Härra linnapea,

Olin liigutatud, et kõnelesite peamiselt kultuurist. Oli ju Eesti enne Teist maailmasõda erinevate raamatupealkirjade arvu poolest per capita Euroopas esikohal. Oleme olnud sajandeid Euroopa eelpost põhjas. Ja meil on väga hea meel, et seda missiooni, mida Eesti rahvas 120 sajandi jooksul on täitnud, toetavad ka meie naabrid: soomlased põhjapool, rootslased läänes, meie Peterburi sõbrad idas ning kaks Baltimaad lõunas.

Meie rahva missioonist Põhjalas rääkides räägin ühtlasi ka Eesti ja Kreeka kokkupuudetest. 23 sajandit tagasi reisis Kreeka (maade)avastaja Pytheas Vahemerelt Läänemerele ja kirjeldas sealseid pikki suvepäevi ja lühikesi suveöid ning talve lühikesi päevi ja pikki öid. Nimetan seda ajaloolist traditsiooni vaid selleks, et meil oleks tugev alus Eesti Vabariigi ja Kreeka Vabariigi vaheliste suhete tuleviku jaoks. Ja mul on põhjust uskuda, et meie majanduslik, poliitiline ja iseäranis kultuurialane koostöö süveneb selle riigivisiidi kaudu ning meie ühise tuleviku kaudu EL liikmesriikidena.

Ent viivuks tagasi ajalukku: meie kohtumistel Kreeka presidendi, peaministri ja parlamendi esimehega otsustasime asutada Pythease medali nende Eesti ja Kreeka kodanike autasustamiseks, kel on eriteeneid Eesti ja Kreeka vahelise koostöö alal. Rääkisin teile Eesti vanast ajaloost, mis ei tunne migratsioone, vaid peamiselt sõdu. Need on meile jätnud palju traditsioone; ning tulles tagasi oma kunagise kirjanikuameti juurde, ütlen, et armastan väga raamatuid; mul on hea meel öelda, et eesti sõna ''raamat'' tuleneb kreeka misjonäride keelest 9. sajandil ja ta on otsene tuletus kreeka sõnast ''gramatos'', s.o Piibel.

Mul on hea meel näha, et koostöö meie kahe riigi vahel on pilvitu, näha, kui palju ühist on arutada Eesti ja Kreeka ärimeestel. Eriti hea meel oli mul eile, kui tulles austust avaldamast tundmatu sõduri haualt, kohtasin noort Eesti üliõpilast, kes siin õpib. Ja veel rohkem rõõmustasin, nähes veel palju rohkem selliseid üliõpilasi õhtusel vastuvõtul. Meil on 1632. a asutatud üks Euroopa kuulsamaid ülikoole, aga muidugi on tähtis seista n.ö kahe jalaga kultuuri sees, mida õpid. Jään lootma, et ühel päeval kohtan Kreeka üliõpilast oma koduülikoolis Tartus.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele