Head emakeeleõpetajad.

Kõige pealt tahan ma kõiki teid kõikjalt Eesti koolidest tänada, kes aitasid läbi viia kodukaunistamise aasta kirjandusvõistluse "Kodu kauniks -- miks ja kuidas" ja eriti Piret Hiisjärve, kes oli selle komisjoni esinaine, kes mitmest voorust läbi käinud kokku 20 000 eesti koolilapse kirjanditest paremikku hindas, mille tõttu kogu kodukaunistamise aasta nii kenasti tipnes.

Kus iganes ma ka ei oleks tänavu käinud, maakondades, väikestes külakoolides, alati tuli keegi juurde ja ütles: näete sel aastal me oleme selle korda seadnud. Väga sageli kõik algab lihtsalt väikesest soovitusest, väikesest nükkest. Ärge unustage, et väike liivatera paneb teise liivatera liikuma, ja kolmanda ja kolmekümnenda ja nii sünnivad mägedes laviinid, mida ükski võim ei suuda peatada. Tähtis on, et keegi oleks selle esimese liivatera juures ja paneks ta liikuma.

Mul on mure, millest tahan teiega rääkida, sest see mure on tingitud vast sellest, et me saame kaunis ühekülgselt aru vabadusest. Vabadus on meile vajalik nagu hapnik. Aga kui me hingame, siis me kasutame hapnikust ainul ühte väikest osa. Kui me räägime näiteks kasvõi keelevabadusest, siis mõelgem sellele, et vene ajal kui keel oli ringkaitses, oli meil palju lihtsam, siis me tõrjusime lakkamatult välja vene keelendeid ja mitte sellepärast, et mõni sõna oleks olnud koleda kõlaga, vaid selletõttu, et sõnade kaudu imbub inimesse ka üks teatud mõtlemiseviis: mõtlemiseviis, mis ei ole keelekohane. Mõtlemiseviisi järel imbub inimesse see, mis totalitaarse võimu aegu oligi võimu eneseteostamise ülimaks eesmärgiks, nimelt inimese mõtlemise tasalülitamine, inimese painutamine Kremli tahte alla ja nõnda edasi. See oli põhjus, miks meil tuli asuda ringkaitsesse. Ma kõnelen täiesti rahulikult mitmuses, sest need teie hulgast, kes sel ajal pidasid eesti keele õpetaja ametit, tegid seda ühel või teisel viisil kaasa, nagu seda tegi enamus kirjanikke ja kahtlemata ka suur osa ajakirjanikke, ehkki ajakirjandus tervikuna oli ju võimu tööriist. See oli konservatiivne keelekaitse, ringkaitse. Aga ringkaitses ei saa ükski rahvas, ükski kultuur, ükski kirjandus kaua elada. Ja meie riigi taastamisel, meie vabaduse taastamisel, meie Eesti eneseuhkuse taastamisel käis kaasas enesestmõistetav, liigutav ja siiras vabanemiserõõm. Vabanemiserõõm, mis pühkis nagu laine kõik köidikud minema, kõik eelarvamused minema, ja nüüd me seisame nagu mere kaldal pärast tormi, kuhu on välja uhutud küll seda, küll teist, küll kolmandat, ja me oleme taas küsimuse ees: kas me siis seda tahtsime?

Tahaksin teile öelda ühe lihtsa tõe: kultuuris peab alati olema liikuv tasakaal konservatiivsuse ja uuenduse vahel. Ei saa olla ainult ühe poolt, ei saa olla ainult teise poolt. See arukas tasakaal ongi too sinilind, mida on kole raske püüda, mida vist ei tohigi kunagi püüda ja taskusse panna, vaid mis peab alati teie ees olema. See arukas tasakaalu tabamine on päevast päeva erinev, klassist klassi erinev, aastaajast aastaaega erinev, aga ilma selleta ei saa.

Keel, mis pani vastu võimsale survele väljaspoolt, hakkab meie silmade all lagunema, sest ta ei pane vastu sellele rõõmsale õhinale, mis lagundab keeleväärtuse seestpoolt. Pange seda tähele ja astuge sellele naeratades ja enesekindlalt vastu.

Mul on võibolla sellest lihtne rääkida, sest ühel või teisel põhjusel olen ma palju tegelenud minevikuga, etnoloogiaga, kõndinud palju Siberis, kirjutanud üles märkmetesse ja filminud, kuidas kultuur ennast säilitab. Ka nende rahvaste hulgas, kellel ei ole kunagi kirjakunsti olnud ja kellel ei ole ammugi mitte olnud emakeelset kooli.

Ma räägiksin teile loo Amnja jõest äärest Ida-Siberis. See on ilus, kaunis ja mõnes kohas kärestikuline jõgi, ta suubub Irtõshshi, lõpuks Obbi ja Obi kaudu Jäämerre. Seal komistasime ühel sügisel väikesele hõimule, kus saime üsna kiiresti headeks sõpradeks seetõttu, et nad tajusid, et me ei ole venelased. Ma ei taha öelda, et nad oleksid venelasi vihanud, aga me jõudsime sinna sügisel ja sügis on nendele hõimudele alati väga traagiline aeg, sest nad kardavad, et neilt võetakse lapsed ära. Ja lapsi ei võeta ära mitte kannibalistlikel eesmärkidel. Ei. Helikopter maandub ootamatult küla serval, pedagoogid jooksevad helikopterist välja ja otsivad kiiresti majad läbi, et vaadata, kas kõik lapsed on allutatud koolisundusele. Teiste sõnadega, kas on külas veel lapsi ja siis võetakse neil hellalt kaenla alt kinni, küsitakse, kas neil talveriietust ka on, viiakse helikopterisse. Helikopter viib nad aastaks kooli 200 kilomeetrit, 400 kilomeetrit, 600 kilomeetrit eemale, kus nad saavad muidugi süüa, kus nende eest hoolitsetakse ja kust nad tulevad tagasi nii, et nad enamasti oma vanaemaga, oma emaga, isaga, oma õdede-vendadega päris korralikult emakeeles rääkida ei oska. Sügis oli seal niisugune pime aeg.

Ja kui nad kuulsid, et me omavahel räägime eesti keelt (ja ma mäletan) , seal külas oli sõna "puu" see imeline sõna, mis avas kõigi südamed, sest puu kõlab ka ostjaki keeles ja voguli keeles sarnaselt, ja siis me olime ühel hoobil võetud nende sekka. Nad olid karu kätte saanud ja kutsusid meid karuliha sööma. Aga karuliha saab süüa alles viiendal päeval, sest neli päeva tuleb karu käest andeks paluda, et karu on tapetud. Ja nad tegid seda lauludega ja tantsudega ja iga kord, kui üks laul oli lauldud, siis tegi keegi küttidest väikse täkke neljatahulisse meetri-pikkusesse keppi, mille ta meie silmade all välja oli voolinud ja laul kestis edasi.

Olin ju ka varem näinud seda, mida nimetame üsna pealiskaudselt laululustiks. Kui seal oli midagi, mida ma panin imeks, siis seda, et nad viis päeva järjest laulsid mitte laulikust, vaid peast. Kui oleksin suutnud selle kõik kirja panna ja raamatuna avaldada, siis see raamat oleks umbes kaks "Kalevala" köidet.

Mind hakkas kiusama küsimus, kuidas on võimalik, et inimesed kannavad rida-realt peas ühte nii määratult suurt kirjandusteost. Kuidas on see võimalik? Kuidas nad õpivad? Millal? Ja ennekõike -- milleks?

Nad olid nii kaugel kõigist teedest, õigemini ma ei tohiks nii öelda, sest jõgi oli nende tee, aga ikkagi nad olid nii kaugel, et nad olid suutnud paremini kui kusagil mujal Siberis säilitada oma elulaadi, oma vahekorra keskkonnaga, jõega, oma töövõtted. Mind liigutas kõige rohkem see, kuidas 4-aastased lapsed vaatasid 2-aastaste järele ja 8-aastased 4-aastaste järele. 12-aastased aitasid isa ja ema ja jooksid 8-aastase järele, kui ta oli liiga järsule jõekäärule läinud. Nägin kole liigutavat perekonna tervikut: igaüks teadis täpselt, mis tal teha tuli, ma ei kuulnud ühtegi käsku.

Läksime kaks aastat hiljem samasse kohta karupeie filmima, neil oli hea meel. Nad olid väga õnnelikud, kui jagasime välja varem tehtud fotosid, nad andsid neid käest kätte. Saime filmida üksikasjalikult kõiki karupeie ettevalmistusi.
Kõik kordus ja kõik oli samas pisut erinev. Mõni vana kütt oli vahepeal surnud ja tema asemele oli astunud teine. Detailid olid muutunud selleks, et säilitada tervikut. See ongi kultuuri püsimise eeldus.

Kultuur ei ole mitte muumia ja piirkond, kus kultuur elab ja areneb, ei ole mitte mausoleum. Me nägime uuesti, kuidas laulhaaval sisse täksiti märke ja küsisin, kas kahe aasta eest nikerdatud karupeie laulusau on alles. Ta ütles, et loomulikult. Need sauad olid õrtel, neid oli kindlasti sadakond, ta võttis eksimatult ühe neist, andis mulle. Need olid lihtsad märgid, ristikesed, rombid, nii nagu noaga saab välja lõigata. Aga üks märk oli natuke erinev. See oli ruut, millele oli külge lõigatud võrdhaarne kolmnurk. Küsisin, et mis see siis on. "Noh, kas sa siis ära ei tunne, see on teie kaamera!"

Hakkasin edasi mõtlema. Need laulusauad on nende raamatukogu, eks ole. Ta ei ole ju küll mitte päris kirjandus veel, ta ei ole veel mitte päris tähestik, ei ole mitte isegi hieroglüüf. Aga ta on midagi, mis toetab väga võimsalt mälule.

Mõtlesin ka sellele, et miks inimene koormab oma mälu asjadega, mis teda talvel ei soojenda ja suvel ei jahuta, õhtul ei toida ja hommikul ei ärata. Jõudsin nagu tuhanded inimesed enne mind ja loodetavasti miljonid pärast mind äratundmisele, et meie ajaloos kõige põnevam aeg ei ole ju ikkagi mitte see aeg, mis on kirja pandud ajaloolaste poolt, vaid muinasaeg. Muinasaeg, kus inimene sai ellu jääda ainult tingimusel, et ta oma isa ja ema, oma eelmise põlvkonna kogemusi oskas talletada. Oskas neid samal ajal filtreerida, nii-et kogemused, mis olid vajalikud, säilisid veel täpsemal ja lihtsalt ka ratsionaalsemal kujul. Need kogemused, mida ei olnud vaja, aegamööda nagu kooriti noaga ja heideti. Mida need kogemused endas pidid sisaldama? Kõigepealt tervishoidu, ka günekoloogiat. Tookord filmides ma küsisin, miks üks maja päris jõe äärde on ehitatud. Nad ütlesid, et see on naiste maja. Kui naine ootab last, siis veedab ta neli viimast kuud seal, seal köetakse iga päev sauna. See on midagi, mis kõlab väga tänapäevaselt.

Kui kütt ja kalastaja loomade käitumist ei tunne, siis tal ei saa olla järmist põlvkonda, ta jääb nälga ja sureb. Lisaksin siia astronoomia ja geograafia, sest kui kütt või kalastaja elab neil mõõtmatutel tundraavarustel ja leiab eksimatult ja alati tee koju, siis ainult sel tingimusel jääb ta ka ellu. On natuke kummaline, et kõik need teadusealged, mis meid praegu ümbritsevad, olid võimsalt esindatud kultuuris, mis ei tundnud kirjatähti. Nad ei olnud esindatud hetkeks, vaid see oli keskkond, milles inimesed suutsid ellu jääda. See oli palju karmim keskkond kui on tänapäeval, ta voolis inimest ja voolis teda kõigi nende embrüoloogiliste teaduste abil. Ja mõelge sellele: kogu maailma raamatukogu mahtus ühe ainsa inimese pähe. Kuhu iganes ta ka ei juhtunud, tuisus, tormis, näljas, tal olid kõik maailma raamatud alati kaasas.

See on see kultuurikeskkond, mis inimest hoiab ja mis inimest ka kujundab. Me võime siit paar sammu kõrvale astuda ja öelda, et selleks, et seda määratud suurt kogemust, kirjanduse eelsest kirjandust kaasas kanda, leiutas inimene muidugi rida abivahendeid, kasvõi need samad laulusauad või viisid, kuidas seda suurt teadmistepagasit struktureerida rütmiliste jaotuste kaudu. See on esteetika, see on stiil, see on loogika. See on kõik see, mida me üsna alateadlikult peame tänapäeval kunstiks.

Aga kõige olulisem kogemus on ikkagi see, et kultuur esines ja esineb ka täna ainult siis, kui ta on terviklik, kui ta kaisutab inimest nagu armastab õhku, teda ei saa tükeldada ja teda ei saa käsu korras suhu pista. Vajadus kultuuri järele peab kasvama koos lapsega. Seal ma nägin, kuidas see toimub, sest kõik see, mida vanemad tegid, oli lastele kole huvitav.

Praegu elame palju keerulisemas ühiskonnas, ja tean kui raske on sedasama naeratavat uudishimu lastes elavana hoida, seda äratada ja seda ka rahuldada. Arvan, et see on võib-olla teie kõige raskem ülesanne. Te olete sunnitud lapsele pähe vajutama "Mahtra sõja". Igav raamat, ja laps imestab, miks ma pean seda lugema. Aga veel problemaatilisem on asi siis, kui laps loeb seda ajal, kui ajalooõpetaja ei ole üldse eesti ajaloo juurde jõudnud ja "Mahtra sõda" hõljub üksikult nagu asteroid tühjas ruumis ühtegi toetuspunkti omamata. Kuulekas laps kugistab selle raamatu läbi ja ma väga loodan, et unustab samas.

Kultuuri ühtsusest. Kooli väga erinevad ained on ju kunstlikult hakitud, sest meie teadmiste hulk on nii määratult peenenenud, et ei ei mahu ühe koolipapa pähe, nagu see oli õpetaja Lauri või Julk-Jüri aegu. Aga kooliained peavad olema kimbus, nagu on roomlaste kilp, mida ükski võim ei suutnud murda, seni kuni iga üksik vits teist toetas. See mõistagi on ennekõike kaunis saamatu haridusministeeriumi ülesanne, aga palju saab ka õpetajaskond teha omal käel. Võib-olla et ei tulegi neid nõudeid täita, mis haridusministeeriumist on tulnud ametnike käest, kes mitte kunagi ei ole mõtelnud kultuuri terviklikkusele. See ei tähenda, et te peaksite konflikti minema. Teie teete tööd ja vastutus on ju ikkagi teie kanda. Selgitage, et ei saa maja ehitada alates katusest ja lõpetades alusmüüriga.

Tahaksin veel sellest rääkida, millest alustasin, meie keelest. Meil vähesed oskavad inglise keelt, aga inglise keelega on nii nagu vanasti 1. mail või 7. novembril lehvitati metallist kõlinatega paraadil. Nüüd kõlisevad inglise keele sõnad peas, leheartiklites, kõnedes, jumal teab kus.

See viib mõtte Piibli esimese peatüki juurde, kus oma alastiolekut püüti viigilehe taha varjata. Praegu me näeme väga sageli, kuidas inimesed püüavad oma harimatust varjata kõlisevate inglise või prantsuse keelsete plekitükkidega.

Me võiksime siinsamas kokku leppida ühes vahvas asjas. Kuulutame välja eesti keele puhastamise aasta, ja teeme nii, et iga kool otsib ja see peab olema lõbus otsimine, nagu kirbu otsimine, kõige naljama lause, millest mitte midagi ei saa aru, kirjutab selle välja, koos täpse viitega mis päeval, kus kohas. Ärge saatke neid lauseid mulle, saatke mu pojale, "Keele ja Kirjanduse" toimetusse Roosikrantsi tänavas. Saame me keele puhtaks nagu me oma riigi puhtaks saame. Aga ainult siis, kui seda teeme lõbusalt ja üheskoos. Kas mängite kaasa? Jah. Siis tuleb ka auhind!

Aitäh teile!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele