Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Kaitseliidu Valgeristi II klassi hoolsusmärgi vastuvõtmisel 28. märtsil 1999. a
28.03.1999

Ma tahaksin täna rääkida teile sellest Kaitseliidust, mis on olnud, sellest, missugune ta peab olema. Kaitseliit on veel rohkem puhas tahte, puhas kaitsetahte avaldus, kui seda on mistahes sõjavägi. Kaitseliit on vabatahtlik; ja see tahe vabalt käsule alluda, vajaduse korral relvaga käes oma kodumaad kaitsta, see määrab Eesti tuleviku. See tähendab seda, et käsk ei tule teile mitte posti teel, ei tule teile mitte raadio teel, mis kriisiolukorras tõenäoliselt enam ei toimi, ei tule teile mitte televisiooni kaudu, mis samuti ei toimi. See käsk peab teil olema südames kaasas ja see on meie tugevus ja ka meie nõrkus. Meie nõrkus, juhul, kui te seda vajadust, seda kaitsetahet südames ei tunne ja kaasas ei kanna, või ka siis, kui te seda kannate, aga kriisiolukorras ei tea täpselt, mida sellega peale hakata, sest riigi tee surnuaia poole algab peataolekust.

Ma tahaksin öelda teile seda, et 1939. aastal põrkasid Eestis kokku kaks vastandlikku nähtust. Meie rahva võitlusmoraal oli tugevam kui enamikus Euroopa riikides; ja meie rahva poliitiline juhtkond ei olnud mitte selle võitlusmoraali tasemel. Nad tegid ausat tööd – ma ei ole nõus nendega, nende ajakirjanike, nende ajaloolastega, kes näpuga näitavad ja küsivad, kas siin oli tegemist riigireetmisega. Ei olnud. Ei olnud ei Pätsil, ei Laidoneril, ei olnud meie sõjalise juhtkonna hulgas sellist juhtumit. Nende tragöödia oli see, et maailm oli muutunud keerulisemaks ja nemad ei olnud kasvanud maailmaga koos mõistma neid vastuolusid, mis paratamatult vedasid maailma sõja poole. Ja kõige liigutavam pilt, mis mul sellest ajas silmade ees on, on meie riigipea Konstantin Pätsi südasuvine pöördumine maailma suurriikide poole. See on filmitud, see dokument on säilinud. Ta pöördus, ja ma oletan, et väga paljudele teist on see üllatuseks ja uudiseks, ta pöördus maailma suurriikide poole, ja nii nagu üks kommentaator, ainus, kes seda üldse on märganud, ütles: kuivõrd ta saksa ja vene keelt kasutada ei tahtnud ning et ta inglise ja prantsuse keelt ei osanud, pöördus ta maailma suurte poole raskepärases ja arusaamatus ladina keeles. Hoidke seda pilti silmade ees, sest see oli Eesti poliitilise juhtkonna õnnetus. Me elasime nii töökalt, nii rõõmsalt, nii ühtselt. Me tundsime rõõmu omaenda kodumaast, mis oli juba kosunud, mis oli moodsaks muutunud, mille esimesed suured ehitused olid vähemalt sama head nagu Euroopas, mille bussiühendus oli moodsam kui üheski Euroopa riigis, mille puhtus, mille tervishoid olid eeskujud, mille kuritegevuse aste oli madalam kui Soomes või Rootsis või Norras, mille kuritegevuse avastamise aste oli maailmas üks kõige kõrgemaid. See oli Eesti Vabariigi sõjaeelse aja parim saavutus, mida rahvas hindas. Rahvas teadis, et see on raske tööga ja pärast maareformi saavutatud; ja ta oli valmis seda kaitsma.

Seda kaitsetahet on ju nii veenvalt kinnitatud – kõik need ohvrid ja lahingud, mida eestlastel ikkagi, kõigest hoolimata tuli kanda hilisemate Teise Maailmasõja lahingute ajal. See kaitsetahe läks ussitama vähese haridusega poliitikute peas, ta läks ussitama ka selle tõttu, et meil, nagu igas Euroopa riigis, olid ka oma vasakpoolsed haritlased. Neid oli Prantsusmaal ja neid oli Inglismaal ja nende surve tõttu alistuti algul Hitleri ja selle järel Hitleri-Stalini pakti ees; ja see oli Euroopa julgeoleku kirstunael. See oli ka Eesti Vabariigi kirstunael, sest esimene väärsamm tehti siis, kui võeti tõe pähe neid lubadusi, neid silmakirjalikke, neid luiskavaid lubadusi, mida Kremlis anti. Ja kõik need lubadused säilitada, Jumala pärast, Eesti sõltumatust. Lubada need ajutised, väikesed baasid, mitte sekkuda Eesti poliitikasse. – Me oleme lihtsad inimesed, me kasutame odekolonni “Krasnaja Moskva”. – Ja Jumala pärast, neid inimesi nad uskusid.

Me esimene kaitseülesanne on kõigi julgeolek. Tänane Eesti ei ole võrreldav oma rahvusvaheliste sidemete, oma kaitsealase koostöö poolest selle ajaga, mis eelnes Teisele Maailmasõjale. Ja seda me peame edasi arendama, selle peale me peame olema tänulikud ja uhked kõigile meie valitsustele, ühegi erandita, kõigile meie noortele sõjaväejuhtidele, sest tänu nendele on toimunud ju see põkkumine Eesti alles sündiva kaitsejõu, alles ikka veel sündiva Kaitseliidu ja demokraatliku maailma kaitsestruktuuride vahel, kes on suutnud Euroopat säästa sõdadest 50 aasta kestel ja kes praegu raske südamega on läinud sõtta Euroopa viimase Stalini vastu. Sest senikaua, kuni püsivad Stalinid, sünnivad ka Hitlerid, või vastupidi, senikaua, kuni püsivad Hitlerid, sünnivad ka Stalinid. Te võite päris kindlad olla, et Molotove on juba lai valik; aga Ribbentrope esialgu veel ei ole sündinud.

Meie kaitsetahe, teiseks, ei ole mitte midagi abstraktset. Meie kaitsetahe on midagi sama konkreetset, nagu seesama Värska vesi, millel miskipärast on Vichy silt peal. Nimelt seda mõõdetakse, seda jälgitakse ja mida rohkem me oma kaitsetahte kausikaalule paneme oma otsustavust, oma kodumaa-armastust, oma südant, seda rohkem panevad meie partnerid omalt poolt oma oskusi, oma relvi ja oma rahalist abi. Ja mu teine punkt ongi selles, et kui me oleme ennast kahe jalaga kindlalt maa peale seadnud ja näidanud, et meis on kaitsetahet; kui me oleme piisavalt haritud, et meie kätte usaldatud relvi korralikult kasutada; kui mistahes sõjaline kriis, mis võib Eestit tabada, seab selle kriisi korraldajad küsimuse ette, et mis oleks Eesti suveräänsuse murdmise hind; ja kui selgub, et see hind on liialt kõrge, siis me saavutame seda, et nagu öeldakse: rätsep seitse korda mõõdab enne, kui ta lööb käärid sisse. Ja meile piisab täiesti sellest, kui ta ainult kaks korda mõõdaks. See on tänapäeva julgeolek, see on Eesti julgeolekupoliitika. Ärge laske ennast eksitada nendest viienda kolonni esindajatest, kes saavad roppu palka selle eest, et nad tilgutavad meie teadvusse ja meie avalikku sõnasse kahtlusi, kes naeruvääristavad, kes panevad numbreid üksteise kõrvale ja tõestavad, et riigil, kellel ei ole ühtegi allveelaeva, ühtegi tanki, et see riik ja selle riigi kaitsepoliitika on ju naeruväärne, kui tema vastas võiks olla teine riik, kellel on väga palju tanke, väga palju allveelaevu ja väga palju rakette. Küsimus ei ole mitte aritmeetikas, küsimus on selles, et väike Šveits näiteks, kus meestel ripuvad mitte ainult püssid, vaid ka keerulisemad relvad kodus mantli kõrval nagis ja kus ei ole ühtegi purjus prõmmutamist toimunud üheski õllekas. See Šveits oma korraliku organiseerimisega ja oma suure nõudlikkusega iseenda vastu, mitte ministrite vastu, mitte valitsuse vastu, vaid nõudlikkusega kõigepealt enda vastu. See koosneb perekonnasuhetest, laps ei lähe püssilukuga mängima. Selle Šveitsi saatus on ju imeline ja kui te mulle ütlete – aga neil on ju mäed –, siis ma võiksin omalt poolt ütelda, et ka meil on mäed, ka meil on metsad, ka meil on sood. Ja see kaitsetahe peab toetuma sellele, et me oma maad ja oma maastikku tunneme paremini kui ükski teine inimene maailmas. Et me iga mätast vajaduse korral oskame selleks ära kasutada.

Aga ka see tahe ja selle kasutamine maksab. Ta maksab kõigepealt meie sihikindlust; me peame vastu astuma kõigile nendele mürgitilgutajatele, kes tahaksid meie jalgealust libedaks teha, ja nad oskavad seda ja neid on ka praegu meie hulgas, sest on palju odavam riiki hävitada riigi enda kätega. Venemaa ei ole mitte nii ohtlik nagu oma eestlased, kes meil nurga taga või selja taga oma mürgiseid artikleid kirjutavad. Nii et lugege ka neid ja ärge raisake paberiruumi vaid tehke oma pead selgeks ja külmavereliselt astuge selle vastu. Astuge sellele vastu riigimehelikult, mõelge sellele, et meie üks ülesanne on kaitsekulutuste viimine kahe protsendini riigieelarvest. Mis on kaks protsenti? Ta on üks viiekümnendik. Seda nagu ei oleks palju, aga kuidas selle vastu võideldakse! Võideldakse nii, et ei vaadata mitte seda meie julgeolekumüüri kaugelt ja tervikuna, vaid minnakse ninapidi müüri vastu ja nähakse ühte tellist ja öeldakse, et nii ja nii mitu miljonit riigikaitsele aga siin oleks vaja välja anda õpikuid, või siin oleks vaja käima panna uued bussiliinid, või seda, teist ja kolmandat. Vaadake, maailm oleks väga lihtne, kui kõik kukuks sülle. Poliitiku ja rahva suur raskus on selles, et me peame lakkamatult tegema valikuid kõige tähtsama ja pisut vähemtähtsa vahel. Te teate, minu jaoks on Eesti haridus kõige tähtsam. Aga selleks, et me jõuaksime korraliku Eesti hariduseni, peab meil olema aega oma Eesti riiki üles ehitada ja seda aega annab meile see sama kaitsetahe.

Ja mõelge ka sellele, et maailmas on erinevate riikide, erinevate firmade kellasid. Nad kõik tiksuvad siin meie randme peal või vanemal mehel vestitaskus ühte aega. Aga on olemas teine kell. On olemas riikide poliitiline kell ja see tiksub igas riigis erinevalt. Ja väikestes riikides tiksub ta palju kiiremini, väikeste riikide üks tunnus on see, et neile mitte kunagi ei ole antud nii palju aega nagu suurriikidele. On asju, mida me peame otsustama täna ja mida me ei saa otsustada kümne aasta pärast, sest kui me seda täna ei otsusta, siis me sellega oleme endale märkamatult juba alla kirjutanud otsusele, et kümne aasta pärast meid ei saa olema. Me peame õppima ja peame iseennast harjutama tundma, kui väärtuslik on aeg, kui igapäevaselt me peame seda aega kasutama. Ka oma kaitsetahte, oma isamaa-armastuse, oma relvakäsitlusoskuse nimel.

Need on mu kolm märkust, mu daamid ja härrad.

Palju jõudu teile. Aitäh.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud