Härra President,Daamid ja härrad,

Mulle on ülimalt austavaks, kuigi sugugi mitte kergeks ülesandeks pidada kõne inimese auks, kellele on juba jagatud nii palju tunnustust ja rahvusvahelisi auhindu tema saavutuste eest kirjanikuna, filmiloojana ja Eesti Vabariigi presidendina.

Täna on Liberaalsel Internatsionaalil au anda Teile üle Vabaduse Auhind Teie poliitilise töö eest Teie kodumaa juhtimisel tagasi sõltumatusse ning Teie isikliku panuse eest Eesti naasmisel Euroopasse.

Ma tean, et te olete alati vastu seisnud sõnale "naasmine", sest nagu Te õigustatult väidate, ei ole Eestil tegelikult vaja Euroopasse naasta - Eesti on alati olnud meie kontinendi lahutamatu osa. Teie jaoks, ning ma nõustun Teiega täielikult, on Euroopa pigem vaimu- ja kultuuriruum kui geograafiline mõiste. Igaüks, kes teie kombel oma väidete tõestamiseks Tacituselt tuge otsib, leiab nende kinnituseks tõepoolest argumente, mida on raske ümber lükata.

Härra president,

Mul on ikka veel väga elavalt meeles meie esimene kohtumine 1991. aasta detsembris F.D.P. (Vaba Demokraatliku Partei) parlamendigrupi jõulupeol Bonnis. Eesti oli vaid mõne nädala eest taastanud oma iseseisvuse, ning Teie olite sel ajal Eesti välisminister ja mina Vaba Demokraatliku Partei esimees. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, nii teie maal kui ka Euroopas.

Eesti on algatanud julge reformide programmi ning temas nähakse liberaalse valitsusstiili eeskuju. Tõepoolest, kahest Eesti parteist on vahepeal saanud Liberaalse Internatsionaali liikmed. Majanduspoliitika, välispoliitika ja väliskaubanduspoliitika põhisuundade osas valitseb teie maal laialdane konsensus. Ning Teie teened selles on vaieldamatult kõige suuremad. Välisministrina ning ka presidendi ametikohal olete Te püüdnud Eestit hoida sellelt teelt kõrvale kaldumast. Teie populaarsus Eestis ja välismaal väljendab sügavat tunnustust Teie poliitilisele tööle. Alatihti olete Te kõige olulisemates poliitilistes küsimustes asunud kindlalt omaenese seisukohale. Kuigi seda Eestis sugugi alati heaks pole kiidetud, on sel olnud soodne mõju poliitilistele diskussioonidele. Teie tagasivalimine 1996. aastal kinnitab veel kord Teie argumentide suurt veenmisjõudu.

Nii Saksamaa kui ka teiste suure segaduse perioode üle elanud maade kogemustest teame, kui oluline see on, et tavakodanikel oleks silme ees mõni usaldusväärne avaliku elu tegelane, kes neile südikuse tagasi annaks. Teist on nii Teie kodumaal kui ka väljaspool saanud refromide sümbol, erinevalt Saksamaa esimesest liidupresidendist Theodor Heussist, keda üldiselt tunti "Papa Heussi" nime all, kuid kes, nagu üks silmapaistev Eesti poliitikategelane kord on öelnud, oli pigem armastusväärne ja vasturääkimist mittesalliv äiapapa.

Vene vägede Eestist väljaviimise leping, mille üle Teie Moskvas läbirääkimisi pidasite, ei leidnud Eestis sugugi mitte üleüldist heakskiitu. Kuid 1994. aasta 31. augustil lahkusid nõukogude väed teie maalt - sündmus, mis Eesti jaoks tähistas Teise maailmasõja lõppu. Pikk ratifitseerimisprotsess Eesti parlamendis andis tunnistust tõsisest vastuseisust. Ent Teie jäite kindlameelselt oma seisukoha juurde ning panite seeläbi paika ühe teetähise Eesti ja Venemaa suhete normaliseerumise teel.

Teie elulugu peegeldab Euroopa ajaloo kulgu. Sündinud Eesti esimese iseseisvusperioodi ajal diplomaadi pojana, elasite palju aastaid Berliinis ja Pariisis. 1941. aastal, pärast nõukogude okupatsiooni algust Eestis, küüditati Teid koos perega Siberisse. Alles 1946. aastal anti Teile õigus kodumaale tagasi pöörduda. Ma ütlen "anti õigus", sest see näitab kujukalt, missuguse põlu all olid üksikisiku vabadused tolles süsteemis, mille vastu Teie alati võidelnud olete. Teid kui liberaali juhtis Teie tegevuses alati veendumus, et igal üksikisikul on olemas võõrandamatud põhiõigused. Ma ei unusta Teie kõnet Saksamaa taasühinemise viienda aastapäeva puhul Berliinis 1995. aasta 3. oktoobril, kus Te ütlesite, et vabadus on kõigist teistest väärtustest kallim. Me hindame kõrgelt Teie panust surmanuhtluse kaotamisse Eestis.

Okupatsiooniperioodil tegite Te väsimatult kirjaniku- ja filmiloojatööd, et aidata säilitada oma rahva identiteeti.

Te kasutasite oma amaetialaseid kontakte poliitikavabas kunsti- ja kultuurivallas, et tõmmata rahvusvahelist tähelepanu Eesti rahva saatusele.

See õnnestus Teil imetlusväärselt.

Rootsi kuningas Gustav Adolfi poolt 1632. aastal asutatud auväärse Tartu Ülikooli endise ajaloo- ja filoloogiaüliõpilasena kehastate Te samal ajal tänapäevast, väljapoole suunatud pilguga Eestit. Teie maal öeldakse ehk, et Teie elu on läbinisti kantud "Tartu vaimust". Liberaalsed traditsioonid on Tartus tõesti väga vanad. Selle ülikooli dekaan oli üle 17 aasta ei keegi muu kui Friedrich Klinger, kes andis 18. sajandi lõpus nime "Tormi ja tungi" liikumisele. "Tormi ja tungi" liikumist iseloomustanud vabaduse- ja sõltumatusejanu on Eestis säilinud kuni tänase päevani. Märksa vähem langeb tänase tegelikkusega kokku omaaegse Venemaa kultuuri- ja haridusministri Uvarovi hinnang, kes sõitis 1830. aastatel tsaari käsul Eestisse liberaalsete üliõpilaste põrandaalust õõnestustegevust uurima. Oma aruandes kinnitas ta, et kui Tartus leidubki mõni üksik nurjatu kaabakas, on sealne üliõpilaskond üldiselt apoliitiline. Ei - kuni tänapäevani on Tartu vaim tähistanud ka poliitilist meelsust. Teie, härra president, olete selle parim näide.

Tänapäeva Eesti on avatud ja väljapoole suunatud riik. Teie ise räägite viit keelt ning olete tõlkinud Remarque'i, Greene'i ja Solzhenitsõni teoseid. Ka sellega olete Te olnud eeskujuks, eelkõige noorematele põlvkondadele. Samuti võib arvata, et Teie suur huvi kaasaegse informatsioonitehnoloogia vastu on mänginud oma osa arvutitehnoloogia populaarsuse hoogsas kasvus, mis Eestis aset on leidnud. Nagu Teie isegi olete öelnud, on siin tegu enama kui lihtsalt tehnoloogilise küsimusega.

Uue meedia ajajärk on kõrgelt politiseeritud ajajärk, mil igasuguse informatsiooni võib sekundite jooksul muuta kättesaadavaks kõikjal üle kogu maailma. See toob meid lähemale avatud kodanikuühiskonnale, mille poole meie kui liberaalid püüdleme ning milleni jõudmiseks Eesti juba nii palju ära on teinud. Tahaksin ühtlasi mainida, härra president, et ka Liberaalne Internatsionaal on Internetis - kui aega saate, võiksite külastada meie kodulehekülge.

Härra president,

me oleme täna kokku tulnud, et avaldada Teile tänu, andes Teile üle Vabaduse Auhinna. Meie, liberaalid, oleme Teile tänulikud, et olete meile näidanud, kui palju on võimalik saavutada, jäädes kindlameelselt truuks liberalismi printsiipidele. Seega tahaksin lõpetuseks tagasi tulla küsimuse juurde, mille Te tõstatasite oma pöördumises 3. oktoobril 1995. aastal, nimelt kas ühistele väärtushinnangutele tugineva ühiskonna aluseks olevad põhimõtted on õigustust leidnud või pannakse need taas proovile ning peavad tõestama oma väärtust?

Ma usun, et vastus on selge - meie liberaalsed põhimõtted peavad ikka ja jälle tõestama oma väärtust.

Möödunud aastal, Friedrich Naumanni Fondi 40. aastapäeval, lausus meie liberaalist kolleeg Vargas Llosa hoiatavad sõnad, tsiteerin: "Kuna inimkonna ajaloos ei ole midagi lõplikult määratletut või saatuse poolt paika pandut, peame me meeles pidama, et edusammud, mis me viimase mõnekümne aasta jooksul vabadusekultuuri edendamisel oleme teinud, ei ole pöördumatud." Tõepoolest, me peame seda alati meeles pidama, ning hea on teada, et Teie, härra president, olete meie sõber ja meie poolel.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele