Härra eesistuja,
väga lugupeetud daamid ja härrad,

Minu Eesti osale taasühendatud Euroopas pühendatud ettekande pealkiri on "Teine Vahemeri". Ma tahaksin ta sisse juhatada peaaegu lüürilise tsitaadiga:
"Sealpool suioone asub veel teine meri, rahulik ja peaaegu liikumatu... Ja pärimused kinnitavad õigesti, et ainult sinnamaani ulatub loodus. Sueebi mere parempoolne osa uhab aestide maid, kes kommetelt ja riietuselt on nagu sueebid, keelelt aga hoiavad rohkem brittide poole... Teravilja kasvatavad ja põldu harivad nad hoolsamalt, kui loidudel germaanlastel muidu kombeks".

Loomulikult, mu daamid ja härrad, tundsite Te selles tsitaadis ära Tacituse, täpsemalt tema "Germania" 45. peatüki, ja sellega oleks juba vastatud ka esimesele küsimusele, mis ajast on Eesti olemas Euroopa integreeritud osana. Ma tean, et iga rahvas võib ennast soovi korral sobivalt ehtida mõne tsitaadiga, mis on võetud ajaloo aaretelaekast. Seepärast ruttan lisama, et erinevalt Saksamaast tähistas Eesti Vabariik äsja nii pealinnas Tallinnas, saksa keeli Reval, ja ülikoolilinnas Tartus, saksa keeli Dorpatis, terve rea konverentsidega Eesti esmamainimise 1900. aastapäeva. Tacitus on Eesti ristiisa. See on enam kui pelk juubel. Lubage ma tsiteerin Soome presidendi Martti Ahtisaare sõnu Tacituse aasta pidulikul lõpetamisel Tallinnas 12. novembril:

"Me ei unusta ajalugu, kuid vaatame tulevikku. Ajaloosidemed Eesti ja Soome vahel kandsid oma vilju siis, kui Eesti rakendas oma jõupingutusi Euroopa Liidu liikmeks saamisel. Siis me oskasime hinnata ajaloosidemete tähtsust, mida säilitasid läbi kogu sovetliku perioodi eesti ja soome kodanikud.

Tänaseks, tänu Eesti avatud majandusele, on Soomest ja Eestist kujunenud sõna otseses mõttes ühtne turg. Soome investitsioonid on säilitanud kõrge taseme ja jõudnud punkti, kus ikka enamate ja enamate ettevõtete juhtkonnad koosnevad eranditult eestlastest. Eestlaste õppeaeg on kulgenud peadpööritava kiirusega."

Põhjus, et võtsin tänuga vastu teie austava kutse esineda Braunschweigis ettekandega, on lihtne.

Oleksin õnnelik, kui Soome presidendi Ahtisaare sõnu võiks täna kasutada ka liidukantsler Gerhard Schröder. Kahjuks see nii ei ole. Saksa Liiduvabariigil seisab Eesti geopoliitiline, majanduspoliitiline ja kultuuripoliitiline avastamine alles ees. Selles mõttes elab Liitvabariik, kui lubate mulle väikest liialdust, veel Tacituse-eelses ajas. Niisiis olen ma siin kõnepuldis selleks, et teile Tacitus tänuga tagasi tuua "Germania" juubeliaastal ja teiega koos leida vastus küsimusele, miks see nõnda juhtus. Miks Saksa Liitvabariik on olnud nii tagasihoidlik oma huvide äratundmises ja võimaluste realiseerimisel Põhja-Euroopas, ennekõike Eestis.

Siit tuleneb tänase ettekande kolm põhiküsimust:

Esiteks: Missugusele alusele võiks toetuda Saksa põhjadimensioon?

Teiseks: Kas Euroopa, Liitvabariigi ja Eesti huvid Euroopa põhjadimensiooni väljakujunemisel langevad kokku?

Kolmandaks: Kas Liitvabariigi tugev kohalolek Põhja-Euroopas suurendab stabiilsust selles regioonis või, nagu mõned poliitikud on arvanud, võivad stabiilsust vähendada?

II

Läänemeri, mida eestlased kui Aristotelese head õpilased ei kutsu Idamereks, on läbi aastasadade olnud Põhja-Euroopa kõige jõulisem kristallisatsioonituum. Selles mõttes on ta funktsioon sarnane Vahemerega, ja kui ma veel kirjanik olin, käsitlesin ma meie merd kui Põhjala Vahemerd. Vahemere rolli etendab Läänemeri praegugi, - kahe täpsustusega.

Esimene on ajaloolist laadi: Läänemere tagamaa on suur kaubatee, mis teda on ühendanud üle Laadoga järve Kaspia mere ja Lähis-Ida piirkondadega. Tallinna-Revali turuplatsi kolmest tänavast suundus üks Bagdadi, teine Kesk-Euroopasse ja kolmas Euroopa Atlandi sadamatesse, kust me vedasime juba muinasajal Põhja-Euroopasse puuduvat soola. Need ühendusteed oma tagamaadega on ühineva Euroopa ajal taas ellu ärganud.

Teine täpsustus ongi kaasaegne: Läänemerest on meie silmade all saamas Euroopa esimene sisemeri.

Legendide põhjal on Tallinn sündinud Taani kuninga Valdemar II ja Saksa ordu ristisõdade tulemusena aastal 1219, kuid meie nüüdisaegsete teadmiste põhjal on ta toiminud Põhja-Euroopa ebatavaliselt soodsa sadamapaiga ja turukeskusena märksa varem. See, mida Rooma riik Tacituse ajal jättis tegemata, sai teoks Saksa-Rooma riigi ajal: Eesti linnad eesotsas Tallinnaga integreerusid ajaloolise Hansaga. Poliitikud räägivad puises keeles Euroopa "ühisväärtustest". Eesti ja Saksa ühisväärtustest tuleb kõnelda kirjanduse ja kultuuri keeles, sest see avaldub mitte ainult meie ühises õigussüsteemis, vaid kõigepealt sarnases maastikus ja kombestikus. Seitsmesaja aasta eest kerkisid Eestisse Põhja-Euroopa vanimad gooti kirikud, mis muutsid maastikku ja kombestikku ning tegid Tallinna hansalinnaks. See minevik on tuntav veel tänagi, veel täna on Revali linnapildis - meie räägime üldiselt Tallinnast, kuid mõlemad nimed on võrdselt õigustatud ja osa meie linna identiteedist - tuntav side emalinna Lüübekiga. See kujunemislugu, juurdumine Kesk-Euroopas ja kuulumine sellesse, mis - nagu ma tahaksin rõhutada - on ennem vaimne ja kultuuriline ruum kui pelgalt geograafiline mõiste, on kujundanud meie identiteedi. Selleta meid ei oleks. Selleta oleks meid tõenäoliselt juba ammu assimileerinud meie arvukamad naabrid idas, nagu on juhtunud soome-ugri rahvagrupi , millesse me kuulume, teiste osadega, näiteks meie vahetute naabritega Ingerimaal. Sellega olen viidanud teisele asjaolule, mis määrab meie saatust: meie geograafiline asend ja naabrus idas. Kultuuriliselt oleme seitsmesaja-aastaste tihedate kontaktide tõttu sakslaste ja rootslastega saanud osaks Kesk-Euroopast. Geograafiliselt oleme jäänud selle idapoolseimaks eelpostiks. Me paikneme üleminekuvööndis, ja mida see tähendab, ei näita mitte ainult riikide ja rahvaste niinimetatud suur ajalugu, vaid ka üksikisikute saatus. Minu enda elutee näitab, mida tähendab elada üleminekuvööndis Lääne- ja Ida-Euroopa vahel.

Samas tahan viimasele lausele ka vastu vaielda, õigemini täpsustada sõnapaari "lääne ja ida vahel". Mis on lääne ja ida vahel? Geograafiliselt võib see olla ainult põhi või lõuna. Teisiti on see kultuurilooliselt. Erinevuste kontaktpiirkond on nii bioloogias, ajaloos kui sotsioloogias alati olnud kõige aktiivsema informatsioonivahetuse ja seetõttu kõige produktiivsema sünteesi piirkond. Selles on Läänemere võlu ja väärtus. Et ta on märgatavalt väiksem lõunapoolsest Vahemerest, on Läänemeri sootuks kauem olnud inimesele jõukohane ja kujundanud midagi, mida võiks nimetada Läänemere ühiskultuuriks. "See on meri, kus võib seilata ilma kompassita, " kirjutas imestunult üks itaalia keskaegne kartograaf risti üle oma Läänemere kaardi. Püüdke selleski sümbolit näha, mitte kompassi puudumist. Läänemerel kõneldi ja kõneldakse üheksas keeles, kuid tegutseti sellest hoolimata ühel meelel ja ühes õigusruumis. Seepärast olengi Hansaaega tajunud Euroopa Liidu peaproovina.

See ongi alusmüür, millele Eesti koos teiste Põhjala riikidega kavatseb taastada külma sõja ajal unustatud Euroopa põhjadimensiooni. Põhjadimensiooni sisuks on Euroopa Liidu piir Venemaaga, mis peab toimima piirina, kuid mitte müürina. Ka siin on Hansa aeg olnud heaks eeskujuks. Piiri efektiivsest toimimisest sõltub regiooni stabiilsus ja julgeolek, aga samas ka Venemaa ja Euroopa Liidu turvalised ühendusteed. Piirikontrolli väljaarendamisel on Eesti olnud eeskujuks paljudele Kesk-Euroopa riikidele ja, mis väärib eraldi rõhutamist, see piiri väljaehitamine on toimunud korrektses koostöös Vene Föderatsiooniga.

Kompassilehe põhja-lõuna meridiaan lõikub Eesti kohal ida-lääne suunaga. Siinse auditooriumi ees tahaksin küsida, kuidas mõjutab Saksamaa keskne asend Euroopas tema enesetunnetust mitte üksnes traditsiooniliste ida-lääne, vaid ka põhja-lõuna ulatuse suhtes? See on meile oluline küsimus. Kas Eesti, nagu Soomegi, asub liiga kaugel põhjas, et olla kas ida või lääs? Taas on Saksamaa see Euroopa raskuskese, kust vaadates on määratud ilmakaarte tähendus: Saksamaast sõltub, kas ilmakaari tuleb mõista kunstliku geopoliitilise funktsiooni kandjana või omandavad need meie maailmapildis loomuliku geograafilise mõtte. Liitvabariigi mõistmatu viivitamine viisavabaduse andmisega Eestile annab tunnistust, et Saksamaa alles juurdleb selle küsimuse kallal.

Punkt kaks: Kas Euroopa, Liitvabariigi ja Eesti huvid Euroopa põhjadimensiooni kujundamisel langevad kokku?

Mitmel põhjusel olen selles täiesti veendunud. Arvan, et täna võime ja peame sellest Saksamaal palju rohkem kõnelema kui varem.

Ma nimetasin juba, et ajalugu on meile pärandanud tugeva vundamendi: Eesti administratsioon toimis saksa ja rootsi õiguse põhjal, kui sotsiaalse tunnusena oli kõrgklassile saksa ja alamklassile eesti, rahvusliku ärkamisaja laenasime saksa "Sturm und Drangist", esimese Schilleri mälestusmärgi püstitasime meie ja mitte teie ning - mis mulle erilist lõbu valmistab eestlase karakteri määratlemisel: kui teade Magdeburgi poolkeradega sooritatud katsest jõudis meile sundis eestlaste protestantlik skepsis härra Gösekeni katset Tallinnas üle kontrollima. Rootsi kuningakrooni alt Vene keisrikrooni alla minnes säilitas Eesti oma Läänemereliku autonoomia ja Euroopa sidemed. Kui loodusliku eeldused kujundasid Eestist kunagise keiserriigi kõige industriaalsema osa, kujunesid sellega parallelselt ka eesti sotsiaaldemokraatia sidemed saksa sotsiaaldemokraatiaga. Paradoksaalsel kombel kiirendas keiserriigi ja sovettide shovinistlik venestamispoliitika äärmuseni rahvuslikku identiteedi kujunemist, mis realiseerus 1918 Eesti Vabariigi rajamises ja selle kaitsmises kaks aastat väldanud raskes sõjas Punaarmee vastu. Veel suuremat rolli mängis rahvuslik identiteet sovetliku okupatsiooni ajal. Tahaksin eriti rõhutada, et see ei piirdunud vaid keele, elulaadi ja vaimse loomiguga, vaid haaras endasse keskse kristallisatsiooni tuumana parlamentaarset demokraatiat kui määravat tunnust, mis eristas eestlasi ka endise Nõukogude Liidu dissidentidest

See võib teid üllatada. Liitvabariigi kogemused uute liidumaadega kõnelevad tõepoolest teist keelt. Seletus on ometi lihtne. Eestlastel oli endises koloniaalimpeeriumis oma eelis: Vene riik kujunes enne kui vene rahvas. Eestis oli see vastupidi. Eestis kujunes eesti rahvas enne kui Eesti riik. Iseseisvus ja oma riigi loomine oli muutunud kogu selle väikese rahva ajaloo mõtteks ja ülimaks eesmärgiks. See oli aluseks riigi kiirele ülesehitamisele aastal 1918 ja imeväärsele kiirle taastamisele pärast okupatsiooni lõppu aastal 1991.

Selles kontekstis on Eesti välispoliitilised prioriteedid - ühinemine euroatlantiliste majandus- ja julgeolekustruktuuridega - Euroopale veelgi olulisemad kui Eesti endale. Eestlastel, erinevalt DDRi sakslastest, on ajaloolisi kogemusi totalitarismile ja identiteedi hävitamisele vastu toimida, ja see on olnud üllatavalt edukas. Euroopal seesugune kogemus puudub. Euroopa demokraatia saab püsida üksnes eeldusel, et ta lakkamatult areneb ega tohi seiskuda ettekäändel, et on vaja peatuda ja arutada, kuidas demokraatiat süvendada. Seda on niisama võimatu teha nagu jõe kaldal ujumist õppida. Demokraatia on alati risk, juba definitsiooni poolest, ja üksnes riskile vastu minnes õpib demokraatia riske lahendama. See käib nii Euroopa Liidu kui NATO kohta.

III

Ja lõpuks, mu kolmas punkt. Kui Francis Fukuyama kirjutas oma "Ajaloo lõpu", arvas enamus lugejaid, et see, mida ta silmas pidas, oli poliitika lõpp. Tegelikus maailmas paistab pilt keerulisem. Ajalugu ei lõpe enne inimkonna lõppu.
Hiljutine areng Venemaal ja mujal tõendab, et poliitikal on endiselt ülekaal majanduse suhtes. Mitte üksnes siseriiklikult, vaid ka rahvusvaheliselt. Sellest ma järeldan, et nii Eesti kui Saksamaa peavad koonduma ka poliitilistele probleemidele. Kriisis vaevlev Venemaa on Euroopa stabiilsusele suurem ohu allikas kui Eesti stabiilsusele. Võimalikku ebastabiilsust suudab ära hoida üksnes riikide ühenduse poliitika. Üks võimalus on end defensiivsete meetoditega ümbritseda. Kuid kahtlemata on efektiivsem positiivne lähenemine poliitilisel tasandil. Positiivse hõlvamise märgiks oli ka liidukantsler Schröderi äsjane visiit Moskvasse, kus ta kinnitas Saksamaa valmisolekut kaasa aidata, et Venemaal oma majanduskriisist jagu saaks. Selles seoses tuleb küsida, mis väljavaated postkommunistlikes piirkondades on liikumistel positiivse demokraatia ja vabaturumajanduse suunas? Miks on minu kodumaa nii silmatorkavalt edukam olnud kui mõned teised riigid? Kas mõnedele on määratud ebaõnnestumine? Kas peaksime päästma, mis päästa annab, nagu mõned arvavad? Või peame püüdma saavutada kõik, mis saavutada annab, nagu mõned soovitavad? Ja sellest järelduvalt, kuidas toimida, silmas pidada teisi?

Oleks põhjust kõnelda majandusest. Selles valdkonnas on ennekõike häid uudiseid. Tõsi, me mõlemad, nii Saksamaa kui Eesti puutume kokku raskustega. Kuid need on raskused, mis tulenevad pigem edust kui ebaedust.

Paljud Saksa ja Eesti kodanikud on viimastel aastatel õigeks pidanud, et ainult raskustest tulebki rääkida: ainult nii saamegi neile tähelepanu juhtimida ja neid kõrvaldada. Siiski tasub meenutada neid aluseid, millele toetudes on saanud tulla edu. Eesti reformides on seitse olulist aspekti:

1. Eesti põhiseaduse kohaselt peab parlament vastu võtma tasakaalustatud eelarve.

2. Me rajasime oma rahareformi valuutafondi põhimõttele, kasutades fikseeritud 8:1 vahetuskurssi Saksa margaga. Selle tulemusel on vahetuskurss 1992. aastast saadik stabiilne püsinud ja inflatsioon pidevalt vähenenud. Eesti inflatsioonitempo oli 1997. aastal 11 protsenti.

3. Kaubanduspoliitika reformimisel rajas Eesti kohe avatud ja tariifivaba kaubandusrezhiimi - ühe liberaalsematest kogu maailmas. Eestil on töötavad vabakaubanduslepingud Euroopa Liidu, EFTA, Läti, Leedu, Ukraina, Tšehhi ja Türgi Vabariigiga. Kui arvestada kõiki Eesti vabakaubandusleppeid, siis ületab Eesti toodete vabaturg 600 miljonit tarbijat.

4. Maksukogumissüsteemi reformimisel kehtestas Eesti üldise lisandväärtusmaksu ning ühtse 26-protsendilise ettevõtte ja üksikisiku tulumaksu - seega ei tule paljudel inimestel aasta lõpul üldse mingeid tuludeklaratsioone täita. Algusest peale on riigisektor suutnud oma finantskohustused täita ning eestlasi on ergutatud usinalt töötama ja vastutustundlikult säästma.

5. Suurte riigiettevõtete erastamisel võttis Eesti eeskujuks Saksa Treuhandi rahvusvaheliste enampakkumiste mudeli, eesmärgiga saavutada väliskapitali juurdevoolu ja leida uusi juhte. Mingeid erastamisväärtpabereid ei kasutatud.

6. Välismaalastel on võimalik Eestis maad omada.

7. Äriettevõtete minekule välismaalaste omandusse ega kasumi repatrieerimisele ei seata mingeid piiranguid. Praegu on 85 protsenti Eesti äriettevõtetest eraomanduses ning rohkem kui kaks kolmandikku sisemajanduse kogutoodangust annab erasektor.

Eesti on Saksa ärimeestele kasutamata võimaluste maa. Eesti ettevõtjatel on oskusteavet kauplemiseks Venemaaga. Sel alal on eestlased siiani ületamatud. Eesti kommunikatsioonide kõrge tase ja tööeetika on teinud Tallinnast ühe tähtsama sadama Vene nafta väljaveol.

Tallinn on igati võimeline taastama oma positsiooni ühe tähtsama kaubalinnana Läänemerel. Turistide arvult (5 miljonit aastas) on Tallinn juba praegu juhtivaid Läänemere sadamaid. Nagu täna hommikul oma silmaga veenduda võisin, laiendatakse Tallinna lennujaama. See võimaldab paremini vastu võtta reisijaid, kelle hulk on nelja viimase aastaga viiekordistunud. Niisiis - käimas on Hansa uuestiavastamine Põhjalas.

Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsioonid on paljuski ees Saksamaa uutest liidumaadest. Uued telekommunikatsioonid ja infotehnoloogia on seejuures midagi enamat kui puhttehniline asi. Raudse eesriide ajal oli igasugune informatsioon poliitiline ja see on üks põhjusi, miks Eestis igas keskkoolis internetiühendus on. Eesti tööjõud on haritud, kvalifitseeritud ja paindlik, samas odavam kui võrreldava kvaliteediga tööjõud Lääne-Euroopas. Eesti toodetel on hea kuulsus. ELi liikmesriigiks saamine lisab Eesti investeerimiskeskkonnale atraktiivsust.

Eesti proportsionaalse maksustamise süsteem on lihtne ning maksumäär madal. Eesti krooni stabiilsus on tagatud valuutakomitee süsteemiga. Seadus välistab äkilise devalveerimise võimaluse. Eesti majandussüsteemi kriisikindlust on tunnistanud rahvusvahelise reitinguagentuurid, kes on säilitanud Eesti reitingu tasemel, mis sellel oli enne Aasia ja Venemaa kriisi puhkemist. Eesti on ainuke EL liitumiskõnelustele kutsutud maa, kes ei ole taotlenud üleminekuperioodi.

"Made in Germany" on Eestis sünonüümiks kvaliteedile. Saksamaa on 1998 aasta septembri seisuga meie impordis teisel kohal 11-protsendise osakaaluga. Samal ajal on Saksamaa Eesti ekspordipartnerite seas alles 7. kohal 5-protsendilise osakaaluga. Kui Eesti otsustas krooni siduda Saksa margaga, olime kindlad, et just Saksamaast saab üks meie tähtsamaid investoreid. Kahjuks on Saksamaa osa Eestisse tehtud välisinvesteeringutest tühine, alla 4%. Eelkõige on Eestisse investeerinud Saksa väikeettevõtted ja üksikisikust ettevõtjad. Suurettevõtetest paistavad silma Ruhrgas Eesti Gaasi ühe omanikuna.

Lõpetuseks: Teine Läänemeri õpetab meid vastama Euroopa arengu seisukohalt kõige olulisematele küsimustele:

Mis laadi Euroopat tahame saada ja mida oleme valmis tegema, et seda saavutada?

Kas tahame kogukondlikku, suletud Euroopat, mis suurel määral on suletud Ameerikale ja meie teistele sõbralikele partneritele muudes maailmakaartes? Või kujundame avatud Euroopat, mis sirutab end kogu avatusse maailma? Tuleb karta negatiivset europatriotismi niivõrd kui see annab tunnistust tendentsist sulguda teiste kontinentide eest. Europatriotism võib viia euronatsionalismi, mis on euroopalikule mõtteviisile täiesti võõras ja vastandlik.

Euroopa on vastupidi avatud mõiste, ideoloogiline programm, mida me ikka ja jälle uue sisuga täitma peame. Sellest ülesandest ei pääse mööda ka meie, olgu siis Braunschweigis või Läänemere ääres.

Euroopa on tagasi pöördunud Läänemerele. kust ta Hitleri-Stalini pakti tagajärjel pooleks sajandiks lahkus. Eesti, vastupidi, ei ole Euroopast kunagi lahkunud.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele