Härra president ja akadeemikud!

Lugupeetud Riigikogu esimees, peaminister ja äsjavalitud välisliikmed!

Te seadsite mind natuke halba olukorda, sest kui ma siia tulin ja mõtlesin, mida ma võiksin teile öelda niisugust, mida te ei tea, siis Eesti Teaduste Akadeemia täiskogu ja tema külaliste ees on mul kaunis raske määrata, mida mul veel on öelda jäänud.

Ma tahaksin teid kõigepealt õnnitleda 60. aastapäeva puhul. Ja samas kohe küsimärgi asetada, sest mulle ei ole kunagi meeldinud ajaloo elava keha tükeldamine nagu raiepakul. Aga muidugi ajaloos ja eriti riigi ajaloos tuleb seda teha.

Eesti Teaduste Akadeemia on Eestimaal elanud ja arenenud teaduse üks vorm ja Akadeemia tõenäoliselt on praegu kohane vorm. Mul on heameel, et Kaubandus-Tööstuskojas 1938., juba tormieelsel aastal rajatud Akadeemia oma kontinuiteedi on taastanud ja töötanud edasi.

Mul siia sõites siiski terendas üks võimalik teema ja see on ka teie poolt korduvalt ja mitmes aspektis läbi arutatud. See on küsimus teaduse efektiivsusest. Missuguse Pariisi etalonmeetriga me mõõdaksime teaduse efektiivsust? Niipea, kui seda hakkavad erinevad akadeemilised instituudid tegema, saab iga instituut tulemuseks, et ta on kõige efektiivsem. Turumajandus!

Siis tuli mulle meelde see, kuidas meie avalikkus on iga kord tundnud ennast teravalt puudutatuna, kui ÜRO on avaldanud oma aastaülevaate, mis peab määrama erinevate populatsioonide elukvaliteedi, ja kus me oleme ennast alati leidnud kusagil Kirgiisia naabruses. Kui arvestada, et Kirgiisia on võetud WTO, st World Trade Organization'i liikmeks, siis ma oletan, et Eesti on Kirgiisiast natuke tagapool elukvaliteedi poolest. Mida meie natukene piiratud ajakirjandus on teie ees maha vaikinud, on see, et Saksamaa Liitvabariik sai selles sitkes võitluses täiesti auväärse 53. koha. Nii et pead püsti!

Aga ikkagi, miks just kvaliteet ja mis on teaduse efektiivsus? Mulle tundub, et me võiksime sellest lähtuda, et teadus on sündinud koos inimesega ja juba sellepärast on põhjendatud see küsimärk, millele ma ennist viitasin.

Kui te oma ärklitoast vaatate selles suunas, siis te näete dominiiklaste kloostrit, mis oma üliõpilasi saatis edasi - ehk nagu praegu öeldakse - doktorantuuri Pariisi ja Oxfordi. Need olid kohad, kus katedraalidest kasvasid välja kateedrid ja ülikoolid, ja millega Eesti oli akadeemilises vahetuses sellele ajale omaste vormide kohaselt juba 13. sajandil.

Ma mäletan, et 1952. aastal, kui meie ülikool, mis oli läbi teinud tubli nõukoguliku noorenduskuuri, tähistas juubelit, sattus mulle kätte ühe mu sõbra kokkupandud broshüür Tartu botaanikaaiast, kus oli öeldud, et Tartu botaanikaaed on üks vanimaid botaanikaaedu, mis oli siis ja siis juba asutatud. Mind torkas see valusalt, sest Eestis ei olnud ju ühtegi kloostrit, millel ei oleks olnud oma botaanikaaeda. Ja need olid botaanikaaiad. Ärgem unustagem, kus Mendel oma avastusi tegi. Teiste sõnadega, ma tahaksin, et me näeksime muutlike vormide taga ühte muutmatut vajadust - teaduse vajadust.

Ma võiksin siia juurde veel öelda, missuguse vaimustusega ma vaatasin, kuidas eskimo lapsed nülgivad merelt saagiks saadud morska. Nad tegid seda kindlasti professionaalsemalt, kui Zooloogia ja Botaanika Instituudi vastava eriharidusega teadlased. Ja see kindlasti oli teadus. See on kindlasti teadus, kui seesama eskimo või tshuktsh tähtede või meteroloogiliste nähtuste järgi suudab eksimatult oma teed koju minna. Kõik teadlased, kes karmides tingimustes juba meie päevil on püüdnud koduteed leida, ei ole mitte õnnelikult koju jõudnud.

Ma tulen väga ootamatu järelduse juurde, et see aeg, mis mind tõsiselt on alati paelunud , see tõeline ajalugu ehk esiajalugu kõneleb sellest, et inimene ilma teaduseta ja ilma teaduslike teadmiste kumuleerimiseta ei oleks saanud ju aja painele üldse vastu seista. Ja neid populatsioone on meil ju küll ja küll, kes ei olegi jõudnud kirjutatud kultuuri tasemele. Nad on välja surnud põhjustel, mida tasub uurida. Ma tahan sellega öelda ainult seda, et mida kaugemale minevikku me läheme, seda kummalisema järelduse juurde me jõuame ja nimelt: teadus oli märksa demokraatlikumalt ja ennast laiendavamalt üle oma populatsiooni liikmetest. Võib-olla tuleneb sellest ka see sisemine harmoonia, mis iseloomustab väga peenelt neid populatsioone, mida me nimetame primitiivseteks kultuurideks. See sisemine harmoonia nende endi vahel ja nende suhetes loodusega.

Ma arvan,et see suhe teadusega on uurimist väärt teema: teadus ja ühiskond. Mulle tundub, et praegu, meie suure tagasivõidetud vabaduse taustal käib Eesti teaduse kahekõne Eesti rahvaga tuhmunud häälel. Tõttöelda ei teegi see mind väga murelikuks, sest ma saan ju aru, et ajalooliselt me vaatame ühte ajaloo sekundi väikest murdosa. Et see on õigupoolest kevadine suure vabaduse õhina hoog, mis on meie ühiskonda vallanud, ja et selles täielikus vabaduses on juba seemendatud vabaduse organiseerimise vajadus.

Siia sobib päris hästi ühe Saksamaal sündinud juudi tsitaat,et vabadus on tunnetatud paratamatus. Ma vist ei tarvitse autorit nimetada. Mul on väga suur usk Eesti teaduse efektiivsusesse, sest ma näen Eesti rahvas juba igatsust sellest varakevadisest vabadusest tagasi jõuda tunnetatud paratamatuse juurde.

Rahvas ootab teilt tugevat sõna. Ma ei ole mitte see, kes tahaks rahva nimel rääkida, aga teadlane Eestis on kooliõpetaja ruudus. See koht kuulub teile ja ma soovin teile suuremeelsust ja töökust. Ma ei tea, kas teadlastele võib usku soovida? Kui võib, siis usku tulevikku, sest tulevik nagunii on meie kätes.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele