Mu daamid ja härrad,

mul on meeldiv seista Soome Vabariigi Presidendi Martti Ahtisaari kõrval selle konverentsi patroonina ja Teile kõigile oma sügavat lugupidamist avaldada.

Eesmärk, mille olete endale püstitanud, puudutab igaüht meist ka siis, kui me tervete inimestena seda endale tunnistada ei taha. Põhjus on lihtne. Minu seitsmekümneaastase elu kestel on inimese harjumuspärane elulaad tundmatuseni muutunud. Kahelt miljardilt on maailma elanikkond kasvanud ligi kuuele miljardile. Veelgi plahvatuslikumalt on kasvanud linnad maailma kõige vaesemates maades, mida me iseennast pettes nimetame peitesõnaga arengumaadeks. Me eemaldume järjest enam looduslikust keskkonnast, mis on inimest aastatuhandeid vorminud, ning astume tehiskeskkonda, mille positiivseid ja negatiivseid tagasimõjusid inimesele me tunneme puudulikult. Teadus inimese tervisest on edukalt tõrjunud haigusi, mis minu lapsepõlves olid letaalsed, kuid nende asemele on astunud uued tõved, mis sajandi algupoolel olid tundmatud. Tarbimisühiskonna ravimitööstus on asunud kujundama turgu, järelikult ka nõudlust uute ravimite järele, mis võib küünilisel kombel sünnitada ühiskondlikku nõudlust uute tõbede järele. Tervise edendamise kvaliteet ja efektiivsus jaotub maailmas ja enamikes riikides veelgi ebaühtlasemalt kui igapäevane leib ja joogivesi. Ma loodan siiralt, et te ei ole takerdunud detailküsimustesse, vaid mõistate vastutustundlikult, et tervise edendamisel on tänaseks kesksele kohale tõusnud moraali- ja eetikaküsimused, inimese püha õigus elule ja inimese motiveerimine lihtsate eluviiside hindamisele. Tervis on eelkõige iga inimese enda õigus ja kohustus, olgu ta terve või abivajaja.

Soovin konverentsil osalenutele avarat pilku meie aja probleemidele ja julgust tunnistada, et maailm ei ole parandamatu.


Lennart Meri

Kadriorus 19. mail 1999

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele