Eesti ja Türgi: teineteisega silmitsi


Lugupeetud ülikooli president,
daamid ja härrad!

Eestlased ja türklased võiksid tunda teineteisest sõbralikku äratundmisrõõmu kasvõi paljalt sellepärast, et oleme väheseid ladina tähestikku kasutavaid rahvaid, kelle kirjapildis torkavad tihti silma nii ö kui ü ning kes Euroopa suurrahvastele täiesti arusaamatul moel kleebivad oma sõnadele otsa igasugu muutelõppe. Kuid elama oleme sattunud üks Euroopa ühte, teine teise otsa, õigupoolest piirialadele, ning meil on olnud vähe võimalust teineteist lähemalt silmitseda. Lubage mul täna vedada üks mõtteline joon Euroopa kaardile, üks uus meridiaan, kui soovite, mis läbib nii Eestit kui Türgit, ning rääkida lähemalt sellest, mille poolest me teineteisele huvitavad võiksime olla.

Sest ega see joon ei eksisteeri ainult minu peas. Selle reaalsest olemasolust annavad märku arenenud poliitilised suhted Eesti Vabariigi ja Türgi Vabariigi vahel, millele pandi alus kohe pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Tookord oli maailmakaart äsja muutunud, uued poliitilised koordinaadid alles nö pliiatsiga märgitud. 1993. aastal Ankaras, Eesti Vabariigi presidendi esimese riigivisiidi ajal Türki, rääkisin üsna mureliku suuga Euroopa julgeolekust ning juhtisin tähelepanu probleemidele, mis tekkisid Nõukogude Liidu lagunemisest ning katsetest taastada koloniaalimpeeriumi. Türgi pole kunagi kõhelnud nendes küsimustes otsustavat seisukohta võtmast.

Kahtlemata ka tänu sellele on tänapäeva poliitiline koordinaatteljestik juba üsna kindlalt paigas. Nii Põhja-Euroopa kui Lõuna-Euroopa, ka Kesk-Aasia ja Lähis-Ida nägu on muutunud või muutumas. Võibolla on koguni õige öelda, et nii Eesti kui Türgi on kasvanud - tähtsuse, aga ka kohustuste ja vastutuse poolest. Tahaksin teile täna meie mõttelisel kaardil näidata, kust Eesti tuleb, kuhu oma seitse aastat tagasi tehtud valikute tulemusel on jõudnud ning kuhu oleme teel.

Lubage mul kõigepealt lühidalt paika panna meie ajaloo koordinaadid, sest siin ei ole lihtne orienteeruda isegi meie lähinaabritel. Oleme Euroopa paiksemaid rahvaid, kes on Läänemere ääres elanud vähemalt 5000 aastat. Aga meie keel - soome-ugri keelkonda kuuluv - on kui saareke suures indo-euroopa ookeanis. Ka oleme ühed Euroopa noorimad kristlased. Ristiusk tõi meile koju kätte Euroopa poliitika, see aga tähendas sajanditepikkust võitlust võimu pärast küll sakslaste ja taanlaste, küll venelaste, poolakate ja rootslaste vahel. Üle meie peade, aga meie vere hinnaga. Sest see on tavaline hind rahva jaoks, kes asub geopoliitilisel murdekohal.

Esimese maailmasõja lõpul tundus, et on saabunud demokraatia ajastu. Eestile, nagu ka teistele Ida-Euroopa rahvastele, avanes võimalus ehitada üles oma rahvusriik. Kuid geopoliitiline piir (fault line), millel Balti riigid Ida ja Lääne vahel asetsesid, ei kadunud. Maailm kisti järgmisesse sõtta, Balti riikidele avanes teine võimalus oma riigi taastamiseks alles 1991. aastal. Ma ei tea, kas maailm on täna targem. Kuid ma usun, et Eesti on oma riikluse kindlustamisel täna teinud küpsemaid ja targemaid otsuseid kui kaheksakümmend või kuuskümmend aastat tagasi, kui me uskusime, et riigid võivad elada omaette, eraldatuna. See oli viga.

Täna soovime me oma julgeolekut kindlustades Lääne struktuuridega integreeruda. Meie kaks välispoliitilist eesmärki on täisliikmelisus nii Euroopa Liidus kui NATOs. Kuid me soovime olla ka sillaks Ida ja Lääne vahel - omamoodi pisike peegelpilt Türgi rollist siin regioonis - ning pakkuda Venemaale vastastikku kasulikke suhteid stabiilse ja rahuliku, suure majanduspotentsiaaliga läänenaabrina. Algusest peale on meile selge olnud, et see sõltumatus ja stabiilsus on saavutatav ainult kiire majandusliku arengu ning laialdaste, efektiivsete reformidega.

Me alustasime kaks aastat hiljem kui ülejäänud Ida-Euroopa ja hullemast seisust, nii tugev oli Nõukogude koloniaalimpeeriumi haare. Kuid tänaseks on vahe tasa tehtud. Eesti reformide ulatus ja edukus lubab öelda, et oleme jõudnud üleminekuperioodist välja. Tänaseks iseloomustab Eesti majandust arenenud vabaturg, liberaalne kaubandusrezhiim ja üldine dünaamiline kasv, mis - mis seal salata - jõudis eelmisel aastal ka ülekuumenemise piirini. Kuid valitsus võttis vastu makromajanduslikud otsused, mille tõttu ka praegu, mil kogu maailma raputab Venemaa kriis ja globaalne finantskriis, on Eesti valuutareservid kasvanud ning IMF kinnitanud oma usaldust Eesti majanduse vastu. Selle kõige taga on Eesti taasiseseisvumise järel tehtud poliitilised, administratiivsed ja majanduslikud valikud. Ning see kurss on olnud püsiv, hoolimata muudatustest valitsuses ja parlamendis, ning see on üks põhjustest, miks Eesti on kutsutud Euroopa Liidu ühinemisläbirääkimistele.

Meie reformides oli seitse olulist aspekti:

10. Eesti põhiseaduse kohaselt peab parlament vastu võtma tasakaalustatud eelarve.

11. Me rajasime oma rahareformi valuutafondi põhimõttele, kasutades fikseeritud 8:1 vahetuskurssi Saksa margaga. Selle tulemusel on vahetuskurss 1991. aastast saadik stabiilne püsinud ja inflatsioon pidevalt vähenenud. Eesti inflatsioonitempo oli 1997. aastal 11 protsenti.

12. Kaubanduspoliitika reformimisel rajas Eesti kohe avatud ja tariifivaba kaubandusretiimi - ühe liberaalsematest kogu maailmas. Eestil on töötavad vabakaubanduslepingud - peale Türgi - Euroopa Liidu, EFTA, Läti, Leedu, Ukraina ja Tshehhi Vabariigiga. Kui arvestada kõiki Eesti vabakaubandusleppeid, siis ületab Eesti toodete vabaturg 600 miljonit tarbijat.

13. Maksukogumissüsteemi reformimisel kehtestas Eesti üldise lisandväärtusmaksu ning ühtse 26-protsendilise ettevõtte ja üksikisiku tulumaksu - seega ei tule paljudel inimestel aasta lõpul üldse mingeid tuludeklaratsioone täita. Algusest peale on riigisektor suutnud oma finantskohustused täita ning eestlasi on ergutatud usinalt töötama ja vastutustundlikult säästma.

14. Suurte riigiettevõtete erastamisel võttis Eesti eeskujuks Saksa Treuhandi rahvusvaheliste enampakkumiste mudeli, eesmärgiga saavutada väliskapitali juurdevoolu ja leida uusi juhte. Mingeid erastamisväärtpabereid ei kasutatud.

15. Välismaalastel on võimalik Eestis maad omada.

16. Äriettevõtete minekule välismaalaste omandusse ega kasumi repatrieerimisele ei seata mingeid piiranguid. Praegu on 85 protsenti Eesti äriettevõtetest eraomanduses ning rohkem kui kaks kolmandikku sisemajanduse kogutoodangust annab erasektor.

Tulemused räägivad enda eest ise. Välisinvesteeringute alal näitab 1997. aasta Maailma Investeerimisaruanne, et aastail 1989-1996 oli Eesti Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas teisel kohal otseste välisinvesteeringute sissevoolu poolest inimese kohta. Samal ajal on Eesti majandusruum meie ettevõtete jaoks liiga väikeseks jäämas. Eesti firmad on hakanud oma tegevust laiendama naabermaadesse. Aastal 1996-97 oli Eesti juba suurim per capita investor Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Ligikaudu kaks kolmandikku neist investeeringutest on läinud naaberriikidesse Lätisse ja Leedusse ja ainuüksi Leedus on umbes 400 Eesti kapitalil põhinevat firmat. Sellise platvormi loomine on oluline Eesti ekspordivõimaluste kasvuks ka väljaspool Läänemereregiooni. Eestil ongi väliskaubanduse ülejääk peale Läti ja Leedu ka teiste regionaalturgudega, näiteks Ukrainaga.

Kokkuvõttes tahan öelda: Eesti asub regiooni keskmes, mille turg, arvestades vaid Skandinaaviamaid ning Loode-Venemaad, ulatub 80 miljoni elanikuni. Ja Eesti on kujunenud selles regioonis usaldusväärseks partneriks, dünaamika kandjaks.

Läänemereregiooni ongi juba toodud eeskujuliku regionaalse koostöö näiteks nii Euroopas kui ka väljaspool. Siin ennustatakse kaubavahetuse kasvu kuni 80 protsendi ulatuses, mis on juba võrreldav omaaegse Kagu-Aasia tiigrite turuga. Ja regiooni võimalusi on märgatud. Nimetagem siin kaht suuremat projekti: Soome "põhjadimensioon", mis edendab Euroopa Liidu suhteid naaberregioonidega, eriti Loode-Venemaaga, ning rõhutab just nt Eestit ja Peterburi ühendavat infrastruktuuri, ning USA analoogilist "põhjainitsiatiivi" või "Uut Hansat", mis muu hulgas peegeldab USA tähelepanelikku huvi Balti riikide vastu.


Kõik see pole ju midagi muud kui ülessoojendatud vana. Kaubavahetus on Läänemere ääres alati intensiivne olnud, Hansaliit ajas edukalt äri Venemaaga ja Tallinnast lähtunud kaubateedest viis üks ikka itta, üle Volga ja Kaspia Bagdadi. Külma sõja aegne kunstlik geograafia jagas ilmakaared heaks ja halvaks, püüdis kustutada meie teadvusest meridiaani mõistet. Aga meie ühine poliitiline meridiaan haarab nii Soomet kui Türgit ja Ukrainat, lubab rakendada Läänemerd, seda "Põhjala Vahemerd", ning teie "päris-Vahemerd" kui Euroopa integratsiooni ja julgeoleku ühendatud anumaid.

Aastal 1993 Türgit külastades ma alles visandasin niisugust Läänemere ja Musta mere regiooni, Eesti ja Türgi koostöötelge. President Demireli vastuvisiidil Tallinnasse eelmise aasta kevadel tõdesime aga, et nii kaubavahetusele, kaitsealasele koostööle kui kultuurivahetusele on alus pandud ning Eesti ja Türgi vahel on sõlmitud suurem osa põhilepinguid. Mis aga kõige olulisem: me olime näinud, et oleme partnerid rahvusvahelistes organisatsioonides ja meil on ühised välispoliitilised prioriteedid, Eesti oli tunnetanud Türgi tugevat toetust. Kui arutasime president Demireliga tookord ukse ees seisnud NATO Madridi tippkohtumist, kus kummitas oht, et Balti riigid jäetakse taas "halli tsooni", siis ütles president Demirel niisugused sõnad: "Ärge muretsege. Türgi on seal. Võite alati oodata meie toetust."

Türgi oli Madridis nähtavalt kohal. Balti riikide jaoks oli Madridi tippkohtumine 1997. aasta olulisim julgeolekupoliitiline sündmus. Meie püüdlusi tunnustati, uks avanes ja seda ei saa enam ignoreerida ei NATO laienemise vastased ega meie sõbradki, kelle toel Varssavi pakti lagunemisest saadik Euroopas valitsenud julgeolekupoliitiline segadus viimaks lõpetati. On aeg teha järgmine samm. Ukse ees seisab NATO 1999. aasta tippkohtumine Washingtonis.

Ja mul on jälle taskus president Demireli lubadus: "Türgi on seal." See ei saakski teisiti olla. Läänemerd ja Vahemerd ühendab ka see, et mõlemad on julgeolekupoliitiliselt Euroopa jaoks tsentraalsed. Aga julgeolek, mu daamid ja härrad, on jagamatu. Ja kui NATO laienemine on üks tähtsamaid vahendeid, mis tagab muudatuste kindlustumise Euroopas, siis just Balti riigid tõusevad esile nende seas, kelle seisukohalt väljakuulutatud kursi jätkumine on eluliselt tähtis.

Balti riikide tegelik tähtsus on kaugelt suurem nende riikide maavararessurssidest, rahvaarvust või pindalast. Richard Holbrooke on selle väga hästi sõnastanud oma Wall Street Journalis ilmunud kommentaaris, mis kannab tabavat pealkirja "NATO uus rajamaa: Balti riigid". Ta ütleb: "Baltimaade julgeoleku küsimus on ehk kõige keerulisem osa NATO laienemise ülesandest. Poliitilise ja moraalse lakmuspaberina paneb see proovile meie strateegia, mis on suunatud rahuliku, demokraatliku ja tervikliku Euroopa kujundamisele." Aga ta ütleb ka: "Meid ei tohiks kohutada Balti riikide soov kuuluda NATO-sse. Meile on oluline see väljakutse vastu võtta ning neid toetada."

Holbrooke kajastab oma riigi sihikindlalt Balti riike toetavat poliitikat. Koos president Clintoniga kirjutasin ma Washingtonis selle aasta 16. jaanuaril alla USA-Balti Hartale, millega USA kinnitas oma "tõsist, sügavat ja kestvat huvi" Balti riikide vastu. Oma kõnes ütles president Clinton: "See (harta) rõhutab veelgi Ameerika kohustust aidata luua tingimusi, mis võimaldaksid Balti riikidel ühel päeval avatud uksest sisse astuda."

Mul on alust uskuda, et ka teised riigid niisugust kohustust tunnustavad.

NATO uute liikmetega tekivad julgeoleku- ning stabiilsuseplatvormid piirkondades, mida varem peeti Nõukogude Liidu mõjusfääriks. Just sellepärast on NATO laienemise järgmise ringi puhul ülimalt oluline vaadata nii lõuna kui põhja suunas. Tõsi, paljalt NATO liikmetest naabrite olemasolu ei pruugi aidata, kui vaadata, mis toimub Kosovos. Aga samas on tänaseks selge, et miski muu peale NATO ka ei aita.

NATO-l on täielik õigus küsida, kuidas saavad väikeriigid Alliansi sujuvamale tegevusele kaasa aidata. Ei too ju näiteks Eesti kaasa suurt sõjaväge. Kuid tankidest pole NATOl puudu. Ning baltlased on juba praegu, Bosnias, näidanud, et nad on usaldusväärsed liitlased konfliktide lahendamisel. Lisaks poliitilisele ja sümboolsele väärtusele võib väikeriikidest olla ka praktilist kasu. Mõnikord võib just väikeriigi hääl olla üldises kooris otsustava tähtsusega, et saavutada poliitiline konsensus. On hästi teada, kui olulist osa Beneluxi riigid on etendanud Euroopa Liidu töös- ja käigushoidmisel. Tänapäeval tuleb tervikule kasuks, kui allianssi kuuluvad liikmed, kelle julgeolek eluliselt sõltub tugeva, prestiizhika ja tegusa liidu olemasolust.

Suurepärase argumendi NATO laienemise kasuks on esitanud Zbigniew Brzezinski, väites, et see tähendab lepitust julgeoleku kaudu. Niisugustel maadel nagu Poola ei saa olema põhjust äratada oma ajaloolist mälu; samuti ei tohiks selleks põhjust olla Venemaa natsionalismi esindajail, kelle olemasolu Riigiduumas on vägagi märgatav. Ka Eesti on aktiivselt järginud Venemaaga heade suhete loomise kurssi ning meie suhted Venemaaga ongi jätkuvalt paranenud, ning sama võib öelda ka meie naabrite kohta.

Kuid olgem ausad. President Jeltsini juhtimise all said Venemaa demokraatia ja majandus võimaluse areneda. Praegu on Venemaa sügavas kriisis. Kuigi ma väga loodan, et neil, kes tulevad pärast Jeltsinit, on samuti demokraatlik nägemus Venemaa arengust, pean ma realistina tõdema, et see võib olla ka teistsugune. Meie ülesandeks on välja kujundada Euroopa julgeolekusüsteem ja teha seda nii, et see ei sõltuks ühegi, ei ida- ega läänepoolse juhi heatahtlikkusest.

Kui 1999. aasta Washingtoni tippkohtumine näitab, et rahvusvahelise avalikkuse jaoks mõjusfäärid ikka veel eksisteerivad, siis loob see soodsa stardipositsiooni neile, kes nende taasilmumist tõepoolest igatsevad. Meie ülesanne on teha nende stardipositsioon täiesti lootusetuks.

Türgi roll NATOs külma sõja lõppemise järel on muutunud. Aga kaugeltki mitte vähem tähtsaks. Mul on hea meel näha, et Türgi on muu hulgas pööranud suurt tähelepanu Musta mere äärse koostöö arendamisele. Lõpuks on täna just Ukraina Türgile lähim suurriik Venemaa kõrval. Ja Ukrainat, nagu öeldud, läbib kindlasti see mõtteline joon, meridiaan, mis algab Soomes ja Eestis ning lõpeb Türgis.

Erinevate kultuuride, elulaadide ja mõtteviiside vastastikune koostoime ongi ju Euroopa kreatiivsuse allikas. Tehnoloogiad standardiseeruvad, kuid kultuurid individualiseeruvad. Erinevused ei tõuka, vaid tõmbavad üksteist. Ja selle kõige väärtuslikumaks kõrvalproduktiks on stabiilsus ja julgeolek.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele