Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Põhja-Atlandi Nõukogus, 4. novembril 1998
04.11.1998

Lugupeetud Peasekretär,
Suursaadikud, daamid ja härrad,

Mulle on suureks auks esitada oma seisukohti täna Põhja-Atlandi Alliansi kuueteistkümne liikmesriigi ja kolme läbirääkimistele kutsutud riigi esindajatele. NATO on kogu oma ajaloo kestel näidanud, et on vajaduse korral võimeline otsutavalt tegutsema ja, kui olukord nõuab, sõjaliselt sekkuma. Ma tahaksin Alliansile õnne soovida, et suutsite leida konsensuse, seistes vastamisi ühe meie aja kõige teravama julgeolekuprobleemi, nimelt Kosovo situatsiooniga. Üksnes selge, rahvusvahelise avalikkuse otsustel põhinev konsensus võimaldab meil lõpetada inimõiguste rikkumise Kosovos.

Samas ei tohiks me unustada, et NATO tegevus, mille eesmärgiks on rahumeelsete lahenduste leidmine Bosnias ja Kosovos, on vaid osa tänapäeva Euroopa julgeolekust tervikuna. Tuleks leida lahendused palju üldisematele ja põhilisematele küsimustele. NATO peaks kohanema Euroopa uute tingimuste ja uue tegelikkusega. NATO peaks vastu võtma uusi liikmeid, et taasühendada Euroopat ja luua kindel alus edaspidiste suurte ja väiksemate konfliktide ärahoidmiseks. Mina ei usu, et külma sõja järgsed ümberkorraldused on lõppenud. Vastupidi, nende elluviimist tuleks väsimatult jätkata. Kahjuks on Berliini müüri langemisele järgnenud sündmusi iseloomustanud innukus raugenud ning maad on võtnud pigem formalistlik ja bürokraatlik suhtumine - suhtumine, mis on nendes keerulistes poliitilistes olukordades ilmselt viljatu.

Kurb küll, kuid juhtivate jõudude poliitilistes kõnedes tabab mu kõrv üha vähem ilusaid sõnu laienemise vajalikkusest. Teised probleemid ja teised sündmused on varjutanud selle olulise teema. Enam ei arutata aktiivselt teise laine küsimust, selle põhjusi ja võimalikke tagajärgi. Laienemise õhin on vaibunud ja sellest on väga kahju.

Kahtlemata on NATO laienemise teine ring märksa komplitseeritum kui esimene. Olen veendunud, et see peaks hõlmama riike nii põhjast (seega Baltimaid) kui ka lõunast (ehk siis Kagu-Euroopa riike), nagu kinnitab Madridi deklaratsiooni paragrahv 8. Samuti usun ma, et uus laienemise ring peaks olema igakülgselt läbimõeldud, sest oma järge on ootamas mitu tõsimeelset taotlejat. Kas see saab toimuma 1999. aastal või hiljem, on teie otsustada. Ka laienemisotsuse edasilükkamises peituvad paraku oma ohud, kuna see annab võimaluse küsida: miks täna ja mitte homme? Miks homme ja mitte ülehomme?

Samuti pean ma kahetsusväärseks, et Venemaad ning tema karmisõnalisi avaldusi punase joone ja endiste Nõukogude vabariikide teemal nähakse takistusena NATO laienemisele. Me peame mõistma, et seisame vastamisi uudse olukorraga, milles Venemaa peab leidma uue viisi ülejäänud maailmaga suhtestumiseks. Kui me aga integratsiooniprotsessile dünaamiliselt ei lähene, kui me ei näita, et Euroopa on tõepoolest muutunud, siis ei toeta me uue mõtlemise algeid Venemaal, vaid kinnitame, et on võimalik vanaviisi jätkata. Lubage mul juhtida teie tähelepanu välisminister Ivanovi hoolikalt sõnastatud vastusele ühes Venemaa tähtsamas ajalehes "Izvestija" (28.10.98): "Me ei vaidlusta oma naabrite õigusi ühineda mitmesuguste allianssidega. Kui Venemaa räägib teatavast punasest joonest, ei tähenda see, nagu hakkaksime me homme kellelegi ultimaatumit saatma. Niisugusel juhul hindame me tegelikku ohtu oma julgeolekule ja tegutseme siis vastavalt." Kahtlemata huvitav avaldus, mis Venemaa eelnevat seiskohta hoopis soodsamas valguses laseb paista.

Punaste joonte mänguga kaasaminek oleks tõenäoliselt halvim viis aidata Venemaal tema raskustest üle saada. Pigem peaksime püüdma hoiduda Venemaa probleemide paisutamisest - seeläbi, et jätame nendele riikidele, kes on täitnud vastavad tingimused, avatuks olulise tee integratsioonile. Venemaal on kriis ja meie huvides on toetada olulisi muudatusi paremuse suunas, kuid mulle tundub, et see olukord on kõikidele - venelastele ja ka teistele - selgeks teinud, et Venemaa probleemid lähtuvad seestpoolt. Seega - me ei toeta Venemaad, kui laseme end nõrkade ja kõhklevatena paista, tekitame paanikat ja lükkame edasi oluliste otsuste langetamist.

Härra eesistuja,

Eesti ja Venemaa kuuluvad erinevatesse - kääbuste ja hiiglaste - kaalukategooriatesse. Sellegipoolest on nende suhetel Euroopa tuleviku seisukohalt märkimisväärne tähtsus. Baltimaad kui tulevased Euroopa Liidu liikmed sümboliseerivad ühelt poolt Venemaa muutunud suhteid naabritega ja teiselt poolt uusi võimalusi kaubanduse ja inimsuhete alal ning eelkõige Venemaa suhetes kõige sellega, mida üldiselt nimetatakse Lääneks.

Seepärast tõdeb Eesti rõõmuga, et meil õnnestunud oma suhted Venemaaga kvalitatiivselt uuele tasapinnale tuua. Olulised küsimused, nagu näiteks meie ühise piiri probleem, on jõudnud lahenduseni. Kuigi piirileping ei ole veel alla kirjutatud, on Eesti ja Venemaa delegatsioonid parafeerinud protokolli, mis kinnitab, et kahe poole vahel ei ole erimeelsusi maapiiri XXkulgemise osas. Õnnitledes Eestit uue välisministri, suure Venemaa-asjatundja härra Raul Mälgu kohalemääramise puhul, kinnitas Venemaa taas oma kavatsust kokkulepe lähemal ajal alla kirjutada. Samas tõdes Venemaa ka, et on rahul meie suhete arenemise suunaga, mis praegustes oludes on eriti tähtis. Ma loodan ka, et meie suhete edenemine võib selsamal hetkel, mil ma siin kõnelen, anda reaalseid ja kestvaid tulemusi, sest täna ja homme peavad täiskoosseisulised delegatsioonid Tallinnas piirikõneluste järjekordset vooru.

Kuigi Venemaa majanduselu viimased sündmused on murettekitavad, oleme siiski suutnud säilitada oma majanduse turvalisuse ning nende sündmuste mõju meie majandusele on olnud vähene. Eesti krediidivõime hinnangud on jäänud muutumatuks. Valitsus on käivitanud eriprojektid, et toetada neid, kes Venemaa kriisi läbi kõige enam on kannatanud. Ometi on mul heameel tõdeda, et Eesti valitsus on kindlameelselt jäänud nende majanduspõhimõtete juurde, mis meile juba edu on toonud, ning et üldiselt on Eesti majandus heas seisus. See kinnitab, et liberaalse majanduspoliitika päevad ei ole möödas. Seda tõendab ka asjaolu, et Eesti krediidvõime hinnangud ei ole muutunud.Või, nagu kinnitab auväärne majandusajaleht Wall Street Journal oma Kesk-Euroopa majandusülevaates (26.10.98): "Veel hiljuti majandussaavutuste alal eeskujuks olnud Eesti paistab taas silma, andes seekord õppetunni, kuidas kriisiga toime tulla".

Härra eesistuja,

Kuigi NATO laienemise sõjalistest kriteeriumidest on palju räägitud, on kriteeriumid ise ometigi ebamääraseks jäänud. Mitmed kõrgtasemel uurimused, nende seas ka USA Kaitseministeeriumi uurimustöö (niinimetatud Kievenaari uurimus) ja teised, näiteks EUCOM-i ja Taani Kaitseministeeriumi omad, on loonud mõtestatud aluse meie kaitsejõudude arenguks. Baltimaade julgeolekuabi koordineerimise grupp (BALTSEA grupp), kuhu kuulub 14 maad, kes on kolme Balti riigiga seotud bi- ja multilateraalsete abiprojektide kaudu, ning mis tegeleb Läänemere piirkonna julgeolekuga, on meile meie püüdlustes nii materiaalset abi kui ka moraalset tuge pakkunud. Samas võtaksime me heal meelel vastu pisut täpsema "teedekaardi", mis näitaks meie kaitsejõududele suunda teel täieliku sobivuseni NATO-ga.

Eesti valitsus on loonud mitme valitsusasutuse töötajaist koosneva komisjoni, mille ülesandeks on koordineerida mitme ministeeriumi jõupingutusi NATO liikmeks saamise ettevalmistamisel. Komisjoni eesotsas seisavad Välis- ja Kaitseministeerium ning seega on komisjonil piisavalt võimu, et võtta vastu otsuseid. Eriti rõõmustab meid otsus, mida kuulsime viimasel Intensiivse Dialoogi kohtumisel, nimelt, et me oleme õigel teel ja valinud kõige sobivama teguviisi.

Eesti riigikaitse kõrgeima juhina on mul heameel tõdeda, et meie relvajõud on vältinud lõksu, kuhu langevad need, kes rõhuvad üksnes armee uhkele väljanägemisele. Selle asemel oleme keskendunud olulistele praktilistele küsimustele, pidades eelkõige tähtsaks kaitse planeerimist: väljaõppe taseme tõstmisele eri tasanditel, kaasa arvatud keeleõpe, infrastruktuuri kaasajastamisele võimalike abivägede vastuvõtuks, juhtimis- kontrolli- ja kommunikatsioonivõime tõstmisele; õhu- ja mereseiresüsteemi loomisele, mobiliseerimise korra lihtsustamisele ning - mis pole sugugi väheoluline - elustandardite probleemi lahendamisele. Arvestades meie piiratud rahalisi ja inimressursse, tundus niisugune lähenemine mõistlikum kui pillavad kulutused kallile relvastusele või pingutused suure tegevarmee loomiseks. Reklaamikampaaniates niisugusest lähenemisest küll suurt kasu ei ole, küll aga on selle positiivset mõju tunda igapäevaelus. Me suurendame pidevalt kaitsekulutusi, mis järgmise aasta eelarves moodustavad 1,3% sisemajanduse koguproduktist. Meie eesmärgiks on 2%, ning arvutused näitavad, et nii kaugele võime jõuda aastaks 2002.

Eesti pinnal on käivitatud ka mitu rahvusvahelist projekti. Eesti rahuvalvajate kompanii on saadetud Bosniasse. Balti Kaitsekolledt (ehk BALTDEFCOL), tõeliselt rahvusvaheline õppeasutus, mille eesotsas seisab taanlasest brigaadikindral, hakkab eeleoleva aasta augustis välja õpetama Baltimaade ja teiste maade kindralstaabi tasemel ohvitsere, kusjuures õpetajad tulevad mitmest NATO riigist ning ka Rootsist, Soomest ja SHveitsist. Tallinna Mereväesadamas on käivitatud ühine miinitõrje projekt Balti Mereväeeskadron (ehk BALTRON). Eesti osaleb aktiivselt BALTNETIS, Balti Õhuseirekeskuste süsteemis, mis suudab anda täieliku ülevaate toimuvast meie õhuruumi kontrollijaile ning vajaduse korral ka teistele sõbralikele võrkudele. Eesti toetab kindlalt ühise Baltimaade radarsüsteemi ostmise ideed, mis oleks ühtlasi ka tõhus näide meievahelisest koostööst.

Härra eesistuja,

Eesti on üks viiest maast, keda arvati võimeliseks saavutama Euroopa Liiduga integreerumiseks vajalikku taset keskmise pikkusega ajaperioodi jooksul. Kolm nimetatud viiest kutsuti ühinema ka NATO-ga. Kuigi me mõistame selgesti, et Euroopa Liidu ja NATO laienemine on kaks eri protsessi, tuleb siiski märkida, et kummagi laienemise majanduslikud ja poliitilised kriteeriumid on väga sarnased. Seda tõsiasja tunnustades säästaks NATO end oma poliitiliste ja majanduslike kriteeriumide loomise vaevast ning muudaks Alliansi laienemise protsessi pisut enam etteaimatavaks.

Peale julgeolekuküsimuste peab Eesti valitsus erakordselt tähtsaks ka sotsiaalvaldkonna ja elanike heaoluga seotud küsimusi. Oleme koostanud mitu seaduseelnõu, et liberaliseerida nendele välismaalastele kodakondsuse andmise korda, kes on elanud Eestis juba aastaid. Praegu on parlamendis arutusel seadus, mis annab automaatselt kodakondsuse kodakondsuseta vanemate Eestis sündinud lastele. Seda seadust toetame nii mina kui valitsus, ja nii loodan ma, et see lõpuks, olgugi pikkade vaidluste järel, ka vastu võetakse.

Härra eesistuja,

Lõpetuseks tahaksin ma veel kord kinnitada, et minu arvates on poliitilise tahte puudumine üks Euroopa aeglase taasühinemistempo põhjustest. Ma ei püüa mõjutada teie südametunnistust, kuna on ilmselge, et kõik asjaosalised mõistavad antud probleemi moraalset kaalukust. Pigem püüan ma rõhuda kiretule arvestusele ja kainele mõistusele ning küsida: missugustel asjaoludel võiks Euroopa demokraatiate ühinemine demokraatlike organisatsioonidega avaldada negatiivset mõju Euroopa julgeolekule? Mina niisuguseid asjaolusid ei näe.

Tänan Teid, härra eesistuja.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud