Armsad kaasmaalased Eestis ja laias maailmas,
lugupeetavad külalised ja kõrgeausused!

Lubage teid kõiki tänada heade soovide eest, mida olete saatnud lähedalt ja kaugelt meie riigi 81. aastapäevaks! Ka omalt poolt soovin teile Eesti Vabariigi nimel palju õnne meie ühisel pidupäeval!

Me tähistame Vabariigi aastapäeva viimast korda sellel sajandil ning viimast korda enne korralisi Riigikogu valimisi. Möödunud aastal, meie kaheksakümnendal aastapäeval, heitsin siit kõnetoolist pilgu tagasi ja püüdsin hinnata raskusi, mis meid varitsesid riigi ja majanduse taastamisel pärast pikka okupatsiooniaega. Täna tahan kasutada erinevat lähenemisnurka ja kõnelda sellest, kus me praegu asume, kus asume täna, kui tulevik muutub minevikuks ja Eesti minevikukogemus kujundab tulevikku.

Lubatagu mul seepärast kõnelda kõigepealt meie välispoliitika järjekestvusest. Oleme oma sihiks seadnud liikmekssaamise Euroopa Liidus ja NATOs arendades samaaegselt häid vahekordi Vene Föderatsiooniga.

Möödunud aasta oli läbimurdeaastaks Eesti Vabariigi suhetes Euroopa Liiduga. Meieni on jõudnud aruanne selle kohta, kuidas me Euroopa demokraatlikule pilgule paistame. Seda aruannet võite lugeda mu koduleheküljelt. Kõige valusam punkt meie suhteliselt südi edenemise juures on Eesti kui õigusriigi puudulik toimimisvõime. Meil on raskusi veneaegsest taagast lahti saamisega: juristid ja kohtunikud koos oma mõtteviisiga pärinevad suures enamuses totalitaarsest süsteemist, milles õigusriigi põhimõtted olid võõrad. Õigusriigi võõristust on raske meie kohtunike kontidest välja saada. Seepärast tuleb ikka ja jälle rõhutada, et Eesti Vabariik, kes täna oma 81. aastapäeva tähistab, ei taastanud 1991 oma iseseisvust mitte veneaegse süsteemi ümberkohandamise kaudu. See ei ole mitte siltide vahetamine. Tahan rõhutada, et oleme taastanud oma riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Selles mõttes oli omaaegne Ülemnõukogu pragmaatiliseks hoovaks, kuid õiguslikuks pidepunktiks, alusmüüriks, millele hoob toetus, olid Eesti Kodanike Komiteed. Nii ja mitte teisiti võitis Eesti rahvas oma iseseisvuse uuesti kätte. Nende poolte kaudu seadsime oma elukorralduse õigusriiklikule põhiseaduse alusele, millest nüüd tuleb iga päev lähtuda. Tahangi siin oma tunnussõnad ulatada kümne aasta eest kogunenud kodanike komiteedele ja samuti tänada mõne päeva pärast oma volitusi lõpetavat Riigikogu. Meie parlamendi kaheksas koosseis on vastu võtnud 562 õigusakti, nende hulgas Euroopa seadusandlusest tulenevaid väga olulisi seadusi.

Aastad on läinud kiiresti ja meie astumine Euroopa Liitu ei ole enam mägede taga. Kuidas suudab Eesti majandus toime tulla rahvusvahelise konkurentsiga? Kuidas suudame meelitada Eestisse majanduse arenguks nii vajalikku raharessurssi? Kui vaadata Eestit mitte romantilise rahvuslase, vaid välisinvestori külma ja kaalutleva pilguga, siis mis teda Eestis võiks paeluda? Ja palju me ise tunneme lähemaid ja kaugemaid turgusid, kus võib-olla oodatakse Eesti kaupu, kuid me ei tea, milliseid? Me vajame Soomele, Iirimaale, Taanile ning paljudele teistele Euroopa Liidu maadele omast leidlikku ja teotahtelist väliskaubanduspoliitikat, mis ei jätaks meid ka siis hätta, kui meie praegune suur trump, madalad palgad ja tootmiskulud, vaikselt kaduma hakkab. Hoiatavaid märke juba on. Esialgu veel varjatult suurenev tööpuudus kõneleb vajadusest tegutseda, mitte jääda puhkama saavutatud loorberitele. Globaalses majanduses pole puhkepäevi. Kui me olemegi täna teistest ees, siis homme võime olla neist juba maha jäänud.

Eesti teine välispoliitiline prioriteet on seotud NATO laienemisega. See on meie ajalooline võimalus, mis seob Eesti julgeoleku selliste demokraatlike Lääne suurriikidega, nagu Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, ning ka selliste riikidega nagu Poola, Taani või Norra. Kallaletung või ähvardus meie vastu tähendaks kallaletungi või ähvardust nende vastu. Selliseid pöördehetki esineb ajaloos harva. Eesti rahvas on osanud neid hetki ära tunda ja mitte käest lasta. Ma tean, et oleme palju pingutanud. Tean, kui suuri pingutusi nõuab Euroopa Liitu pürgimine. Ometi kutsun Eesti rahvast jõuliselt ilmutama oma tahet Eesti astumiseks NATOsse. Me vajame valitsuse tasemel ja avalikkuses selget programmi, et teoks teha seda Eesti rahva tuleviku seisukohalt nii olulist võimalust. Me vajame ennekõike selget arusaama sellest, mida Eesti suudab pakkuda ühiseks Euroopa kaitseks ja julgeolekuks.

Eelmise aasta lõpus saatsin kõigile Riigikogu erakondadele kirja, milles kutsusin neid üles sõlmima riigikaitsealast kokkulepet. Selle leppe objektiks oleks riigikaitsealaste kulutuste järkjärguline viimine 2%-ni sisemajanduse kogutoodangust. See ei ole eesmärk omaette. See näitab tegelikkuses Eesti poliitikute ja nende kaudu kogu rahva selget tahet suurendada kaitsekulutusi selleks, et kindlustada vahendid meie soovitud riigikaitsepoliitiliste eesmärkide elluviimiseks. Pole ju mõtet kaitsejõududel, kel puuduvad vahendid oma rahva kaitsmiseks. NATO Euroopa liikmesriikide kaitsekulutused moodustasid 1997 keskmiselt 2,2% sisemajanduse kogutoodangust. Kaitsekulutuste suurus on mõõdupuu, mille järgi hinnatakse Eesti valmisolekut liituda Põhja-Atlandi Liiduga. See näitab poliitikute ja rahva pühendumust sellele Eesti välispoliitika olulisele eesmärgile. Eesti kaitsmine välise abita on keeruline ülesanne, seetõttu on meie rahvuslikes huvides liituda varem, mitte hiljem, kindlustades sellega oma rahva tulevikku. Uks NATOsse, nagu ütlevad NATO ametnikud, on praegu avatud. Pole mõtet venitada ja riskida sellega, et ta kinni pannakse. Valdav enamik praeguses Riigikogus esindatud ja järgmisesse pürgivatest erakondadest on mulle kirjalikult vastanud ja andnud oma põhimõttelise nõusoleku suurendada aastaks 2002 riigikaitsekulutusi 2% sisemajanduse koguproduktist, mis tähendab tõusu vähemalt 0,2 protsenti aastas. Oma kirjas kutsusin üles lähtuma põhimõttest, et riigikaitse poleks erakondliku lehmakauplemise objekt. Erakonnad on oma vastustes kinnitanud riigikaitseliste küsimuste olulisust ja aktsepteerinud, et nende probleemide üle ei saa kampaanialikult kaubelda. Nagu ei saa kaubelda Eesti riigi ja tema kodanikkonna püsimisega. Erakondade selged vastused veenavad mind kutsuma Riigikogu valimiste järel erakondi sõlmima kokkulepet, mis tagab järgmise nelja aasta jooksul kaitsekulutuste tõusu kahe protsendini meie SKP-st. Loomulikult on oluline, et selline kohustus sisalduks uue valitsuskoalitsiooni koalitsioonilepingus. Kuid veel olulisem on saavutada konsensus tulevase opositsiooniga, mis sarnaselt meie Taani sõprade kogemusega viiks erakondade vahelise lepinguni riigikaitse küsimustes, näidates kogu maailmale Eesti otsustavust oma iseseisvust kaitsta.

Teiseks. Uue Riigikogu valimiseni jääb kaks nädalat. Tahan rõhutada, et valimistel osalemine on kõige võimsam vahend, millega kodanik saab riigi, valitsuse ja iseenda käekäiku mõjutada. Need, kes valimise asemel kirumisega piirduvad, võiksid endalt küsida: miks polnud Vene ajal valimistest juttugi, aga kirumist teatud piirides salliti? Kui ükski erakond pole 100 %-liselt vastuvõetav, siis valigem see, mille poliitika tundub valijale kõige enam Eesti edenemisele suunatuna. Pidagem meeles, et demokraatlikus riigis otsuseid ühiskonna arengu kohta teevad kodanikud ning vastavaid lahendusi teab rahvas, mitte poliitbüroo või peasekretär. Päev, mil me ütleme oma sõna, on 7. märts. Tahan eriti noortele valijatele meelde tuletada, et sel päeval on meil igaühel rohkem võimu, kui on ministriportfellis peidus.

Ühtlasi tahaksin hoiatada nende poliitikute eest, kes kasutavad autoritaarseid ja ebademokraatlikke vahendeid. Kiiresti muutuvad ajad on inimeste sekka külvanud ebakindlust. Inimesed otsivad julgustust karmist käest ja magusatest lubadustest. Autoritaarsed poliitikud, kes seda ära kasutavad, ei usalda tegelikult ei rahvast ega oma kaasvõitlejaid, neid piitsutab tagant ennekõike võimuiha. Nad on Eestile sise - ja välispoliitiliselt muret tekitavad. Kuidas neid ära tunda? Kordan seda, mida ütlesin juba valmiste väljakuulutamisel: hinnake poliitikuid nende tegude, mitte nende sõnade järgi.

7. märtsil valite Riigikogu, mis viib Eesti uude sajandisse. Eelistades erinevaid jõude, valite võimalike arengutee vahel. See valik ei ole tähtsusetu. Vastupidi, see valik on oluline teile ja teie lastele, teile ja teie vanematele, eriti neile, kes veel mäletavad sõjaeelset riiki. Ärge uinutage ennast juttudega sellest, et te ei tunne poliitikat ja teist ei olene nagunii midagi. Eesti seisab jälle kord teelahkmel. Valik on teie teha. Kasutage oma häält arukalt. Hiljem on hilja.

Kolmandaks. Oleme ainus Eesti riik maailmas. Ainus, kus räägitakse ja mõeldakse eesti keeles. Eestlane ei tohi häbeneda eestlaseks olemist. Vale on häbeneda eestipärasust, eesti nimesid ja eesti kultuuri. Niisama vale on häbeneda oma riiki. Okupatsiooni ajal hoidis Eesti Vabariigi õiguslikku järjekestvust meie poliitiline pagulaskond ja Eesti kultuurilist järjekestvust eesti haritlaskond. Demokraatlikus maailmas oli Eesti Vabariik kui õigusprintsiip alati olemas. Olgu meenutatud, et idee Eestist kui suveräänsest iseseisvast riigist sõnastati esmakordselt ühe prantslase poolt ja seda juba möödunud sajandi keskel.

Nüüd on Eesti Vabariik taas meie kätes. Meil pole enam poliitilist pagulust. Julgen arvata, et ka Eesti mainet kahjustava majanduspaguluse aeg võiks olla ümber. Tingimusel, et Eesti suudab säilitada senise majandusaktiivsuse ja mitte õõnestada omaenda edu aluseks olevaid majanduspoliitilisi põhiprintsiipe, mis töötavad hästi. Mõtlen Eesti krooni, selget maksusüsteemi, majandusorientatsiooni ja -integratsiooni läände, mõtlen meie väiksusest tulenevat paindlikkust uue tehnoloogia suhtes ja infotehnoloogia suhtes eriti. Maailmas on Eesti leidnud tunnustust aruka reformiriigina. Jumala eest, me võime uhked olla, et Eesti on seatud eeskujuks mitmetele endise raudse eesriide tagustele riikidele. Kuid küsigem: millised reformid on tänaseks lõpule jõudnud ja millised reformid on ikka veel käimas?

Seitse aastat on meie omariiklus jälle toiminud, üldiselt hästi, kuid me ei tohi ega taha silmi kinni pigistada puuduste ees. Reformimist vajab kohalike omavalitsuste korraldus, kus esineb lubamatut raiskamist ja võimuvolituste dubleerimist. Range kontrolli alla tuleks võtta riigipoolsed ostud ja tellimised. Liiga palju esineb seal raiskamist ja omahüvede otsimist. Ministeeriume ja muid riigiasutusi tuleks vaadata tähelepaneliku pilguga: kas poleks võimalik tegutseda tulemuslikumalt ja panna piir riigiaparaadi vohavale kasvule? Ärge mõistke mind valesti: olen tänulik neile riigiametnikele, kes teevad oma tööd ausalt ja vastutustundlikult. Nad on Eesti iseseisvuse kaitsjad. Kuid nad tegutsevad rahva raha eest. See seab meile kõigile suure vastutuse.

Seitsme aasta eest saime hea stardi. Kas üheks põhjuseks polnud mitte see, et vastukaaluks poliitilisele eesriidele Läänes, olime üles seadnud omatehtud kultuurilise eesriide Ida suunas?

Seda enam on vaja rõhutada, et Eesti sisemiseks toimimiseks on vältimatu vähemusrahvuste integratsioon. Selle tõdemuseni on mõned jõudnud läbi südame, mõned läbi mõistuse ja mõned ka läbi viha. Läheb veel aega, kuni jõuame tulemuseni, mis kõiki ühtviisi rahuldab, kuid juba praegu võime hinnata Eesti ühiskonna rahumeelsust ja stabiilsust. Mõne päeva eest kuulutasin välja Riigikogus vastu võetud seaduse, mis kuulutas Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeva 14. märtsil emakeele päevaks. Sellel Riigikogu keelepoliitilisel aktil on sümboli kaal: luuletaja ema oli teatavasti venelane, kuid just Kristjan Jaak Peterson oli see, kes esimesena sõnastas eesti keele õiguse igavikule. Üks riigikeel, palju emakeeli on Riigikogu akti poliitiline sisu.

Eesti Vabariik austab kõigi oma vähemusrahvuste keeli, kuid riigiasju korraldame Eesti riigis ikka eesti keeles. Aastakümnete vältel on riigiasju korraldanud võõras administratsioon võõras keeles. Eestlaste asi oli vaadata, kuidas võõra riigi kiuste toime tulla. Oleme võõrast riiki petnud, õõnestanud ja kirunud, ja see kukub meil hästi välja. Meil on kadestamisväärseid kogemusi riigivastase tegevuse alal, aga riigi juhtimise ja hoidmise kogemus on meil kõigil, niihästi poliitikutel kui teistel Eesti kodanikel kodu- kui välismaal, kahetsusväärselt väike.

Sellest on sündinud meie vead. Kui meil on mehisust viga nimetada veaks, oskame veast ka õppida. Kuid ainult vigadest õppida on samuti viga. Eesti tõhusaks toimimiseks on vältimatu regionaalpoliitiline tasakaalustatus. Selle tõdemuse, et kogu Eesti elu ei käi ainult Tallinnas, et me pole mitte linnriik, vaid täisväärtuslik vabariik, selle lihtsa tõe peavad meie valitsused endale kõige kiiremas korras selgeks tegema. Mida hiljem see tõde selgub, seda kallimat hinda peame maksma. Asustust ja ettevõtlust, talu ja algkooli, pangakontorit ja poeletti hoida on palju odavam kui pärastpoole tühjale kohale tekitada.

Eesti tulevik ja meie laste saatus kohustab meid selleks, et me õpiksime riiki valitsema selliselt, nagu on kohane euroopalikule õigusriigile. Meile võib saada ohuks tänapäevaste teadmiste puudulikkus ühiskonna juhtimise alal, eriti just riigi valitsemises. Suur hulk probleeme, hoopis suurem hulk, kui arvata oskame, ei tulene mitte pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest ja harimatusest. See puudutab riigi juhtimise kõrval ka paljude ettevõtete juhtimist. Soovitan majandusmeestel lugeda Taani ekspert Eigil Mųlgaardi aruannet Eesti Maapanga juhtumi kohta. Tema järeldust üldise juhtimise kvaliteedi puudulikkusest saab üldistada ka teistele valdkondadele. Kogemuste puudus, pealiskaudsus või rumalus ei saa olla meie riigis vabanduseks. Eesti arenemine on püsiv õppimine. Me peame endale selgelt ja pragmaatiliselt aru andma, et vajame maailmatasemega spetsialiste sellistes harudes, nagu rahvusvaheline õigus, rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, globaalne infotehnoloogia, EL keskkonnanõuded või EL tööseadusandlus. Muidu oleme selliste juhtumite puhul, nagu Eesti laevade boikott või Telekomi erastamine, täiesti võõraste nõunike armul. See võib aga Eestile kahjulik olla.

Üks oluline asi, mida me kümne aastaga ikka veel ei ole ära õppinud, on oskus oma rahvaga rääkida. Minister ei räägi rahvaga, minister räägib poliitikutega. Aga inimene tahab, et temaga räägitaks. Alles valimisvõitlus on pannud poliitikud rahvaga rääkima, ja ka siin ennekõike sisepoliitkast. Eesti välispoliitilised sihid on rahvale sootuks selgitamata. Ja seda võib kurjasti ära kasutada Eesti-vaenulik propaganda.

Paljud inimesed on veel praegu üksi oma muredega. Nad on üles kasvanud riigis, mis oli korraldatud nagu vangla - välja ei lastud, vabadust polnud ollagi, aga hädapärane ninaesine oli tagatud. Toonane võõras riigikord sundis täiskasvanud inimese alaealise seisundisse, tegi kodanikust eestkostealuse, ja paljud inimesed jõudsid sellega harjuda. Osa inimesi ootabki riigilt asju, mida me enne sõda ise oskasime joonde ajada. Me oskasime ise otsustada ja ise vastutada ja oleme selle tänaseks unustanud. Kuid ka see ei ole vabandus. Inimest lihtsalt ei tohi tema hädas üksi jätta. Inimesel on õigus täpselt teada, mida tal on oma riigilt oodata.

Nagu ühiskonna kiire edenemise aegadel ikka, nii on meilgi praegu noortel kohanemine kergem ja elu parem kui vanadel. Noor inimene naudib seda, et terve maailm on tema ees lahti. See, kuidas ta maailmas toime tuleb, sõltub temast endast. Vaevalt on Euroopas teist maad, kus nii palju tähtsaid ameteid noorte käes oleks. See on Eesti kiire edenemise pante. Aga, mu armsad noored heades ametites: hoolitsege nende eest, kes teie eest on hoolitsenud!

Ja mu armas vanade eestlaste põlvkond: õpetage noori hoolitsema oma kodumaa kaitse eest, oma laste eest, oma keele eest, oma isamaa ja rahva eest, nagu te seda läbi aastakümnete teinud olete. Sest mis on riik? Riik on tervik. Noorte ja vanade tervik. Erinevate kogemuste tervik. Valimispäeval võtke teineteisel käest kinni ja mõelge ühe ammuse mõttetarga sõnadele: tervik on alati suurem kui osade summa. Selle tundega rinnus valite kindlalt, ja valite Eesti Vabariigile kindla sammu uude sajandisse.

Palju õnne Vabariigi aastapäevaks!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele