Härra esimees,
Daamid ja härrad,

Eesti on looduslik ühendustee, ühendustee ida ja lääne, põhja ja lõuna vahel. Sajandeid on see olnud paigaks, kus kultuurid, traditsioonid ning keeled kohtuvad ja segunevad. See on ikka olnud paik, kus eestlased elavad koos sakslaste, rootslaste, venelaste, juutide ja teiste rahvastega. Eesti on alati olnud maailma avalikkuse osa - välja arvatud viimased viiskümmend aastat, mil raudne eesriie eraldas meid Läänemere rahvaste loomulikust keskkonnast.

Täna on Eesti taas võimeline täielikult integreeruma Läänemere rahvaste tervikusse, mis ulatub Taanist ja Põhja-Saksamaalt Soomeni ning hõlmab ka Norrat ja Islandit. Tahame täielikult ja aktiivselt selles osaleda ning sellepärast soovime saada Põhja-Ameerikat ja Euroopat ühendava NATO liikmeteks ning Euroopa Liidu liikmeteks, mis omakorda ühendab Euroopat.

Oma tänases kõnes keskendun ma NATO-le, annan põgusa ülevaate meie suhetest Euroopa Liiduga ning puudutan lõpuks ka Eesti ja Venemaa suhete mõningaid aspekte - eks ole Venemaa ju meie suur naaber ning teie jaoks oluline partner.

Kõigepealt NATO. Alliansi laienemine ei ole eesmärk iseeneses. Tegelikult ei lakka mind üllatamast see, kui paljud inimesed ikka veel vaatlevad NATO laienemist Külma Sõja kontekstis kui Lääne ja Venemaa vahelist mängu, kus ühe võit on teise kaotus. Need inimesed kalduvad alahindama uue vabaduse vaimu, mis on nüüdseks vallanud enamuse Euroopast. See uus vaim annab ka Eesti rahvale ja teistele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele õiguse otsustada, missuguste organisatsioonidega nad soovivad ühineda. Just sellepärast on mitmete Kesk-Euroopa maade otsus NATO-ga ühineda nii oluline - see näitab selgesti nende maade valmisolekut võtta enda kanda osa tänapäeva muutuva maailma juhtimise kohustustest.

Laienemise tehnilisi, näiteks rahalisi raskusi, tuleks vaagida nende tagajärgede valgel, mida võib kaasa tuua nendele demokraatlikele riikidele sissepääsu sulgemine NATO-sse. Nagu mu hea sõber, Poola välisminister Bronislaw Geremek on sõnaselgelt ütelnud, võib NATO anda nendele maadele mitte ainult julgeoleku, vaid tajutava julgeoleku. Ebastabiilsuse tsoonist väljajõudmise ning stabiilsuse, demokraatia ja õitsengu ajastusse jõudmise tunnetus annab tegeliku garantii, et NATO liikmeks arvatud riigid keskenduvad pigem tulevikule kui mineviku haavadele. Zbigniew Brzezinski nimetab seda lepituseks turvalisuse läbi, ja paremini ei oskaks keegi öelda.

Loomulikult on Venemaal selles võrrandis tähtis koht. Ma loodan, et me kõik tunnustame Venemaa kui endise nõukogude diktatuuririigi edu püüdlustes vabaturumajanduse, vaba ajakirjanduse ja poliitilise demokraatia institutsioonidega ühiskonna poole. Me muidugi mõistame, et tõelise kodanikuühiskonna ja tõhusalt toimiva õigusriigini jõudmiseks tuleb veel palju tööd teha. Ning oluline on see, et ka Venemaal toetavad peaaegu kõik inimesed seda seisukohta. Eesti on toetanud ja toetab ka edaspidi Venemaad sel raskel teel. Venemaad ei ole unustanud ega hüljanud ka rahvusvaheline üldsus, kes on andnud Venemaale miljardeid dollareid abi, G-8 liikmestaatuse ning liikmestaatuse mitteametlikus, kuid üha kasvava tähtsusega Kontaktgrupis ja omad kokkulepped NATO-ga. Rääkida, et Moskva on üksi jäetud ja kirjeldada NATO laienemist kui ainsat kahepoolseid suhteid mõjutavat teemat tähendaks Venemaa ja rahvusvahelise üldsuse suhete ebaõiglast ja ebatäpset iseloomustamist.

NATO on sügavuti kaasatud tänaseid rahvusvahelisi probleeme lahendama ja seetõttu on muutumas ka Venemaa vaade alliansile. Kahtlemata on vaenulikkus veel tuntav, kuid ma usun, et on alanud poliitiline protsess, mis muudab Venemaa arusaamist NATO-st. Sellest tulenevalt ei tekita naabrite liitumine NATO-ga Moskvas enam säärast paanikat ja vaenulikkust nagu see kunagi varem oleks tekitanud. NATO on tänapäevane reaalsus ja kuigi Venemaa ilmselt ei toeta organisatsiooni laienemise teist ja kolmandat ringi, ei ole ta ilmselt sellele ka tõsiselt vastu.

Kuhu peaks siis NATO tõmbama oma piirid? Selle küsimuse esitas "London Financial Times'i" juhtkiri paari päeva eest. See küsimus on õigustatud strateegide meelest, kes armastavad teoretiseerida uue maailmakorra üle, kuid reaalses maailmas on sellele küsimusele kerge vastust leida, sest NATO on väärtushinnangutel põhinev ühendus ning ainult need, kes neid väärtushinnanguid nii teoorias kui praktikas austavad, tohiksid sellega liituda. Reaalses maailmas tähendaks see loogiliselt neid riike, kes on küpsed ühinema Euroopa Liiduga, kes on oma liikmestaatuse taotlejate jaoks seadnud konkreetsed nõuded nii kodanikuühiskonna kui turumajanduse vallas.

Kiites igati heaks USA valitsuse püüdlused kehtestada uute liikmete kaasamisele konkreetsed sõjalised nõuded, tahaksin siiski hoiatada lähenemise eest, mis välistab tuleviku Taanide, Norrade, Luksemburgide ja Belgiate ühinemise NATO-ga. Muidugi peab iga riik andma ühise kaitsetegevuse heaks oma parima, kuid siiski ei tohiks territooriumi suurus ja rahvaarv olla ettekäändeks mõne maa väljajätmisel. Niisuguse lähenemise korral satuksime vastuollu turvalisuse jagamatuse põhiprintsiipidega. NATO ei ole üksnes hästi õlitatud sõjamasin - niisugusest lähtepunktist vaadelduna oleks igasuguste uute liikmete kaasamine üldse mõttetus - vaid ka poliitiline ja strateegiline, ühistel väärtushinnangutel põhinev ühendus. Kui me selle unustama peaksime, seisame silmitsi suurte raskustega.

Minu meelest oleks positiivne, kui igal praegusel ja tulevasel Euroopa Liidu liikmel oleks reaalne võimalus liituda ka NATO-ga. Eelkõige tagaks see reaalse ja kindla alusmüüri Euroopa kaitsedimensiooni loomisele, mis annaks Euroopale võimaluse võtta enesele suurem vastutus naabruses asuvate kriisikollete eest. Samuti aitaks see kaasa tasakaalustatud suhete loomisele Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel. Need on strateegilised suhted, äärmiselt olulised nii transatlantilise kui ka kogu maailma turvalisuse seisukohalt.

Mis toob mind minu teise teema juurde.

Meie jaoks on Euroopa Liit ja NATO ühe mündi kaks külge. Nad esindavad samu väärtusi, samu põhimõtteid, samu ideaale. Seetõttu tahab Eesti nagu teisedki NATO liikmestaatust taotlevad Kesk-Euroopa riigid saada ka Euroopa Liidu liikmeks. Tegelikult oleme sel rindel tänaseks rohkem edasi liikunud kui NATO-rindel, kuna meie liitumisläbirääkimised edenevad hoogsalt. Eesti majandusedu, mis on teinud meist Kesk-Euroopa ühe kõige tõhusamalt toimiva riigi, mõjutas Euroopa Liidu otsust alustada meiega liitumisläbirääkimisi. Täna kulgevad läbirääkimised edukalt ning Eesti kodutöö - mille hulka kuulub ka 80 000 lehekülje Euroopa Liidu seaduste tõlkimine ning vastuvõtmine Eesti seadusandlusesse - on igal juhul kavandatud nii, et Eesti on valmis liitumiseks 2003. aasta 1. jaanuaril. Euroopa Liidu liikmeks saamine võimaldab Eestile koha ühise laua ääres ning ma loodan, et ühinemisprotsess lisab täiendavat hoogu ka meie NATO-püüdlustele.

Ning nüüd minu kolmas ja viimane teema, Venemaa ja meie suhted selle suure riigiga.

Venemaaga suhtlemine pole lähiminevikus olnud kerge ei Ameerika Ühendriikide ega ka Venemaa naabrite jaoks. Kahtlemata ei ütle ma midagi revolutsiooniliselt uut kui ennustan, et ka lähitulevik ei tõota kergendust. Meil tuleb silma vaadata kurvale tõele, et Venemaal on praegu ning on ka tulemas rasked ajad ning et välismaailmal on võimatu oma lahendusi Venemaale peale sundida. Mida me mõlemad - Eesti ja USA - kumbki omal viisil siiski teha saame, on Venemaaga jätkuvalt sidemeid sõlmida ning Venemaad mitte hüljata. See viimane oleks küll kõige halvem, mida me teha võiksime.

Eesti poliitikat, nagu ma juba mainisin, võiksid läbi aastate iseloomustada sõnad "konstruktiivsed sidemed". Me oleme alati mõistnud, et tõeliselt häid poliitilisi suhteid on raske luua, kuni Venemaal valitseb segadus. Viisakusel Eesti vastu on tänapäeva Moskvas oma kindel poliitiline hind. Vastuseks oleme meie keskendunud kahepoolsete suhete praktilistele ja kasulikele aspektidele, nagu näiteks kaubandussuhted ja kultuurivahetus. Tõtt-öelda on meie suhted kõikides eluvaldkondades peaaegu normaalsed, eriti kui arvestada Venemaa sisemist majanduslikku ja poliitilist olukorda. Tegelikult on ka meie poliitilised suhted paranemas, nagu kinnitab ka uue Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu parafeerimine möödunud nädalal.

Venemaa on ja jääb meie jaoks oluliseks naabriks ja kaubanduspartneriks. Me näeme Eestit kui silda Venemaale ja Venemaalt. Samuti olen ma veendunud, et Eesti koos Soome ning oma kahe Balti naabri - Läti ja Leeduga - saab Euroopa Liidus olema üks peamisi jõude, mis juhib Venemaaga suhtlemisele suunatud poliitika läbiviimist. Lõppude lõpuks oleme meie kui naabrid kõige enam huvitatud Venemaa stabiilsusest, demokraatiast ja õitsengust.

Daamid ja härrad,

Olen andnud teile ülevaate meie mõtetest seoses NATO laienemisega, meie tulevasest liikmestaatusest Euroopa Liidus ning meie suhetest Venemaaga. Meie jaoks on kõik kolm osa ühest ja samast plaanist; Eesti taasühinemisest Euro-Atlandi üldsusega, ühendustee taasloomisest ida ja lääne, põhja ja lõuna vahel.

Tänan teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele