Kui suur on Euroopa?


Lugupeetav härra eesistuja, mu daamid ja härrad!

Kui me kõneleme Euroopast, arvame kõik teadvat, mis Euroopa on. Ometi näeb iga Euroopa rahvas Euroopat isemoodi. Lubage mul seda kolmel erineval viisil kommenteerida.

Esimene kommentaar.

Minu põlvkond, ja ka paljud minust nooremad eestlased, on veel hiljaaegu pidanud endalt küsima, kas nad jäävad viimaseks põlvkonnaks, kes Eestis kõneleb eesti keelt. Püüdke seda hingelist seisundit üle kanda prantslastele või ka hispaanlastele, inglastele, sakslastele või minugi pärast eestlastega sarnastele väikerahvastele nagu tšehhid või hollandlased või taanlased. See ei õnnestu teil. Isegi kui mõned teist mäletavad Guy de Maupassanti lühijuttu viimasest prantsuse keele tunnist pärast Preisi-Prantsuse sõda, ei suuda te kujutleda keele surma. Maupassanti lühijutt oli ju ennekõike särav kinnitus keelele endale, kõige sügavam lugupidamisavaldus keelele kui rahvuse identiteedi enesestmõistetavale kandjale. Enesestmõistetavale nagu õhk. Kes suudaks õhku armastada, õhust kinni hoida?

See kogemus teil, mu daamid ja härrad, õnneks puudub, kuid Euroopal on see kogemus Balti riikide näol olemas. Kas teil on õigus ennast nimetada eurooplasteks, kui teil on ainult osa Euroopa kogemustest? Kergem, lihtsam, muretum osa? Eestil ja eestlastel on Euroopa kogemuse teine pool. Seda on raske kirjeldada. Surm on mistahes elu lahutamatu eeldus. Puud surevad, mets jääb, ja metsad on võrratult vanemad oma kõige vanematest puudest. Inimesed surevad teades, et nende kogemused, harjumused ja sageli ka eesmärgid elavad teisenenud kujul edasi lastes ja lastelastes ning oma viimastel hetkedel mõtlevad nad harva, kui üldse, rahva saatusele. Kuid siinsamas teie kõrval, veidi põhjapool ja veidi ida pool elavad eestlased, kes valmistusid surmale otsa vaatama mitte surivoodil, vaid oma kodumaal ja kogu rahvana. Põhjuseks, nagu te aimate, oli Kremli kommunistide poliitbüroo salajane käskkiri alustada eestlaste kiiret venestamist. See mõjutas sügavalt eestlaste sotsiaalset käitumist. Et piirduda üheainsa näitega: Brežnevi ajal aastal 1982 alustati eeltöid eestikeelse entsüklopeedia uue trüki ettevalmistamiseks. Jätkem kõrvale sisu, sest eestlased olid okupatsiooniaastatel õppinud tsensuurist mööda vaatama. Entsüklopeediat tuli ette tellida ja ette maksta. Ühe miljoni eestlase kohta tuli 225 000 tellijat, üks eksemplar iga perekonna kohta. See kogemus puudub Larousse“il või Brockhausil või Encyclopaedia Britannical, sest see oli meeleheitlik katse pikendada surmaagooniat. Veel üks näide. Kahe nädala eest toimusid Eestis parlamendivalimised. Prantsusmaa ei pidanud vajalikuks saata oma vaatlejaid meile ja me hindame teie usaldust. Vene parlament saatis OSCE vaatlejana ühe oma riigiduuma liikme. Ma tsiteerin tema hinnangut: "Eesti keel kui soome-ugri keelkonna keel tingib vaimset alaarengut." Vene parlamendivaatleja põhjendas seda hinnangut tõsiasjaga, et soome-ugri keeltes puudub nais- ja meessugu. Tema järeldus kõlas nii: "Laste kasvatamine eesti keeles on kuritegelik." Selle vaatleja mõtteavaldus vääris siin ruumis sõnastamist ainult oma absurdsuse tõttu. Kuid just poliitilise mõtte mandumine täieliku absurdini loobki uue ajaloolise perspektiivi ja viib hoiatava järelduseni: Euroopa on võimeline sünnitama uusi Hitlereid ja Stalineid, Euroopa on seega hoopis väiksem geograafilisest Euroopast.

Teine kommentaar.

Geograafilise Euroopa keskpunkti määramine oleks lihtne. Kui me veame Euroopa loode-, kirde-, kagu- ja edelanurgast diagonaalid, ristuvad nad Kaliningradi piirkonnas. See olekski kahemõõtmelise Euroopa keskpunkt ja sünnitaks rohkem probleeme kui vastuseid. Seepärast on mul kiusatus kahemõõtmelisest maailmast astuda kolmemõõtmelisse ja tsiteerida siia juurde Eesti juhtiva antropoloogi ja geneetiku Richard Villemsi eilset lauset: "Poliitikud mõtlevad terminites, mis mitte kunagi ei ulatu paleoliitikumini." Kolmas mõõde oleks niisiis Euroopa sügavus, meie ajalugu. Aastal 1981 kirjutasin niiviisi: "Meie keel on tulnud idast, näojooned läänest. Inimene elab emakeeles ja keel inimeses. Inimene ei vali endale keelt, aga keel võib valida endale inimese." Moodsal inimesel, kes aastatuhandete asemel mõõdab sekundeid, on kindlasti raske mõista, et populatsioonid ja keeled võivad liikuda erinevates suundades. Olen püüdnud seda võrrelda suure nisupõlluga, millest tuul käib üle. Kui seda küllalt kaugelt vaadata, näeme üle põllu libisevat kuldset lainet. Ometi jääb iga viljakõrs paigale. Kuid nisupõllu korrapärast liikumist on võimalik jälgida ja mõõta tingimusel, et seisame piisavalt kaugel. Niisuguse pildi abil olen püüdnud selgitada kultuurimõjude mehhanismi. Nüüd, ligi paarkümmend aastat hiljem võime kinnitada, et Läänemere-äärsed eestlased ja soomlased on geneetiliselt jälgitavad Euroopa kaugesse esiaega. Ja veel midagi olulist: Euroopa on Rooma algusaegadel paremini defineeritav kui praegu, Euroopast on üle käinud suured rahvasterände lained, mis ei ole Eestisse kunagi ulatunud. Võiksime seetõttu eestlasi ja soomlasi nimetada ka kõige vanemateks Euroopa püsiasukateks, kes jõudsid oma praegusele kodumaale vahetult sulava jääkilbi kannul. Viimased 700 aastasada on geneetiliselt, viimased 120 aastasada ka arheoloogiliselt jälgitavad, kuid ma sihin oma järeldustega hoopis mujale. Oleme osa populatsioonist, mis geneetiliselt on olnud silmatorkavalt ühtne Andaluusiast Turkmeeniani. Milles siis peitub Lääne-Euroopa väikese poolsaare kiire arengu saladus viimastel aastatuhandetel? Arvan, et see peitub ennekõike meie mandri soodsas liigendatuses, mis lõi eeldused kultuuride diversiteediks, vältides samaaegselt nende isoleerumist. Mulle isiklikult pakub suurt moraalset rahuldatust, et muinasaegsete populatsioonide ja praeguste rahvaste identiteedi kujundamisel on geenide osa alla 50 %. Geenid ei loo identiteeti. Identiteedi loob keele, kultuuri ja keskkonnasurve vastastikune koosmõju. Ja siit ka Euroopa kolmanda dimensiooni peamine järeldus: Euroopa arvukate suurte ja väikeste kultuuride diversiteet on võti Euroopa kreatiivsuse mõistmiseks. Euroopa on maapõuevarade poolest olnud suhteliselt vaene, ta ei ole kunagi olnud paradiisiaed. Euroopa on inimese loodud ja luuleliselt võiks lisada, et tänulik Euroopa on loonud eurooplase. Vabaduse, vendluse ja võrdsuse idee võis ehk mitmeski paigas sündida, kuid juurduda võis see kaunis taim ennekõike Euroopas. Siit võiksime tuletada ka raamid Euroopa Liidu kujundamiseks ja põhjendused, miks Euroopa Liidu laienemine on paratamatus.

Ja viimane, kolmas kommentaar.

Euroopa kolmas mõõde, Euroopa sügavus sisaldab kogu meie ühist kogemust alates Rooma õigusest ja lõpetades rahvusvahelise õiguse ja inimõigustega. Jalta konverents 1945 pärandas meile deformeeritud Euroopa ja kümme aastat tagasi arvasid paljud Euroopa poliitikud, et Venemaal hoogu võtnud perestroika on selle aberratsiooni kõrvaldanud. Täna on see lootus kahvatum, kuid samas ka realistlikum kui Berliini müüri ajal. Venemaa ajalugu ongi perestroikade ajalugu, dramaatiline nagu jääminek suurtel Siberi jõgedel. Peeter I raius oma käega viiekümne neljal vanameelsel streletsil pead otsast ära ja käskis nad kuueks kuuks Punasele väljakule jätta. Kuid riigi moderniseerimine ei alga mitte keisri kirvest, vaid kodanikust, tema mõtteviisist, valmidusest võtta endale nii kohustusi kui õigusi. Mitte kunagi ei ole Venemaa erinevus Euroopast olnud nii suur nagu sovetlikul ja postsovetlikul ajal, kuid esmakordselt ajaloos on vene kodanikul juurdepääs suhteliselt vabale ajakirjandusele. Lääne poliitikute pettumused ei tohi varjutada lootusi, kuid ka vastupidi. Venemaa vajab kahte põlvkonda, et toibuda totalitarismist, mille kõige ohtlikumaks teguriks on nõukogude ajast pärandatud korruptsioon, demokraatlike reformide salapidur. See on olnud läbi sajandite Venemaa tõbi. Oleme alahinnanud määratu suure Venemaa määratu suurt ajaloolist inertsi. Venemaa on juba lihtsalt oma suuruse tõttu see maa, kellel on rohkem maismaanaabreid kui ühelgi teisel. Võib-olla on see läbi aegade olnud tema endassesulgemise komplekside üks põhjus. Venemaal elab veel see – Läänes ammu hääbunud – kujutlus, et naaber on loomu poolest ohtlik. Ja mida rohkem naabreid, seda ohtlikum. Kõik naabrite katsed oma julgeolekut suurendada tähendavad automaatselt Venemaa julgeoleku kahandamist. Ainult hirmunud naaber on ohutu naaber. Oma kõige puhtamal kujul jõuab see sajanditevanune mõtteviis ilmselt lihtsale järeldusele: Venemaa hädad tulenevad sellest, et ta on liiga väike. Vaja suurendada. Venemaa uut suurendamist on kuulutanud täiel häälel mõjurikkad poliitilised liikumised ja parteid, kuid mitte valitsus. Kõige selle taustal kõlavad üsnagi leebelt lubadused nuhelda NATOt, kui ta peaks söandama Ida-Euroopale oma uksed avada. Arvan, et on põhjust teilt ja iseendalt küsida: mida sellest kõigest arvata? Kuidas elada Venemaa naabruses rahulikult ja õnnelikult?

Eesti on selgelt rõhutanud oma välispoliitilisi prioriteete: olla 1. jaanuaril 2003 valmis Euroopa Liitu astuma ja astuda NATO liikmeks, samaaegselt arendades Venemaaga võrdõiguslikke majandus- ja kultuurisuhteid. Seda tuleb ütelda ikka ja jälle, aina uuesti üle korrata. Ent sellest jääb väheseks. Me peame pead kokku panema ja mõtlema, kuidas aidata Venemaad, et see taak, mis vältimatult peab ajalukku vajuma, võimalikult ruttu sinna ka vajuks. Et see, mis läänemaise pilguga vaadates on absurdne anakronism, näitaks end sellisena ka Venemaale. Eesti tahab sellele kaasa aidata, sest aidates Venemaad aitame ka iseennast ja oma tulevasi partnereid. Me teeme seda siiralt ja sõbralikult, kuid võrdõiguslikult ja suveräänselt. Me ei lase ennast eksitada etteheidetest, et eesti keeles puudub naissugu ja meessugu. Eesti edu on Euroopa edu, Eesti edu olgu Venemaa edu.

Mu daamid ja härrad, minu kõne teemaks on "Kui suur on Euroopa?".

Teid tõenäoliselt üllatab, et ma ei ole midagi rääkinud Euroopa kriisist, NATO kriisist, Euroopa renessansi, Euroopa puuduvast tahtest määrata endale sihte ja hoogsalt nende poole liikuda. Ma ei ole sellest rääkinud, kuna ma ei võta jutte kriisist nii tõsiselt, välja arvatud muidugi NATO puhul. NATO on meie muskel ja musklid peavad töökorras olema. Kuid kriis on nii haigusloos kui poliitikas positiivne seisund. Ta annab ennekõike tunnistust muutuste paratamatusest. Samas tundub identiteedi säilitamine kiirete muutuste tingimustes paljudele kompromissina kahe vastandi vahel. See siiski ei ole nii. Mainisin, et Euroopa kreatiivsuse võti peitub Euroopa mitmekülgsuses. Euroopa on alati toitunud vastuoludest. Tema jõud peitub tema võimes vastuolusid ühendada ja nendest jõudu ammutada.

Venemaa kasvuraskused, Euroopa Liidu laienemine ja lõpuks ka see niinimetatud Euroopa kriis pakuvad uusi väljakutseid muutusteks ja arenguks, milles peitub meie tulevase edu võti.

Euroopa on ikka veel väike. Ütelge mulle, kuidas Euroopa laieneb ja ma ütlen teile, kuidas tugevneb Euroopa identiteet.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele