ma tsiteerin praegu Kaplinskit - "... meie inimene ise kui mõõteriist. Kuritegevus, enesetapud, (...) narkomaania kasv, vägivald. See kõik (...), see on ju põgenemine. Mille eest? Põgenemine elust, mida ei tajuta inimväärsena." (Tsitaadi lõpp). Mõistkem, et meil on inimesi, kellele vabanemise tund saabus saatuslikult hilja ja kes oma vabadusega ei osanud midagi peale hakata. Nende tänased tänavale jäetud lapsed ongi meie mineviku kõige suuremad ohvrid. Ja samas ka piduriks noorele perele, kes näeb ennekõike eesti ühiskonna saamatust, nimelt saamatust, mitte ükskõiksust perepoliitika kujundamisel. Mõelge kasvõi saamatule hüüdlausele "ei ole olemas tasuta lõunaid"! See õige ja ometi täiesti napakas teravmeelsus jätab varju väga lihtsa kohustuse: igal lapsel peab olema Eestis kõht täis! Sellele teemale pühendatud konverentside sümpoosiumide ja nõupidamiste kuludest saaksid lapsed söönuks! Mõelgem igaüks omaette, mida võime ise teha; kuulakem kirikut, kes ütleb: "Laske lastel minu juurde tulla." Ärgem unustagem, et tänavalaste arv on tühiselt väike ja meie jõud käib juba praegu nende õnnetusest üle. See ei ole isegi mitte eesmärk. See on tasumata võlg; see on algus, et hakata eesmärgi poole liikuma.

Mis siis on eesmärk?

Eesmärk on mõistagi ema. Sest ema ongi elu ja kodu kandja. Kodu kujundab lapse tuleviku. Kodu määrab, kas laps on rõõmus või morn; töökas või laisk; uudishimulik või maailmapime; ennastusaldav või teisi süüdistav. Kas ta kasvab kodanikuks või nahavedajaks. Kool suudab üksnes külvata teadmisi, aga peenar kobestatakse kodus. Esimene õpetaja on alati Ema. Kuid kes suudaks õpetada õpetajat? Kes ütleks emale-isale, et kui nad lähevad last ristima, siis Kalevi nimi kreeka igrekiga lõpus paneb paarikümne aasta pärast lapse häbenema oma vanemaid? Kes ütleks: ärge tehke oma lapsi eluks ajaks õnnetuks nimedega, mis on laenatud seebiooperitest või seltskonnaajakirjadest? Ega laps sellest paremini ujuma hakka, kui ta nimi on Johnny Weissmüller! Seda õpetust me saame jagada ainult avaliku arvamuse toel, ja siin ma loodan abi saada eesti ajakirjanduselt, televisioonilt ja raadiolt. Vabaduse aega on meil olnud omajagu. Nüüd oleks vaja vaadata, kas oleme seda arukalt kasutanud. Kui lehest või televisioonist leiame rohkem vägivalda kui tänavalt, ei ole see enam see ajakirjandus, mida omal ajal on kujundanud Jannsen ja Jakobson, Harald Tammer ja Juhan Peegel.

Niisiis - ja see on mu teine sõnum - küürigem Emadepäeval oma hinge puhtaks ja küürigem algaval kodukaunistamisaastal seebi ja harjaga Eesti puhtaks. Sümboolselt ja ka tegudega. Maikuu teine pühapäev langeb Eesti kliimas aega, mis on parim kuuskede ja kaskede istutamiseks. See võib olla sümbol ja see võib olla tegu. Ma tahan siit kõnetoolist tänada Emadepäeva patrooni, Eesti Meestelaulu Seltsi, kes omal algatusel tuli Viimsi Uus-Meremaale mulle talgutele appi puid istutama. Kunagine nõukogude keelutsoon piirivalve betoonpunkritega peab aiaks muutuma. Eriti tahan tänada Võrumaa noori, kes istutasid sinna tuulisele rannale Võrumaa salu. Ja seda me teemegi käesoleval kodukaunistamisaastal üle kogu Eestimaa: me läheme emadele appi ja küürime oma isamaa puhtaks minevikusaastast. Kokkuvõtteid teeme järgmise kooliaasta teise veerandi alguses. Olgu kodukaunistamisaasta meie ühine lillekimp Eesti emale, kes on meie keelt ja meelt läbi viiekümneaastase orjaöö kandnud ja kelle armastuse me ei saa kunagi tasuda temale, kuid saame alati tasuda järeltulevale põlvkonnale, meie lastele.

Ja sellisel kombel võtke kaasa mu kolmas Emadepäeva sõnum, mis lükkab kummuli kõik turuseadused, ja istutage mu sõnum oma koduaia mulda. See kõlab nii: rõõmu ei saa osta, rõõmu saab ainult ise teha. Armastust ei saa osta. Armastus kas elab inimeses või siis elab inimene väljaspool armastust.

Ma soovin õnne tänasel Emadepäeval saja aastaseks saanud Maria Kondratjevile ja tahan teile öelda, kallid eesti emad, et armastan teid kõiki!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud