Euroopa Liidu laienemise väljakutse


Daamid ja härrad,
austatud härra esimees.

Enne kui meie Estonian Airi lennuk Kopenhaagenis maandus, tegi ta laia kaare kauni Öresundi silla kohal, mis aasta pärast hakkab ühendama põhjamaid ülejäänud Euroopaga. See on ilus sümbol ja sobib sümboliseerima ka Läänemere Arengu Foorumit: turg loob uusi nõudmisi, nõudmiste kohtumine omakorda avab uusi turge. Sild, nagu ma ütlesin, oli ilus. Võiksime lisada, et nõudmised loovad kõrvalproduktina ka esteetikat ja kunsti, teiste sõnadega tihedamat interaktsiooni ja paremat üksteisemõistmist, mida võib olla raske kirjeldada, kuid mis omakorda lähendab riike ja võib toota julgeolekut.

Sillad on minu meelest tõesti tänase foorumi sümboliks. Ka ses mõttes, et see foorum on kokku toonud poliitikud ja ettevõtjad. Eestlasena pean seda eriliseks saavutuseks. Nagu te teate, võttis Eesti kohe pärast iseseisvuse taastamist omaks vabaturu ideoloogia. Kõik järgnevad valitsused on sellele truuks jäänud ja tänaseks on see vorminud Eesti kaks esmase tähtsusega välispoliitilist eesmärki: ühinemine Euroopa Liiduga ja NATO liikmestaatuse omandamine. Loomulikult on need ka meiega sama saatust jaganud Läti ja Leedu prioriteedid. Kasutan juhust, et veidi laiendatud vormis korrata dr. Brzezinski eilset avaldust: Leedu on mõnevõrra ette jõudnud NATO-poliitikas, Eesti edukalt alustanud liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga ning Läti on olnud edukas mõlemal rindel.

Minu kõne pealkiri peaks olema "Euroopa Liidu laienemise väljakutse."

On see tõesti väljakutse.

Ja kui nii, siis kellele?

Arvan, et laienemise raskusi arutades lähtume nagu mingist Marshalli plaani aegsest filosoofiast: kui samast kausist tahab süüa viieteistkümne asemel kakskümmend sööjat, siis jääb igaühe kõht lihtsalt kolmandiku võrra tühjemaks.

Lubage mul tulla tagasi sillasümboli juurde. Laienemine ei lähe praegustele liikmesriikidele üldse palju maksma. Laienemist tuleb korraldada ettevaatlikult nii idas kui läänes, kuid seda saab korraldada viisil, mis toob puhaskasu kõigile asjaosalistele.

See pole esimene kord, kus niisugust arvamust on avaldatud. Euroopa Komisjon
avaldas sama seisukoha oma Agenda 2000-s, mis ilmus 1997. aastal. Eurokomisjon rõhutas, et ELi laienemine - vaatamata sellega seotud kaheldamatutele raskustele - kujuneb rahanduslikult elujõuliseks ettevõtmiseks, mille saab läbi viia, ilma et oleks vaja liikmesriikide eelarvepanuseid suurendada.
Seda seisukohta kinnitati märtsis ELi Berliini tippkohtumisel. Muidugi on tõsi, et liikmekspürgivad riigid on ikka veel vaesemad kui keskmine ELi riik, kuid majandusasjatundjad rõhutavad sageli, et oluline on vaadata pigem majanduse struktuuri ja jõudlust kui arvulisi näitajaid. Eestist rääkides võin vaid öelda, et meie arvud, meie majanduse koguprodukt, on viiekümneaastase nõukogude okupatsiooni ja tsentraliseeritud plaanimajanduse tulemus. Meie majanduse praegune struktuur ja selle suutlikkus viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul näitavad, milleks me võimelised oleme. Sama kehtib enamuse postsovetlike - mulle ei meeldi kasutada sõna "sotsialistlik", sest sellest võib põhjusega solvuda mõni sotsialist meie seas - enamuse postsovetlike Kesk-Euroopa majanduste kohta. Kõik need arvud üheskoos annavad pildi, mis ühelt poolt näitab märgatavat erinevust liikmekandidaatide ja praeguste ELi liikmesmaade majanduse kogutoodangu vahel, aga teiselt poolt toob ilmsiks nähtuse, mida saab vaadelda võrdluses ELi liikmesriikidega. See nähtus on lähenemine. Niisamuti nagu ELi riikide valuutakursid üksteisele lähenevad, on ühtlustumas ka ELi liikmete ja liikmekandidaatide majanduse kogutoodangud ja majandusstruktuurid. Sellele aitavad kaasa mitmed laienemisega kaasnevad majanduslikud eelised. Nimetan vaid mõnda:

Laienemine laiendab ka ELi siseturgu, tuues kaasa üle saja miljoni uue tarbija, kelle sissetulekud on kasvamas. Majanduskasv Kesk-Euroopa riikides - pärast nende liitumist ELiga - saab oodatavasti olema 4-7 protsenti aastas;
laienemine toetab Kesk-Euroopa vastliberaliseerunud turumajandusi, avades kauba ja teenuste turge ida ja lääne, põhja ja lõuna vahel;
tihenev kaubavahetus ergutab majanduse ja seetõttu ka tööhõive kasvu kogu Euroopas.

See ei ole sugugi täielik nimekiri laienemise kasudest. On ka hulk mittemajanduslikke soodustusi, nagu laienev koostöö õigus- ja sisepoliitilistes küsimustes, paranev keskkonnakaitse - ning viimasena, kuid kindlasti mitte kõige tähsusetumana - ELiga liitumisest tingitult suurenenud julgeoleku- ja stabiilsustunne Kesk-Euroopas.

Daamid ja härrad,

mõned teist võivad nüüd mulle otsa vaadata ja öelda, et ma maalin tulevikust tõepoolest väga roosilise pildi. Kas siis laienemisega seoses mingeid raskusi ei tulegi? Kas uute liikmesriikide ühinemine Euroopa Liiduga ei ole lõppude lõpuks ikkagi keeruline protsess, mis nõuab kõigilt osalistelt märgatavaid ohvreid? Ja ma vastan teie küsimusele, korrates, et muidugi on see protsess raske. Ma ei väitnud, et see nii ei ole. Kuid see on toimetuldav ja toob endaga kaasa tulu, mis kaalub üles kulutused - kulutused, millest suurema osa kannavad uued liitujad ise.

Lõppude lõpuks oleme ju meie need, kes peavad kohanema ELi omandatud teadmiste ja kogemustega kõiges, alates reovee puhastamisest ja lõpetades karjapidamisega. ELi abist hoolimata peavad kandidaatmaad siiski kandma suurema osa rahanduslikust koormast - ja nii ongi õige.

Muidugi kaasneb ELi laienemisega teatav toetusfondide ülekandmine läänest itta. Ees seisab ka nihe tööhõives - ma ei usu, et oleks mõtet seda eitada, kuigi see nihe saab ilmselt olema võrdlemisi väike. Tööpuudus Eestis ja enamuses teistes oodatavalt lähemal ajal liituvates riikides on kogu kümnendi jooksul püsinud madal ja seal lihtsalt pole kuigi palju vabu töökäsi. Töömahukas tootmine nihkub teatud määral Kesk-Euroopa madalama sissetulekuga maadesse. Kuid vastutasuks toob suurenenud ostujõud Kesk-Euroopas kaasa tulusate töökohtade loomise ELi praegustes liikmesriikides. Tööhõive nihe kujuneb pigem kvalitatiivseks kui kvantitatiivseks. Täiuslik näide sellest on Eesti ja Soome suhe: Soome rõivatootjad on toonud märgatava osa oma tootmisest Eestisse, mis on põhjustanud Soomes mõnede töökohtade kadumise. Aga - see on see suur Aga - eestlased jällegi on saanud ostujõulisteks Nokia klientideks, luues omakorda kõrgtehnoloogia-alaseid töökohti Soomes.

Lühidalt: laienemine tõesti maksab midagi, see maksab logistikas. See hind on vastuvõetav ning seotud käegakatsutavate kasudega. Puhastuluks on kasu kõigile asjaosalistele.

Daamid ja härrad,

olles rääkinud ELi liitumisega sageli seostatavaist negatiivseist eeldustest, lubage mul nüüd pöörduda tuleviku ja nende väljavaadete poole, mida Kesk-Euroopa riikide, näiteks Eesti, integreerimine Euroopale avab. Keskendun kolmele punktile:

Laienemine kui katalüsaator ELi institutsioonide ja poliitika reformimiseks;
Kandidaatriikide roll;
Ja lõpuks esitan teile oma visiooni sellest, kuhu Euroopa edasi võib suunduda.

Esiteks laienemisest kui reformide katalüsaatorist.

Kuigi oleks raske selgelt ühendada laienemise väljavaadet ja Liidus käimasolevaid reformiprotsesse, usun, et nõustute ikkagi, et teatav vastastikune suhe on siin olemas. Kui kuuele riigile moodustatud ja nüüdseks viitteist liiget mahutav EL vajas reformi isegi ilma mingi välise surveta Kesk-Euroopast, aitab eesseisev ittalaienemine kahtlemata inimeste mõtteid keskendada. Väljavaade viie või kümne või isegi viieteistkümne uue liikme ühinemisele ELiga on mõjunud katalüsaatorina suhteliselt kiirele arengule, mida oleme viimastel aastatel Liidu sees täheldanud.

Lõppude lõpuks asutati EL ju 50 aastat tagasi täiesti teistsugustes tingimustes, maailmas, mis kogu oma ebakindlusest hoolimata oli ikkagi väga kindel. Lääs oli Lääs ja Ida Ida, ja iial ei pidanud kohtuma nemad, kui Kiplingi parafraseerida. See kindel maailm kestis nelikümmend aastat - siis varises Berliini müür. Äkitselt seisis seal Ida ja nõudis sisselaskmist. See oli väljakutse ja Euroopa Ühenduse maad tõusid selle kõrgusele. See nõudis nobedust ja poliitilist peenetundelisust ning eelkõige uutmoodi tegusust uute probleemide lahendamisel. Seda otsusekindlust peegeldab Kopenhaageni tippkohtumise dokument aastast 1993, laps, mis vähemalt osaliselt kuulub mu heale sõbrale Uffe Ellemann-Jensenile ja mis avas ametlikult tee laienemisele. Isegi Maastrichti ja Amsterdami lepingud ulatuvad tagasi - kuigi kaudsemalt - survele, mille tekitas eelseisva laienemise ootus.

Nagu me kõik teame, vajas Euroopa Ühendus reformi juba enne Berliini müüri langemistki. Paljudele oli selge, et liikmesriikidel lihtsalt puuduvad ressursid senise finantseerimispoliitika lõpmatuks jätkamiseks. Kui Rootsi, Soome ja Austria ELi astusid, saadi aru, et 15 liikmesriigiga Liit peab reformima struktuure ja töömeetodeid, mis kord loodi kuueliikmelisele Ühendusele. Kuid vahetu väljavaade kümne uue liikme ühinemisele Liiduga on kahtlemata mõjunud katalüsaatorina. Kui kuue liikme jaoks rajatud struktuurid võisid mõnede lihtsate, kuigi mitte alati elegantsete muudatustega ikkagi töötada ka 15 liikme korral, siis kindlasti ei sobi nad enam 25 või enama liikmega Liidule.

Laienemisprotsess keskendas mõtteid, aga mis on toimunud tulevaste liikmete endiga? See toob mu minu teise punkti juurde.

Eesti on häälekalt toetanud muudatusi ELi otsusteprotsessis ning vajadust Liitu tugevdada. See on arvamus, mida jagab enamus, kui mitte kõik Kesk-Euroopa riikidest liikmekandidaadid. Meie endi lähiminevik veenab meid, et vaja on kiiresti edasi minna poliitilise liiduga, mis tugevdab Euroopa tegutsemisvõimet ikka veel väga ebakindlas maailmas. Kesk-Euroopa riikide ajalugu annab meile maailmast teise perspektiivi kui see, mis on kujunenud NATO kaitse all veedetud 50 aastaga. Me ei usu "ajaloo lõppu", sest oleme näinud ajalugu endi ümber sündimas. Meie, samuti nagu Kosovo rahvas, oleme Euroopa ajalugu. Euroopa ei ole lõpetatud projekt ega saa seda ka kunagi olema. Tähtis on, et seda pidevalt laiendataks ja parandataks. Kesk-Euroopa on oma õnnetuseks aegade jooksul paljude armeede tallermaaks olnud. Oleme kogenud ka etnilist puhastust ulatuses, mis läänes on tundmatu. Eesti jaoks on pildid Kosovost jubedalt sarnased meie endi mitte väga kauge minevikuga, kus naisi ja lapsi loomavagunites Siberisse saadeti ning mehi piinati ja maha lasti. Ja see pole - kahjuks - mitte ainult Eesti kogemus. Sama kogemust jagas - teataval määral - ka vastselt iseseisvunud Venemaa.

Sellepärast olen ma veendunud, et Kesk-Euroopal on ELi praegustele liikmetele palju pakkuda. Me usume. Me usume vabadusse. Me usume õiglusse. Eelkõige usume me, et kõik on võimalik. Me toome selle idealismi, selle veendumuse Euroopa Liitu kaasa.

Daamid ja härrad,

ma olen jõudnud oma viimase punktini: kuhu meie - kuhu Euroopa siit edasi läheb - kuhu tema ja meie minna saame.

Euroopa Liit on juba praegu maailma tähtsaim kaubandusblokk. Uued liikmed lisavad sellele veelgi kaalu. Uute liikmete tulek tõotab ühtlasi ELi konkurentsivõime suurenemist palgastruktuuri mitmekesistumise ning idas sündinud uue ettevõtlikkuse vaimu Liitu kaasatoomise teel. Tihtikorratud hädaldus on muidugi, et Euroopa võib küll olla majandushiiglane, aga poliitiliselt ja sõjaliselt on ta kääbus. Et Euroopa ei suuda oma kaalu üles kaaluda.

Usutavasti me kõik nõustume, et asjad arenevad. Kosovo kriisi lahendamisel on Euroopa tähelepanuväärselt osalenud ja kuigi on võib-olla veel palju teha, enne kui Euroopast USAle võrdne partner saab, näen ma tugevat liikumist selles suunas. Hiljutine WEU ministrite kohtumine Bremenis on vaid üks näide sellest. Ja siin annab taas ELi laienemine uue võimaluse: kõik kandidaatriigid tahavad nende struktuuride rajamisel osaleda. Ülalpool ma juba kirjeldasin mõningaid põhjusi. On kindel, et kohe esimeste uute Kesk-Euroopa riikide liitumisel näeme liidumeelsete meeleolude olulist tugevnemist Euroopa Liidu Nõukogus. Me püüdsime üksi tegutseda ja ei saanud hakkama. Nüüd tahame tegutseda üheskoos.

Kokkuvõtteks lubage mul algusse tagasi minna. Euroopa Liidu laienemisprotsess on võimalus. See ei ole kulukas koorem, vaid Euroopa Liidu võimalus end uuendada ja julgelt uue aastatuhande väljakutsetele vastu astuda. Ma ei rääkinud vajadusest avalikkust laienemisarutellu kaasa haarata. See oleks minu meelest iseenesestmõistetava kordamine.

Kuid ma kutsun teid kõiki üles suunama tähelepanu laienemise positiivsetele külgedele. Pole mitte ainult vale, vaid tõeliselt ohtlik panna vajalikke majanduslikke ja strukturaalseid muudatusi laienemise süüks või väita, et laienemine toob kaasa massilisi kulutusi, sest see pole nii. Selline retoorika tugevdab - alusetult - laienemisvastaseid meeleolusid. Euroopa Liidu laienemine on võimalus Euroopa jaoks, meie kõigi jaoks nii idas kui läänes. See on midagi iseenesest kasulikku, hoolimata ja ühtlasi ka tingitult teistest probleemidest - nagu Kosovo - mis samuti meie sise- ja välispoliitilisse päevakorda kuuluvad. Meie ühine kohus on sellest võimalusest kinni haarata, et Euroopat taaselustada. Teha tast kindlam ja parem paik meie kõigi jaoks.

Ja lubage mul siit poodiumilt teile kinnitada: kui Taani eesistuja-aeg
31. detsembril 2002. aastal lõpeb, on Eesti valmis Euroopa Liidu täisliikme kohustusi vastu võtma.

Tänan teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele