Härra esimees,

mu daamid ja härrad!

Vagun, millesse mind enne päikesetõusu 14. juunil 1941 suleti, oli kaubavagun. Selle mõlemasse otsa olid ehitatud kahekorruselised narid. Põrandasse raiutud augu kaudu ulatus vagunisse lehtrikujuline plekktoru: see oli väljakäik. Aknaluugid suurusega 45 korda 60 sentimeetrit olid vasakul küljel kinni kruvitud, kuid uksepoolses küljes avatud. Mõlemad luugid olid trellitatud. Sealt võis välja pista käe, kuid mitte pea. Seetõttu nägime ešeloni tema terves pikkuses alles siis, kui Venemaal vagunist lahkusime. Kui ma ema ja vennaga vagunisse ronisin, oli see juba naisi ja lapsi täis. Meile tehti ruumi alumisel pimedal naril. Vahel lubati mind üles akna juurde. Punaarmeelaste hõre ahelik seisis seljaga vagunite poole, püss jalal, tääk küljes. Õhtul tõsteti vagunisse ämbritäis vett. Punaarmeelased ei vastanud ühelegi küsimusele. Mõtlesin isa viimastele sõnadele: "Hoolitse ema ja venna eest, nüüd oled sa perekonna vanim mees." Seejärel meid lahutati. Olin kaheteistaastane. Üle Narva silla ja Eesti piiri sõitis ešelon alles neljandal päeval. Mõni minut hiljem jäi rong seisma, konvoimeeskond koos koertega hargnes pikka ahelikku ja alustas tulistamist. Keegi oli põgenema pääsenud. Mõni päev hiljem Vologda kaubajaamas sõitis kõrvalteel meiega samas suunas teine ešelon. Juhus tahtis, et teisel ešelonil olid avatud parempoolsed aknaluugid, ning mina juhtusin parajasti aknaalusel naril olema, ja kõrvalešeloni aknaalusel naril oli mu mängukaaslane Ülo Johanson, ja mõlemad rongid sõitsid mõnda aega paralleelselt ning me saime kõnelda. Me kohtusime uuesti alles pärast Teist maailmasõda. Tema ema ja isa ei tulnud Siberist tagasi. Ka teda nagu meid kõiki äratati tol ööl une pealt, võeti püssimeeste vahele, lubati kolmekümne minuti jooksul riideid pakkida parasjagu nii palju, kui suutsime käe otsas kanda, lahutati isadest ja vanematest vendadest ja veeti kahe kuni kuue tuhande kilomeetri kaugusele Sise-Venemaale füüsilisele tööle, mehed koonduslaagritesse, naised ja lapsed range valvega piirkondadesse, üks protsent Eesti rahvast.

Nagu näete, mu daamid ja härrad, on kommunismi lihtne kirjeldada, kuid raske määratleda ja veelgi raskem kiretult uurida. Alles kolme kuu eest sain teada, et ešelon, mis mind viiskümmend seitse aastat tagasi Venemaale viis, kandis numbrit 293; selle konvoimeeskonna number oli 153 OKV; ja konvoi ülem, kes kord päevas pidi Moskvasse telegrafeerima, kui kaugele ešelon on jõudnud, kui palju on surnuid, kui palju põgenemiskatsel maha lastud, oli leitnant nimega Dontšenko. Täna tean ma ka seda, et tal taskus oli täpne eeskiri, millele oli lisatud kurjakuulutav punkt "G." See oli lühike punkt: "laulmine keelatud." Ka see kuulub Euroopa ajalukku, ja seda järgmisel põhjusel. Katõni küüditatud Poola ohvitserid laulsid heade katoliiklastena vaimulikke laule, mis võisid demoraliseerivalt mõjuda Nõukogude rahvale. Aruanne poola ohvitseride lauludest läks Moskvasse, seda uuriti ja kaaluti, ja kui järg jõudis meie kätte, lisandus leitnant Dontšenko eeskirja punkt "G": laulmine keelatud.

Ütlesin peaaegu kogemata: kui järg jõudis meie kätte. Eesti ajalugu ei tea seda päeva, ei tunne dokumenti, mis määras ühe protsendi meie rahvast deporteerimisele. Kuid tänaseks ma tean, et Leedu Vabariigist küüditatavate isikute nimekiri kinnitati Nõukogude Liidu siseministri asetäitja poolt juba 17. jaanuaril 1940, niisiis ajal, kui Leedu Vabariik, nagu ka Läti ja Eesti Vabariik olid Nõukogude Liidu suveräänsed naaberriigid. Ma arvan, kuid ei suuda seda tõestada, et sarnased deporteerimiste nimekirjad olid koostatud ka teiste naaberriikide tarvis. Ma ei saa kiusatusele vastu panna ja osutan Nõukogude Liidu liitlase, Kolmanda Reichi "Special Search List“ile" (die Sonderfahnungsliste, GB), mis oli koostatud Suur-Britannia annekteerimise puhuks. Tõsi, see sisaldas kõigest 2300 nime, kuid selle eest kaalukat: Herbert George Wells, Virginia Woolf, Aldous Huxley, Rebecca West ja mõistagi Bertrand Russell.

Niisiis on kommunismi lihtne kirjeldada, kuid raske määratleda. Eesti inimkaotused esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal olid kolm korda suuremad kui kolme järgnenud natsistliku okupatsiooniaasta kestel. Niisugune võrdlus on iseenesest juba ohtlik kolmel põhjusel. Esiteks meelitab ta totalitaarseid süsteeme seadma pingeritta ja ühte eelistama teisele. Teiseks: kuna kommunism on natsionaalsotsialismist olnud edukam enda esitlemisel vasakpoolse maailmavaatena, tõukab ta kõiki rahvaid, kes on kommunismi omal nahal tunda saanud, äärmusparempoolse maailmavaate suunas. Ja kolmandaks: natsionaalsotsialismi kuritegude uurimisel on poole sajandi pikkune traditsioon. See on olnud viljakas traditsioon, kuna uurijad on pääsenud allikatele ligi. Kommunismi kuritegude uurija, vastupidi, on läbematult oodanud oma aega aastast 1917 alates, kuid ka täna on tema käsutuses vaid tühine osa allikatest. Selle all võib kannatada uurimiste kvaliteet, sest kiusatus kõigepealt postuleerida ilmseid järeldusi ja alles seejärel otsida järeldusi kinnitavaid allikaid on ohtlikult suur. Kommunismi kuritegude uurija jääb allikate kättesaadavuse poolest lootusetult alla natsionaalsotsialismi kuritegude uurijale peale muu ka selle tõttu, et pärast Kolmanda Reichi purustamist leidis natsionaalsotsialismi kuritegude uurimine paljude valitsuste ja akadeemiliste ringkondade moraalset ja finantsilist toetust, mida kommunismi kuritegude uurijad kahjuks leidnud ei ole.

Sellepärast on mul eriti hea meel, et “Kommunismi must raamat” on ilmunud nüüd ka rootsikeelsena. Kommunismi kuritegude uurimine vajab nii kvalifitseeritud uurijaid, juurdepääsu materjalidele, eelkõige aga veendumust kommunismi kuritegude uurimise vajadusest. Seda veendumust on alati ebapiisavalt. Kommunismi alt vabanenud riikides on uurimistöö ikka veel algusjärgus. Kuid mul on hea meel teile teatada, et peatselt ilmub see raamat ka eestikeelses tõlkes.

Robert Conquest on väitnud, et vaatamata kõigele, oli kommunism ikkagi parem kui natsism, sest selle ideaal oli ilusam. Eesti ja Balti riikide ajalookogemus ei nõustu selle väitega. Totalitaarsed režiimid kandsid küll erinevaid mundreid, kuid loomu poolest olid nad identsed kaksikud. Üks õppis teiselt, üks arenes teise najal. Sarnased olid repressiivaparaadid, natslik julgeolekupolitsei ja Nõukogude Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat arenesid teineteise kogemuse najal. Ei ole vahet, kas vaenlane oli “Untermensch” või kuulus vaenuliku rahvuse (vraždebnaja natsija) koosseisu. Ei ole vahet, kas riigi majandust suunas Riiklik Plaanikomitee või Speeri komitee. Ei ole vahet, kas diktaatori tiitliks oli “Führer” või “vožd."

Natslik ja nõukogude režiim usaldasid teineteist, sest nad mõistsid teineteise ajendeid ja liikumapanevaid jõude. Hitleri-Stalini pakt on pikaajalise lähenemise ja teineteise imetlemise kroon. See, et Hitler Stalini üle kavaldas, oli Stalini ajutine ebaõnnestumine.

Totalitaarsed režiimid on võimelised lühiajaliselt talitama uskumatult efektiivselt, kuid teevad seda tuleviku arvel. Valgemere-Balti kanali või Dneprogessi ehitamiseks vajati kuulekust, mitte loovust. Loovus tähendab iseseisvat mõtlemist, hirmust vabanemist, kodaniku vastutusvõimet. Seda ei ole saanud lubada ükski totalitaarne ühiskond.

Eesti kaotus kommunistliku ja natsistliku totalitarismi tagajärjel ei piirdu ainult mõrvatute, küüditatute ja sõdades langenutega. Eesti kaotus on ennekõike Eesti elukvaliteedi, eesti moraali, eesti oskuste langus. Professor plagieerib oma õpilaste artikleid; kohtunik koostab grammatiliselt ebakorrektse kohtuotsuse; riigiametnik ei suuda langetada selgeid ja seadustega kooskõlas otsuseid. Totalitaarsete režiimide inerts Eestis ja Kesk-Euroopas on hoopis suurem, kui seda vabanemise rõõmus endale tahtsime tunnistada.

Marksistlikest poliitökonomistidest on saanud turustusspetsialistid, marksismi-leninismi lektoritest filosoofid, teadusliku kommunismi professorid peavad end politoloogideks ja kommunistliku partei ajaloolased kirjutavad nüüd raamatuid kommunismi kokkuvarisemisest Eestis. Milliseks kujuneb nende õpilaste maailmapilt?

Eestlased on väike rahvas. Enamikul meist on täna sugulaste seas keegi, kes on Siberis surnud; keegi, kes on langenud II maailmasõjas Saksa poolel ja keegi, kes Nõukogude poolel; keegi kes on kuulunud kommunistlikusse parteisse ja keegi, kes on kommunismi eest Läände põgenenud. Sellise eestlase jaoks ei ole küsimusel, kas kommunism oli parem kui natsism või vastupidi kõige vähematki tähendust.

Ma arvan, et selles lauses on enam optimismi, kui esimesel pilgul tundub. Selles avaldub eestlase ajalookogemus, mis on tugevam paljudest Euroopa rahvastest. See ongi aidanud meil jääda iseenesteks, hoolimata sellest, et kaotasime 25% oma kodanikest. Kui kommunistid oleksid Rootsis hävitanud sama suure osa rahvast, siis oleks neid olnud 1,65 miljonit inimest.

20. augustil 1991, Slobodan Miloseviči 50. sünnipäeval, oli Tallinn okupeeritud Pihkva dessantdiviisi tankettide poolt. Putš Moskvas ei õnnestunud ja Eesti suutis järgnevatel päevadel taastada oma iseseisvuse. Milosevičist olid sel ajal vähesed kuulnud. Nõukogude Liidu lagunemine avas uued horisondid. Täna on Miloseviči tankid Kosovos. Pooled Kosovo elanikest on oma kodudest välja aetud või põgenenud. Nagu poolakad 1939, karjalased 1940 ja 1944, eestlased-lätlased-leedulased 1944, Ida-Preisi, Pommeri, Sileesia ja Sudeedi sakslased 1945 või Tadžikistani mägirahvad 1973. Nende inimeste jaoks oli ja on ükskõik, kas seda nimetada etniliseks puhastuseks, genotsiidiks või millekski muuks. Ja kas neid nimetatakse natside või kommunistide ohvriteks.

Kommunism on heitnud tumeda varju kogu maailmale. Neile, kes on pidanud tema all elama, on kommunism loonud hirmu õhkkonna, mis hoidis Czeslaw Milosci sõnul rahvaid pidevas hirmus ja inimesi lapsemeelses sõltuvuses. Kommunismi ületamine tähendab järelikult täiskasvanuks saamist ja silma vaatamist nii minevikule kui tulevikule.

Kommunismi vari maailma kohal sisendas paljudele, et inimese käes on kõik vastused inimese kohta, ja et parema tuleviku ehitamisel on kõik abinõud pühad, et inimlikule iseteadvusele võib rajada talutava tuleviku.

Ka täna heidab ta oma varju, kuivõrd miljonid elavad endiselt tema kütkeis, ─ veelgi enam: kommunistliku süsteemi kuritegusid eitatakse jätkuvalt erinevatel ettekäänetel erinevate ringkondade poolt.

Ei Idas ega Läänes ole toimunud enesepuhastust, ükski riik ei ole ennast puhastanud oma kommunistlikust minevikust nagu Teise maailmasõja võitjad puhastasid Saksamaa natsidest, ning ükski intellektuaalide ringkond ei ole ennast jäädavalt lahti rebinud sellest kõiketeadvusest, millele on toetunud kommunism.

Raamat, mille ilmumine on meie tänase arutelu põhjus, võib mõlema eesmärgi saavutamisele oluliselt kaasa aidata tingimusel, kui me iseendale tunnistame: see raamat ei ole suletud ega lõpetatud, vaid on avatud ja peab jääma avatud raamatuks, kui maailm tahab jagu saada ja üle saada ühest oma suurimast nuhtlusest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele